Grafiti

Sel aastal Puhas tekst. Autori nime(d) leiab järgmises numbris.
Eelmises Sirbis:

  • Wimberg
  • Rudolph Kõdu

Kas tunned elavat kirjandust?

vastus järgmises numbris.


Wanted! Rumesseni pass palub abi

Tere, armas lugeja! Mina olen Eesti Vabariigi kodaniku ISIKUTUNNISTUS nr. 011772, välja antud 8. oktoobril 1991 Eesti Vabariigis Tallinnas. Pealtnäha paistan räsitud, läbikulunud seljaga, murdekohast hoiab kaasi narmendav kileümbris. Kuid minusse on trükitud iskikukood (just nimelt iskiku, mitte isiku) ehk d’identification ja selle kohale musta tušiga kirjutatud numbrid 35804180216. Olen oma peremehe taskus ja vahel ihuüksigi läbi käinud tulest, veest ja saastast, kuid senini, tänu Jumalale, ikka hinge jäänud. Mind ja minu esitajat üheskoos ametlikult enam kusagil eriti ei tunnistata, kuid elame edasi.
Et viibin praegu jälle eriolukorras, palun teilt mõistvat suhtumist ja võimaluse korral mõningat abi. Asi on nimelt selles, et viibin juba kolmandat nädalat pandituna kirikukantseleis, mille eriõhustikus suudan, tänu minusse kodeeritud spirituaalsetele võimetele, arvutiklaviatuuri abil kommunikeeruda ja loodetavasti hommikuni kirjutada. Sellest tuleb üks pikem e-mail mitmetele mulle teada isikute ja institutsioonide elektronpostkasti.
Rahvasuu hüüab mind ka Rumesseni passiks, kuna taasiseseisvumisjärgses Eestis, Kanadas ja USAs ajas minu sünnitamise ja kehtestamise asja innukalt just Vardo Rumessen – sel 1991. aastal Eesti Komitees EV juriidilise järjepidevuse liini tuline pooldaja. Aga Vardo on tuntud ka spetsiifilise kontsertpianistina ja Tobiase “Joonase lähetamise” ämmaemandana.
See selleks, aga minu tegelik peremees on nüüd kadunud. Ei, ma ei kurda eriti, et mõnikord on ta mind ülemeelikus seisundis unarusse jätnud ja nüüd siis lõpuks ka suisa prostituudina kasutanud. Varsti pea juba kümme aastat on ta mind ikka truult oma põuetaskus südame peal kandnud ning selle aja jooksul olen oma vaikiva juuresviibimisega osa saanud paljudest mulle põnevatest juhtumitest, inimestest, maastikest, tunnetest ja mõtetestki. Sest 1918. aasta 24. veebruari vaimus on minusse kodeeritud spirituaalsed võimed, mis võivad teatavatest tingimustes aktiviseeruda ning tunnetest ja mõtetest osa saada. Nagu nüüdki, mil ma siin luteruse kiriku kantseleis keset Euroopa riigi pealinna juba kolmandat nädalat 100 krooni eest lauasahtlis pandis vedelen. Homme on Eesti Vabariigi 83. aastapäev. Selle-eelses kriisiseisundis tahan teile allpool pajatada kümmekonnast ergumast juhtumist, mis läbi olen elanud.
Esialgu, 1991. aastal, jagunes eesti rahvas minu ja mu numereeritud vendade-õdede tunnistamise suhtes laias laastus kahte lehte. Ühed olid kirglikud pooldajad, teised mõnitavad vastased. Riiklikul tasandil meid tõsiselt ei võetudki, kuid Mart Laari esimese valitsuse ajal panime end moraalselt maksma. Enne seda aga käisin punaste passikaante kattevarjus salaja välismaal – läbi Taani Kuningriigi endise Lääne-Saksamaa Kieli linnas, kus mu peremees ühe kaubamaja katusel koos Toomikutega etenduskunsti käigus tulevärki korraldas, kondoome purustas, vett, kipsi ja värvi loopis ning lõpetuseks paar plahvatust pani kärgatama. Telekas mängis ka, veinid voolasid ja lihad aurasid ning ma veendusin läbi taskuriide, et publik jäi rahule.
Siis aga lendasime Hamburgist Peterburi. Mina ikka punaste passikaante varjus, kus mõningaid punaseid Lenini pildiga kümnerublalisigi leidus. Kui buss aga üle Luuga jõe viimaks Ivangorod-Narva piiripunkti jõudis, lõi omanik mind Eesti piirivalvuritele letti. Ja kujutage ette, meid ei tahetud ega tahetud oma kodumaale sisse lubada! Olin ääretult solvunud ja tulitasin oma sinihallide kaante vahelt tumma protesti. Delegatsioon juba närvitses, viimaks tüdines peremees vaidlemast, näitas selle punase välispassi ette ning meid lasti lupsti Eestisse.
1992. aasta juunis vahetati rublad kroonide vastu, aga mind polnud jälle tarvis, sest peremehel polnud, mida vahetada. Kui aga Armeenia-Eesti maalikunstnik Ašot kolmandal vahetuspäeval variisikut otsides juhuslikult minu peremehega trehvas, sain jälle solvumise osaliseks. 1500 rubla 150 krooni vastu vahetamisel nõuti ikka seda punapassi, mille peremees mõni nädal hiljem katlamajas lõõmavasse ahju viskas. Enne tuhastamist aga joonistas ta koos ühe purjutava punkariga selle punapassi ilgeid lõustu ja elundeid kunstiliselt täis.
Sama aasta augustis anti minu tõendusel peremehele Eesti Televisiooni kassast vist mingi honorari ühes maastikuetenduses osalemise eest pihku. Kuid mu rõõm jäi üürikeseks. Elasime siis ühe jalaga juba kesklinnas ühe lahke emanda ja tubli perenaise juures, kellega mu peremees käis vahel linnalähedastel maastikel trimpamas. Ses augustis aga hakkasime juba kesklinnas pihta. Tallinna Sadama aia taga libistati neelu õlitamiseks tühised kolm-neli õlut, pandi päkad ka paarile veinile. Kuid Pliska timmimise käigus hakati rannarahnude vahel kakerdades väiksemaid rahatähti põletama ja siis kargas peremees äkitselt mingi hulluse ajel, pea ees, koos pintsakuga liblikat ujuma. Õnneks mitte väga kaugele. Kümmekond meetrit summinud, oli tal võhm väljas ning ta lohistas end üle kere tilkuvana kaldakividele tagasi. Sain oma veeristsed ning lõdisesin takkapihta põuetaskus mitu tundi, enne kui hoopis teisest linna otsast viimaks katlamajja sooja saime, sest niiske isand oli vahepeal valesse bussi uinunud.
Kuid minu paksust kilest kaanekaitse oli siis tubli, ükski tušiga kirja pandud täht laiali ei valgunud, huugava boileri peal sain ilusasti kuivaks ning hommikuni kuumuses piineldes kaotasin oma viimsegi hüdroprotsendi. Nõnda tegin läbi ka tuleproovi.
Hiljem sügisel, peremehe onu juubelil, ulatati mind otsekui haruldast õllekannu kordamööda käest kätte ja imetleti kommenteerides. Need olid minu elu esimesed tipphetked. Siis aga, 1993. aasta alul, sigitati mulle konkurent – tumesiniste kaantega Eesti Vabariigi kodaniku pass nr. see-ja-see, kuid peremees peitis ta sahtlisse ja kasutas vaid siis, kui minu kehtivusulatus asjaajamist ei võimaldanud. Päevast päeva tuksuva südame peal soojas ei olnud ma üldse solvunud. Ma ju tunnetasin, et sellesse sinikaanelisse kuldtähtedega kehkenpüksi on hoopis vähem spirituaalseid võimeid kodeeritud kui minusse.
Tulime 1993. aasta 19. mail Kadrioru staadionilt Koplisse. Üks atleetlik tibla oli Eesti nimel jalgpalli maailmameistrivõistluse alagrupis Šoti vastu värava löönud, kuid Eesti kaotas ikkagi 1:3. Mu peremees oli juba päeval, sest oli vist palgapäev, end jalgpalliks üles kütma hakanud, kuid šoti fännid ei julgenud ukraina kanget veini maitsta. Pärast mängu, trammis, oli isandal seetõttu aur üleval. Pimedas Koplisse jõudes kõnetas üks vene nolkide esindaja miskipärast inglise keeles. Siis hakati suitsu norima, läks rädimiseks ja löömaks. Nolke oli kümmekond, keegi haaras selja tagant ümber kõri, meid veeti pikali, saime jalgadega sisse. Siis hakati šmoonima. Keegi püüdis randmelt käekella sikutada, aga peremees sai end selle justkui köieveo abil püsti ja pani paremsirge. Tüüp lendas eemale, kuid samas tuli küljepealt jalg kõhtu. Inglise keelt tönkava vene nolgi jalg pole aga kuigi kõva, peremees püüdis selle kahte pihku ja keeras juraka nägupidi lataki asfaldile. Sellega olid karja juhid korraks audis, tekkinud murdemoment, hetkeline tumm vastasseis. Keset laia Sepa tänavat jõllitas jõuk, peremees kargas äkitse ideesähvaka ajel karjatusega neile peale ja vehkis pimedusse kutsuvalt karjudes, justkui kindel olles oma Kopli poiste abiväe koheses saabumises. See petekas mõjus. Tänavariisujate bande pani padavai raginal nagu metsseakari pimedasse Kopli parki plehku.
Tegelikult polnud isandal Koplis mingeid erilisi sõpru, ainult mõned tuttavad. Sellest teadmisest piisas efektiks. Läinud olid võtmed, märkmik, pudel veini, suitsupakk, kuid mina olin alles. Keskööl saime naabri käest laenatud kirve abil tuppa ning järgnevail päevil tõmbus isanda silmaalune sinisemaks kui minu riikliku konkurendi kaaned.
Järgmise aasta augusti viimasel õhtul anti Venemaa sõjaväe lahkumise puhul Vabaduse väljakul rockkontsert. Õlu ja kangemad joogid voolasid nagu kevadveed. Isand kaotas selles melus oma emanda ja läntsis viimaks üksinda koju. Kuid Narva maanteel pidas üks siniste politseikirjadega “iguli” raksti kinni ja erariides onklid rebisid meid autosse. Isand istus taga kolme jõmmi haardes, mind aga visati koos rahakotiga ette armatuurlauale. Tundsin, kuidas isand tundis, et nüüd viib sõit lepikusse ja kuul pähe. Ei tea, mille eest. Kuid kallutati ta hoopis Lubja tänava politseimaja vastuvõttu. Isand tariti kongi, mind aga uurisid erariides teist tööd tegevad politseiautosõitjad siit ja sealt ega mõistnud minuga midagi targemat peale hakata kui lõpuks ühte postkasti visata. Vähene järelejäänud isanda raha jäi muidugi nende tasku.
Tegin sadade kirjade vahel läbi mitmed sorteerimised, kuni lõpuks isand mingi telefonikõne peale mind Balti jaama lähedasest postimajast jälle kätte sai. Politseiametile tehtud avaldusest polnud tolku, asi summutati tavatute viisakuste ja asja uurimise lubaduste alla.
Mu 1996. aasta tipphetked saabusid Forekspangas. Marmorpõrandal asetsevale toolile istunud isand ulatas mind tellerile, tüdruk vaatas mind, noogutas kerge naeratusega ja luges kulkast ülekantud 20 000 krooni letti. Sellest piisas, et andekas kunstnik ja veel andekam kirjanik sai oma esimese romaani trükkida.
Kui mu isand pool aastat hiljem “Olivia meistriklassi” Von Krahli teatris esitles, oli ta otsaesine lõhki ja ja sääretorud kärnas. Saime Koplis kõvasti sisse. Mingit suitsu norimata niitis mingi röövlijõuk meid novembripimedal Sirbi tänaval jalust, mis, tõsi küll, niigi vaevaliselt kandsid. Minutiga tehti puhas vuuk, rebiti nahkjope, kell, pintsak koos instrumentaariumiga, kingadki, aga portfell mingite käsikirjadega jäeti maha. Nägin minema tormava röövli käes kiiruga tagasi vaadates, kuidas jalaga näkku saanud isand jäi keset tänavat lirtsuvais sokis kainenema ja politseid ootama.
Minuga aga ei osatud sel õhtul midagi targemat peale hakata, kui jälle kasti visata. Seekord aga prügikasti. Mädanesin seal haisvate jäätmete ja raibetegi vahel mitu päeva, enne kui mind prügiauto massi litsuti ja Pääskülas maha kallati. Sinna tompu ma oleksingi biogaasiks lämbunud, kuid tänu Jumalale koukis üks geoloog mind välja, näperdas vastikute näppude vahel ja andis “brigadirile” üle. Selle käest rändasin ühe piirkonna ülemuse tasku. See esindaja osaks asju ajada – peilis mu isanda välja, helistas ette, marssis büroosse ja esitles end Toompea prükkarite kuningana. Nähes mind veidi narmendavas kunstnahas kenitleva juraka sõrmede vahel, tõstis mu isand lauajala varjust ühe viina, aga väikese viina, ja ulatas “kuningale”. Sellest piisas. Sain jälle omaniku põuetasku tema südamesooja tundma. Ja nõnda üle nelja aasta järjest.
Kui isand mingi teise pintsaku selga panebki, tõstab ta muu tähtsama instrumentaariumi hulgas ka mind teise, eraldi tasku ümber. Olen näinud ta naistuttavaid ja kuulnud, mis jama ta neile vahel ajab. Enne voodisse minekut kipub ta aga enamasti pintsakut maha ajama, kuid olen temaga maganud küll ja küll. Ainult ühte olulisse kohta pole mind veel iial kaasa võetud – see koht on saunalava. Aga loodan sealgi ära käia, kuigi juttudest tean, et seal pidavat valitsema põrgukuumus ja mingite asjadega vastu paljast ihu pekstama.
Eestist väljas pole ma palju käinud. Lisaks Saksamaale ja Taanile korra Lätis, Soomes ja Venemaal. Kui isand selle sinikaanelise kuldkirjalise passi esitas, surusin Ikla, Tallinna, Helsingi ja Narva piiripunktis oma solvumise alla ja nägin see-eest suurepäraseid maastikke, inimesi, sain osa mitmetest seiklustest. Kodumaal olen presidentigi näinud ning polaarjoonetagust elu taskust vaadanud nii Soomes kui ka Venemaal, kusjuures Vene poolel oli palju põnevam. Elasime Valgel merel üle tormi, ekslesime metsades ja soodes. Ja oi-oi, millised uhked ja võimsad joad sealsetel jõgedel olid!
Möödunud suvel pärast Venemaalt naasmist elasime üle järjekordse röövi. Isandal sügeles siis taskus nagu üleliigset raha, tõmbas peldikubaaris juhututtavatele välja käristades ja Monte Carlo kasiinos ruletti mängides londi umbe. Bluffis otse ülbe usutavusega, et Kilk ja Luik on ta erilised sõbrad, mispeale niigi sirge turvaülem tolli jagu veel sirgemaks nõksatas. Aga ikkagi juhatati meid lõpuks viisakalt välja, sest isand kippus tuttavat klaverikunstnikku esinemise ajal õpetama, kusjuures ta ise ei oska üldse klaverit mängidagi.
Jõudsime kuidagimoodi Väike-Ameerika viinapoe ette, haakusime ühe eesti tüübiga, võeti mingi pudel. Istuti mingisse aeda lõkkeaseme äärde, rüübati ja räägiti. Ja äkki, keset täiesti sõbralikku juttu virutas see salakaval tüüp mingi asjaga isandale otse vastu nägu. Sellest hetkelisest šokist piisas, et anda purupurjus vastupunnijale uus poolprofessionaalne kõrilöök, kahmata lahtiselt tagataskusse susatud suuremad rahatähed, õngitseda uimase põuest rahakott ja siis kiiresti sääred teha. Ju see siis oli isandale vajalik õppetund kergemeelsete juhututvuste vältimiseks. Mina aga jäin selgi röövikorral alles, sest isand hoiab mind ju rahakotist eraldi üksusena.
Nüüd aga selline lugu, et uue aastatuhane teisel kuul istun kirikuvangistuses. Tean küll, et olen siin kindlates kätes ja ega ma siit kusagile kaduma lähe, kuid isu hakkab täis saama. Tahaks ikka tihedamini inimeste, sündmuste, tunnete ja mõtete hulgas viibida. Minusse on kodeeritud Jumalast antud tunnetusvõimet ja mul pole enam mingit huvi pantesemena kiriku tiiva all vedeleda. Palun selle e-maili saajail ühendust võtta minu omanikuga ja talle teatada, mis olukorras ma siin igavlen, vahel suisa piinlen nagu jäätmekastis. Armas isand! Tule appi ja päästa mind siit kantseleist ära!
Tervist ja selget mõistust ka Vardole! Riigi sünnipäev on kohe peale tulemas ja meilgi tuleb sel aastal pisike juubel. Kümme tiiru ümber Päikese on mu tuhanded vennad-õed Rumesseni passi nime all vastu pidanud ja peame edasi. Küllap igavikuni välja, nagu minusse kodeeritud spirituaalses olemuses Eesti Vabariikki.

Lugupidamise ja lootusega
nr. 011772