Vitsad Laarile juba liiga soolased

Eesti Ekspressis avaldatud Mart Laari dramaatiline listikiri põhjustas eelmisel nädalal Venemaa välisministeeriumi terava avalduse; peaminister sai eesti ajakirjanduselt küll ärateenitud, aga vahest liigagi soolased vitsad.
Mart Laari avalikustatud listikirjale viidates ütles Vene välisministeerium, et Eesti on taasalustanud jõhkrat Venemaa ründamist ja kasutab külma sõja aegset retoorikat. Eesti tahtvat säilitada oma natsionalistlikku poliitikat ja mitte-eestlasi diskrimineerivat seadusandlust.
Mäletatavasti hoiatas Laar oma kirjas, et Eesti langeb järgmisel aastal Venemaa provokatsioonide ja propagandarünnakute laine alla takistamaks Eesti pääsu NATOsse. Peaminister nentis, et Venemaa võitleb impeeriumi ellujäämise eest.
Idanaabrite avaldus on eeskätt Läänele suunatud propagandatekst. Ja õigus on nendel, kes ütlevad, et Eesti ei tohiks pakkuda kergeid ettekäändeid niisuguste tekstide üllitamiseks. Antud juhul ajas peaminister segi oma erakonna ja riigi asjad. Ta otsis mõjuvaid argumente, et põhjendada Isamaaliidu rahvuslikumale tiivale keelenõude kaotamist valimisseadusest. Selles suhtes oli ta tõenäoliselt edukas. Venemaa süüdistused natsionalismis peaksid Laari asendit Isamaaliidu juhina tugevdama. Riigi vaatenurgast tegid kergelt lendu lastud sõnad aga asjatut tüli.
Nii et peaminister sai lõppenud nädalal ärateenitud vitsad. Tuletati meelde, et uues globaalpoliitilises situatsioonis on Venemaa vastuseis NATO laienemisele nõrgenenud, Ida ja Lääs lähenemas, teravuste loomine pole tark tegu. Kõige sellega võib nõustuda. Kummaline on aga see, et enamik kommentaatoreid asus peaministrit nüpeldades üsna kriitikavabalt Venemaa välisministeeriumi seisukohtadele. Suur päevaleht pealkirjastas oma juhtkirja koguni: “Venemaal on õigus”. Ühest äärmusest ei maksa langeda teise.
Laar avaldas sisuliselt kartust, et idanaaber võib NATOsse pürgiva Eesti suhtes tõesti ebameeldivalt käituda. Ja on naiivne arvata, et sellisel kartusel pole mingit alust. Tuleb rõhutada, et Eesti NATOsse minek on Venemaa vaatenurgast suur ajalooline sündmus. Sest alles siis on piir Venemaa ja Lääne vahel kindlalt kinnitatud Narva jõele. Tõenäoliselt alles siis tunneb Venemaa, et ta on selles regioonis uuesti surutud Põhjasõja-eelsetesse piiridesse.
Ilma julgeolekugarantiita väike Eesti riik Narva jõe taga pole kunagi olnud piisav argument. Sellise moodustisega pole Moskva suvatsenud isegi piirilepingut ratifitseerida. Ja on kümne aasta jooksul suhtunud Eestisse imelike komplekside ning vaenupuhangutega, mille puhul ei saa kõnelda heanaaberlike suhete edendamisest. Küll on aga Kremli võimukoridoride mitmesugustelt tasanditelt kõlanud Eesti suunas hoiatusi ning ähvardusi.
Nii et veel kord: Eesti (ja teiste Baltimaade) astumine NATOsse on Venemaale vägagi tähenduslik sündmus. See lõpetab tegelikult Peeter I ajal alanud Läände tungimise poliitika, mis teatavasti tipnes Stalini vallutustega. See lõpetab 300aastase välispoliitilise mõtlemise ning praktika. Ei maksa unustada, et ajaloolis-mütoloogiline mõtlemine mängib Moskva poliitikas märkimisväärset rolli. Ja seepärast ei tea keegi, kuidas Venemaa kõnealuse epohhi lõppemise üle elab, kui see tõesti teoks hakkab saama.
Riikide poliitikas tuleb eristada taktikalisi ja olemuslikke muudatusi. Venemaa enneolematu Lääne-sõbralikkus pärast 11. septembri tragöödiat on pigem taktikalist laadi. Muutub välispoliitiline kontekst, muutuvad kohe ka suhted. NATO (ja Euroopa Liidu) laienemisprotsess paneb aga vältimatult aluse mingile uuele stabiilsusele Ida-Lääne vahekordades. Muutus on olemuslik. Ehk teisisõnu: seda pole enam võimalik tagasi võtta. Tõenäoliselt nendel kaalutlustel põhinebki ajaloolasest peaministri kartus Venemaa võimaliku närvidekaotuse suhtes.
Eesti ajalehed süüdistavad Laari paanika tekitamises, aga tähtsustavad samas venelaste suhteliselt rutiinse avalduse ilmselgelt üle. Sest eks kõigil ole närvid. Ja eriti selgelt ilmneb see suurte, olemuslike muudatuste ajal.

TOOMAS HAUG,
RVE