Milleks meile eesti keel?

Saadikute eesti keele oskusnõude tühistamise eelnõu on põhjustanud avalikkuses suure hulga suhtlemismüra ja valeinfot.
Kes algatas selle eelnõu? Formaalselt on täiesti õige, et selle algatas kolm riigikogu liiget. Tegelikult tuli soov valitsusest, täpsemalt välisministeeriumist, kuna tegemist on selle ministeeriumi töövaldkonnaga.
Erinevalt ennesõjaaegsest Eestist ei saa tänane lehelugeja täpset ja arusaadavat pilti sellest, mis meie parlamendis toimub. Aus selgitus on järgmine: valitsuse poolt eelnõude algatamise protseduur on niivõrd keeruline ja aeganõudev, et tihti on kiirem ja otstarbekam kasutada teist teed, eelnõude algatamist riigikogu komisjonide-fraktsioonide üksikute liikmete kaudu.
Teine suhtlemishäire ilmnes selles, et mitmed tegelased, kes kümmekond aastat tagasi võitlesid kahe riigikeele eest, juubeldasid nüüd, sest neile näis, et kohe saabub neile taas võimalus hakata tagasi võitma positsioone, mis kadusid koos nõukogude võimu varisemisega. Minu arvates on siin tegu enesepettusega, sest ajad ja olud on niivõrd otsustavalt arenenud teises suunas, et kahe riigikeele seadustamine ei ole meie poliitilises süsteemis enam võimalik.
Kolmas suhtlemishäire, millest avalikkust ei teadvustatud: nimelt on meil olemas tähelepanuväärne hulk mitte-eestlastest avaliku elu tegelasi, kes on teinud tohutu pingutuse ja omandanud eesti keele. (Riigikogus on mitu rahvaesindajat, kelle eesti keel on parem ja rikkam kui mitmete eestlastest rahvasaadikute keel.) Neile võis see algatus tunduda otsekui negatiivse ‘tunnustusena’ nende vaeva eest. Tahaksin neid pigem lohutada: nende pingutustest johtuvad eelised ei lähe kaotsi ja nad jäävad ikkagi eeskujuks kõigile teistele muulastele.
Rahvusliku reetmise süüdistus, mis esitati eelnõu algatajaile, on samuti vähemalt osaliselt suhtlemismüra. Reetmise argument on viimastel aastatel tõsiselt devalveerunud, sest seda on käidud välja vähemuse poolt peaaegu igal juhtumil, kui riigiasjad pole kulgenud vähemusele soovitud suunas, küll raudtee, küll elektrijaamade puhul jne. Osalt kumab siin taga meie kõigi ühine valu nõukogude ajast, kui eesti keel sunnitult taandus, osalt kajavad siin vastu 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse teravad ühiskondlikud debatid, kus reetmise argument oli igapäevane.
Olen siiani arvamusel, et sel ajal oli meie iseolemise vähendatud võimaluste eestseisjate põhiprobleem pigem nõrk usk või oportunism.
Suhtlemishäired on ilmnenud ka selles, et antud juhul ei ole tegemist jalgpallimatšiga, kus on ainult kaks võistkonda ja üks tulemuse tuvastamise meetod. Soovitud tulemuse – eesti keele positsiooni säilitamine ja tugevdamine – saavutamise võimalusi on rohkem kui kaks.
16. novembril oli Tartus eesti keele kaitse ühingu koosolek tüliõunast eelnõu teemal. Sealt jäi minu jaoks kõlama kaks järeldust. Esiteks: keelevõitlus võidetakse või kaotatakse ikkagi keele kasutamise ja keelekasutajate olemasolu tasandil. Teiseks: oluline seisukohtade erinevus on poliitilises prognoosis, nimelt, kas see samm ikka annab soovitud tulemuse, s.t. eelkõige kutse NATOsse ja selle vajaliku vaheetapina OSCE missiooni tegevuse lõpetamise. Valitsuse töö on alati riskantne, kuid riskid peavad olema mõistlikult põhjendatud.
Muidugi riivab meie rahvuslikku uhkust tõsiasi, et ei ole mingit lootust, et OSCE mundriau lubaks tagasi võtta kord juba kirja pandud tingimust, et kutse NATOsse oleneb sellest, kuidas jaotuvad seda pooldavad või tõrjuvad ringkonnad eriti USA-s, ja et Venemaa välispoliitika teeb kõik võimaliku, et meile siin takistusi ette veeretada. Lühidalt: vaatamata rahvusvahelise õiguse formaalsele võrdõiguslikkuse printsiibile on Eesti ikkagi nõrk väikeriik.
Omamoodi suhtlemishäire on ka see, mida nimetan Kenderi sündroomiks: oskamatus eraldada isiklikku ja üldist tasandit. Võiksin ju talle vastata: jah, ka mina suudan kõik oma asjad ära ajada vene keeles, ja ka inglise keeles, ja kui veidi pingutan, siis veel paaris keeles. Aga siit ei järeldu minu jaoks, et kõik need keeled võiksid seepärast ollagi Eestis riigikeeled. Riigikeel sätestatakse enamuse, kasvava põlvkonna üldistes huvides.
Kogu selles infomüras ilmnes ka värske kommunikatsioonipuhang. Üle hulga aja teadvustus laiemalt mitte-eestlastest elanike enamusega piirkondades toimuv võitlus eesti keele kasutamise eest omavalitsustes, mis pole mitte alati olnud edukas.
Ehk luulelisemalt – omaaegne laululubadus “ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa” – on täitmata ja nõuab täitmist. Ka selle hinnaga, et teistel tuleb oma rahasoove piirata.
Tänu keeleteema tõstatumisele teadvustus laiemalt ka tõsiasi, et me pole midagi otsustavat suutnud ära teha infotehnoloogia ning rahvusvahelise teadusega pealesuruva inglise keele mõju vähendamiseks.
Tunnen rõõmu sellest, et üle mitme aasta on nüüd jälle võimalik üldse keeleküsimustest rääkida, muidu taluti vaid “asjalikke” teemasid. Kasutagem soodsat hetke, vaadakem ringi ja endasse ning katsugem kujundada poliitika, s.t. ühissoovi, kuhu tahaksime jõuda ning mida peaksime selleks tegema.
s Sest milleks meile eesti keel, kui me ei suuda või oska seda kasutada poliitiliseks suhtlemiseks?

Jüri Adams