Levivad kuulujutud, mida kõrvalseisjal on raske tõestada, et mitu meediakontserni on viimastel nädalatel hoolega nõudnud ajakirjanikelt “müüvama” info avaldamist. Mis siis müüb mogulite arvates kaamosepäevil? “Näidake õudsemat, kirjutage kurvemast,” olla mitmete eri väljaannete omanikud lausa otsesõnu tahtnud.
See jutt võib tõsi olla. Üks televisioonikanal ongi juba näidanud “katkukirja” saabumist otsestuudios. Kollane leht pühendab enamuse numbrist raskesti haigele näitlejannale. “Mul on masendus ja igal sügisel läheb üha hullemaks,” pihib loo objekt. Samas kõrval laiutab lugu koerast, kes hammustas inimest. Ehkki koera hammustus polevat ?urnalistlikult võttes uudis, ikka vastupidi, inimese oma! Kuid ka viimast tüüpi leiame Delfi pealkirjadest: selgub, et “rets peksis politseiniku vaeseomaks” ja “mees tungis kiirabiarstile kallale”. Mitte vastupidi. Samast saame teada, et seal “läheb umbusaldamiseks”, see “istub eurovisioonile pähe” ja too “paneb parteipileti lauale”. Teadagi kes “kutsub meelt avaldama” ja “soomlane kisub Rüütli peretülisse”.
Kas sellised uudised teevad prominentidel tuju paremaks? Kontrollime, kasutame indikaatoriks seltskonnaajakirja. Mis meeleolus nad on? Loeme üle: ajakirjas on ca 125 fotot. Umbes 70 neist kujutavad naeratavaid inimesi. Paljudel on suu justkui loomupäraselt kõrvuni, mõned on võtnud positiivse ilme kaamerat märgates. Tõsised näod aga on ilme meelega muutnud sihikindlaks ja tahtejõuliseks, justkui plaanitsedes tegevust, mis viib naeratusele. Kurbi ja nutjaid reportaa?ides ei näe.
Mille üle nad rõõmustavad? Kas nad sellistena müüvad? Kas see ei käi mogulite ideoloogiale vastu?
Kuid siingi on eufooriale õnneks oletada peidetult traagilist põhjust. Võtad kätte terviseteemalise ajakirja ja loed mentaliteedist, mis laialt valitseb peenema rahva hulgas. “Oluline on see, et kõik muutuvad siis lahedamaks ja suhelda saab tõketeta,” teatab keegi jurist, kes tarvitab pidevalt kokaiini. Terviseleht toob seega välja seltskonnalehe naeratajate saladuse: “Mõõdukas tarvitamine on aga tema tutvusringkonnas nii tavaline, et mõnusa peo asemel sanatooriumi minek võrduks teiste silmis endale silmuse kaelapanemisega.” Seega viibivad järelejäänud vähesed positiivsed isikud narkouimas.
Kas me võiksime arvata, et nad on autistlikud, rahulduvad meelemürgiga ega loe kollast ega muudki ajakirjandust? Et nad ei tutvu müüvate õudustega? Et nende hea meeleolu on tingitud ignorantsusest, silmaklappidest?
Kuid ka selgemõistuslikud inimesed tunnevad – vähemalt mogulite arvates – õnnetustest rõõmu. Ega nad ju ei osta lehte õõva langemiseks, vaid kahjurõõmu tundmiseks. Raha eest peab ju ikka midagi positiivset saama. Tundub, et tavakodanik sisimas rõõmustab, kuuldes, et “Mustvee jäi ilma kütte ja veeta” või et “imearst jäeti litsentsist ilma” või et “külmkappi kinni jäänud laps lämbus”.
Ent see rõõm pole kestev, nagu võib olla õnnetus.
Jätame selle ilkumise mogulite kallal. Nemadki on läbi imbunud mentaliteedist, mida Gilles Lipovetsky ja Christopher Lasch on nimetanud tänapäeva nartsismiks, mis “tekib traagilise nihilismi hämmastavast puudumisest” ja mis ilmneb “frivoolses apaatias”, mis levib traagilistele reaaliatele vaatamata. Tegemist on “kriisi tavalisusega”, mis nüüd seoses WTC katastroofiga muutus veel ilmsemaks. Massimeedia tekitab seda apaatiat ja käib temaga kaasas. Ühelt poolt on metsikult kasvanud maailma meeleline (pildiline, hääleline) vastuvõtt ja vähenenud meditatiivne või filosoofiline. Kuid paralleelselt on kasvanud ka ükskõiksus selle meelelise maailma vastu. See aga tuleb automaatselt sündmuste voolust. Sündmusi endid ei pruugigi olla, kuid neid produtseeritakse. Muidugi meelelises vormis. Et mainekujundaja istub pähe Eurovisioonile, on ju elavat pilti tekitav. Kuid me ei jõua sellesse vaatepilti süveneda. Meis ei teki vähegi kestvat tunnet ja see süvendab apaatiat. Müüvus nõuab, et me juba järgmine päev saaksime teada midagi uut. Näiteks: hoopis Eurovisioon istub mainekujundajale pähe. Ülehomme on seegi ununenud.

MATI UNT