Taasavastamist väärt kirjanik

6.jpg (21980 bytes)6.jpg (21980 bytes)

Julius Oengo, Minu päev. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. 140 lk. Koostanud Lembe Hiedel.

Julius Oengo, Üle Atlandi. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2001. 132 lk. Redigeerinud Lembe Hiedel.

Julius Oengo (aastast 1936 Õngo, pseudonüüm Oro; 16. III 1901 – 1941) sajandaks sünniaastapäevaks ilmus kahe raamatu jagu tema teoseid, mille väljaandmisel on olnud initsiaatoriks, koostajaks, redigeerijaks kirjaniku tütar Lembe Hiedel, legendaarne vanema põlve raamatutoimetaja ja tõlkija. Temalt on ka järelsõnad. Raamatud mõjuvad ootamatult värskelt ja huvitavalt.
Oengo looming on püsinud kirjandusteadlastel meeles, kuid olnud üsna unustatud laiema lugejaskonna poolt. Tema täiskasvanuile mõeldud teoseid on trükitud harva, siin-seal antoloogiates ja laulikutes. Paremaks kujunes ta saatus lasteluuletajana, sel les rollis esineb ta Julius Oro pseudonüümi all kooliprogrammis, ja on olnud ka uustrükk. Teatakse just Orot. Tundub aga, et omaaegne kriitika hindas hoopiski Oro lasteloomingut keskpärasemaks või igavamaks nn. tõsisest kirjandusest, mida ei jõudnud ilmuda kuigivõrd palju – ainult kolm raamatukest, millest Hiedel lähtubki.
Oengot võib käsitleda marginaalsuse võtmes. Küllaltki soliidse kirjandusliku retseptsiooni juures jäi tema isik ilmselgelt avalikkuses tagaplaanile, ei olnud kõmuline. Ta ei sekkunud käreda sõnaga kirjanduse poliitika ja rühmituste poleemikasse, kuigi seisis lähedal Orbiitlastele. Perekond, kus kasvas tervelt üheksa last, kurnas loomejõudu leivateenimise murega. Sellest depressioonist ei antud tal aega kosuda, sest temast sai teadmata asjaoludel kommunistide ohver, kelle surma kohta täpsemad andmedki puuduvad. Tema eluteed jälitas tiisikuse tontlik vari. Ta pidi juba kuueaastaselt lahkuma sünnikodust Hiiumaalt Haapsallu, ja kuigi saarte õhkkond, meri ja meremehe ja rannainimese pärimus olid talle üliolulised, ei leidnud ta sellesse keskkonda tagasiteed ja tema hariduspüüdedki Tartus täitusid poolikult. Nõnda möödus ta küpsem elujärk hoopiski Vasalemmas kooliõpetajana, literaadist juhutöölise ja lasteajakirja Laste Rõõm tegevtoimetajana, kusjuures lastekirjanduse edendaja roll polnud toona, nagu tundub, mainekas. Ei näi see mees saatuse hellikuna.
Oengo loomingus leidub süngeid varjundeid ja fataalsusetaju, mis ei välista otsekohest, helget ja kirglikku elujaatust, ajuti lausa elu ahmimise seisundeid. Elu süngema poole tunnetamiseks on ta meeled virged, aga terved – haigluseta. Tema luuletuste valimik “Minu päev” on üles ehitatud kronoloogiliselt, näidates Oengot kujunevana. Alguses oli looduslüürika, mis mõjub praegu täiesti originaalselt. Oengo luuletused räägivad maa, maisuse vägevast embusest, mille jõulisus on iseenesest hirmuäratav (“Ainult veri! Kus on hing?”), ent kannustab inimese loovust, sunnib inimese virgeks tajuma olemise terviklikkust. Sellisest seisundist lähtuv personifitseerumine on üpris keeruline, lüürika varjus pigem eksistentsiaalseid küsimusi ajendav protsess ja olemiseärevuse avameelne pihtimine. Et olen Oengo luulet varem kõigest põgusalt eksamiks sirvinud, jääb üle vaid küsida: kas ta lüürika on säili nud värskena või mõjub sellisena just tänapäeva kontekstis?
Oengo hilisemad poeemid ja ballaadid tähistavad tema lüroeepikuande avanemist, mis ehk oligi ta loominguliste püüdluste suunaks ja tuumaks ja milles ta saavutused kannatavad võrdlust eesti luule paremikuga – vähemasti siinses valikus ja kohenduses. Ta kasutab rannarahva pärimust, legende ja rahvaluulelist mütoloogiat. Pikemate luuleteoste sü¯eed jälgivad saatuste dramaatilisi vastuolusid, saatuslikke valikuid, heitlusi stii hiate ja kurjusega, aga ka inimese arveteklaarimist iseendaga, vastuolu elulaadi ja traditsioonidega, mis võib päädida väändunud tegelase lõpliku väsimise, huku või enesetapuga. Dramaatilist pinget ja metafoorset reljeefsust jagub piisavalt. Oengo luule on mehelikult agressiivne, jõuküllase rütmiga, kõlab ajuti raevukalt raiuva häälekõminana. Inimese viimseni vastupanu stiihiale mõjub tema käsitluses väga veenvalt ja üsna kindlalt on ta loonud seni ületamatu kõrtsistseeni eesti luules (“Sooniku Simmu”). Mehelik dünaamika leiab tal väga täpselt fokuseeritud väljundi, kuid sellesse on pisteliselt poetatud ikkagi ka küsimus naisest ja emantsipatsioonist. Nii looduslüüriku kui lüroeepikuna on ta märksa köitvam teisest tolle aja rannamotiivide luulendajast Villem Grünthal-Ridalast.
Lugedes jääb kahjutunne, et Oengo ei jaksanud jätkata. Elu viimasel aastakümnel kirjutas ta vaid juhuluulet, milles domineerib sotsiaalsus. Märkab orbiitlikke sugemeid ja mõnetist paralleelsust Sütistega, mida võiks tagantjärele pidada isegi üldisemaks, ehkki ebaoluliseks nähteks. Olulisemana jääb Oengo puhul üles küsimus eepilisest ajast – ta on kasutanud müüte ja püüdnud müütili suse poole, ka oma kaasaja ainest vormides tahab ta tekitada nn. absoluutset minevikku. Selle suundumuse analüüs ja tähendus võiksid olla pikema arutluse aineks.
Oengo ainsat pikemat proosateost “Üle Atlandi” saab tänapäeval vabalt romaaniks nimetada. See kõneleb ühe täislastis kuunari retkest Ameerikast Inglismaa rannale kahekümnendate alul. Reis lõpeb laevahukuga, mille põhjustab nn. laevajänes, läbinisti väändunud inimeseloom. Pääsevad vaid tema ja junga, kurjus on tugevam headusest – imestad küll, aga jäädki sünget mõistukõnet uskuma. Mereretke täidavad robustsete meeste rämedad keskustelud kodust ja võõrastest maadest, revolutsioonist ja õiglusest, rahast ja õigest töömehevaimust, rutiin sed meremeheaskeldused, viinavõtmine, ränk heitlus tormiga jne. Oengo pole ise seilanud, kuid suudab jätta realistliku mulje. Enamgi – ta kirjeldab meeliköitvalt usutavaid üleminekuid reaalsuse pinnalt irreaalsusse.
Tegelikult lugesin romaanigi nagu luuleteost, sest see põhineb tervenisti antiikeepos likul rütmil (aurea prima sata est…), mida vahel varieerivad eleegilist distihhoni meenutavad käigud. “Rütmistatud proosa” pole siin nagu päris õige termin. Pigem sobiks see iseloomustama teise saarlase, Jaan Oksa loomingut. Oengo saavutab märkimisväärse intensiivsuse ja jällegi eepilise aja illusiooni. Lisaks pole minu meelest ükski teine kirjanik tolleagse kirjakeele taustal jäädvustanud nii ehedalt ja rikkalikult meie rannarahva kõnekeelt selle soome, inglise, vene, prantsuse, saksa ja rootsi sugemetega, nagu tegi Oengo oma loomingus. Lugemise hõlbustamiseks on raamatuile lisatud väiksed sõnastikud. Kokkuvõttes oli Oengo lugemine huvitav elamus, mida soovitan julgesti kõigile raamatusõpradele, peale passiivse mõnu arvan seal peituvat ka mõndagi stiili ja poeetika osas õpetlikku. Ei mõistagi, millest tulenes Oengo suhteline unustussejäämine tänini.

Peeter Künstler