10. augusti Sirbis täpsustab ja täiendab Udo Uibo oma sõnavõttu Vilde muuseumi uue “Eesti kirjandusloo” arutelul, heites kirjutajale ette assotsiatiivsust ja süüdistades teda ühe meelevaldse lause lisamises oma tekstile. Kõigepealt suur tänu lp. Udo Uibole, et ta Vilde muuseumile ja seal toimunud üritusele meedia tähelepanu on pööranud: muuseumidest ja nende tegemistest ei kõnelda ju meie kultuuriajakirjanduses kuigi tihti. Ka tänan teda ümarlaua lõpul aset leidnud sõnavõtu (mis oli vaieldamatult arutelu tähelepanuväärsemaid ja intrigeerivamaid) peensusteni täpse ning põhjaliku lahtikirjutamise eest, ühtlasi siiralt vabandades, et allakirjutanu seda liiga väljajätteliselt (arvestades ajalehe mahtu) oli esitanud, misläbi sai kannatada Udo Uibo mõttearendus. Õienduse viimaste ridadeni jõudes tekkis mul aga kahtlus. Kraamisin uuesti välja oma 12. juuni protokollimärkmed (et mul ei ole ümarlaua kohta lindistust – korraldajana lootsin ajakirjanikele –, ei pruugi “oma kõrva” usaldajad edasi lugeda), et järele vaadata, kust ja kuidas neorealismi teema tol arutelul üldse üles kerkis. Selgus, et see teema tuli sisse seoses Elem Treieri sõnavõtuga, milles loendati Vilde käsitluse puudusi. Punkti nr. 7 all seisab, et Vilde paguluses kirjutatud novelle tuleks käsitleda neorealistlikena; punkt nr. 9 sisaldab etteheidet, et “Mäeküla piimameest” pole käsitletud esimese neorealistliku romaanina. Järgneb Oskar Kruusi sõnavõtt, milles Kruus kõneleb (kõnekeeles), et uues kirjandusloos on uusrealismi puhul jäädud vana definitsiooni juurde, millele järgneb Udo Uibo küsimus Oskar Kruusile: “Mis asi on uusrealism?” ja näide omaaegsest elulähedusseltskonnast, kes võtnud selle termini kasutusele seoses Kivikale kõrge tiitli andmisega. Oskar Kruus üritab vahepeal kõnelda “Mäeküla piimamehest”, Uibo jätkab Hennostega, väites, et Hennoste mõtleb modernismi all muud. Ja nüüd tuleb lause, mida Udo Uibo väidab end mitte poole kõrvagagi kuulnud olevat, veel vähem ütelnuvat. Protokollis on see kirjas järgmiselt: “Siin käib jutt modernismi alustamisest uusrealismist.” (Lehes: “Omaette küsimus on modernismi alustamine uusrealismist.”) Jutumärkide puudumine viitab, et tegu pole täpse tsitaadiga, nii nagu ei ole tegu ka allakirjutanu “teoreetilise uusavastuse” ega omapoolse lisandusega.
Küllap oleks targem vaidlusele sõnade üle siinkohal punkt panna, aga mitte küsida: miks peaks usutama mind ja mitte Udo Uibot? Tõepoolest, miks? Elu on näidanud, et õigus kipub nii või teisiti jääma meestele, sest nemad on ju targad. Kripeldama ei jää aga niivõrd Udo Uibo protest kui see, mis puudutab eesti kirjanduse “-isme” ja Vildet, keda on nimetatud selle kevade kirjanduskonverentsidel ja -seminaridel naturalistiks ja neorealistiks, eesti kirjanduse suurimaks sotsialistiks (esimene vasakpoolsete ideede sissetooja) ning moderniseerijaks. Siit edasi võiks küsida, et kui Vilde, eesti kirjanduse esimene eurooplane (või oli selleks siiski hoopis Jakob Hurt?) oli suurim proosamoderniseerija, kas ei tuleks tedagi lugeda modernistiks? Ja kuna Vilde oli realist (kriitiline ja neo-(?)) ning samas ka “moderniseerija”, kas modernismi algus eesti kirjanduses ikka on seotud ainult uusromantismi ja luulega?
Loomingus nr. 7, 2000 kirjutab Juhani Salokannel artiklis “Tõnu Õnnepalu – modernist või postmodernist?, et Soomes on saanud tavaks rääkida proosa modernsusest kobavalt ja vaistu toel. 1950ndate Soome luulemurrangust kõneldes väidab ta: “Selle põlvkonna prosaistid tundusid samavõrd “uued”, s.t. erinesid varasematest sama palju kui luuletajadki, aga nende iseloomustamiseks ei leitud ühetähenduslikke ja töökindlaid termineid. Alles 80-ndatel alanud mõttevahetus postmodernismi üle on sundinud täpsemalt määratlema ka modernismi. See töö on alles pooleli.” Jääb üle küsida, kas Salokandle poolt soome kirjanduse kohta öeldu võiks kehtida ka XX sajandi alguse eesti luule ja proosa kohta? Lõpetuseks tuleks aga tänada nii uut eesti kirjanduslugu kui ka Udo Uibot: kahtlejaid on mõlemad veel enam kahtlema õpetanud. 

LIVIA VIITOL