Kloon, siga ja Neitsi Maarja müsteerium

13.jpg (6154 bytes)Enn Vetemaa, Neitsist sündinud. Tänapäev, Tallinn 2000. 440 lk.

Enn Vetemaa romaan “Neitsist sündinud” mõjub peaaegu nagu kokkuvõte tema viimase paarikümne aasta loomingust. Teda huvitavad veidrad kinnismõtetega tegelased, kes on tihti lisaks teadlased, arstid, lihtsalt haritlased või ehk koguni asotsiaalsed ulaharitlased. Nad tegelevad vahel suisa imeasjadega, kaasa arvatud iseäralik sürreaalne luule, aga valmistavad ka tavalisi pomme, plaanitsevad keerukat mõrva puugimürgi abil vms. Neis tegelastes on alati midagi salapärast ja kelmi, hinge tundlike salasoppidega seotud intellektuaalset ärevust.
Vetemaa romaanides puutub ikka kokku rohkem või vähem tõsiselt võetavate kontseptsioonidega, mida illustreerivad populaarteaduslikud ekskursid või lähenemine parapsühholoogiale. Talle pole võõras new age. Teda huvitavad usundid, eriti just rahvausundid ja mütoloogia, samuti elu ja surma vahekord ning tasakaal seotuna intellektuaalse eksistentsi eetikaga ning küsimusega vaimse tervise määratluste kohta (tegevuspaik tihti vaimuhaigla). Seejuures on Vetemaa stiil reeglina vesteliselt humoorikas, paroodiline, anekdoodiküllane ja paradokslev, vahel n.-ö. pühi kultuurihoiakuid lammutav. Kui veel lisada, et ta romaanid on irooniliselt päevakajalised ja sotsiaalsele tellimusele apelleerivad, võib küll väita, et Vetemaa on elitaarse varjundiga rahvalik kirjanik.
Nüüd on siis Vetemaa ette võtnud kloonimise. Algab intriig küll hoopis kunstlikust viljastamisest, võime lugeda pikki kirjeldusi sperma kogumisest, uurimisest, ettevalmistamisest, panka ladustamisest, aga samuti munarakkude eemaldamisest ja prepareerimisest, taustaks tuntud erakliinik Tallinnas. Vetemaa on loonud omamoodi sperma ja munaraku poeesiat, mis küll kannatab kirjelduse ülekülluse all. Visa geneetik Valeri Repson, vene-eesti segaverd, kuid end (nõukogude) venelaseks pidav laborihai, peab ühtäkki viljastama oma koolipõlvearmastatut, kes ta pealegi ära põlgas. Eetiliselt, psühholoogiliselt ja meditsiiniliselt keerulises olukorras üritab ta abikaasa palvel rakendada oma spermat, kuid ka tema sperma on surnud! Sügavasse depressiooni langenuna katsetab ta kloonimist oma vererakuga, mis poolkogemata õnnestub (ja annab Vetemaale võimaluse uudselt läheneda vägistamise mõistele).
Inimese kloonimine on rahvusvaheliste lepetega keelatud. Teadlased on küll veendunud, et millalgi see keeld kindlasti kaob, kuid esmaavastaja loorberid on ihaldusväärsed. Repson näeb ainsat läbilöögiteed kontaktivõtus oma ülikooliaegse KGB-kuraatoriga, pakkudes välja Eestit kompromiteeriva rahvusvahelise skandaali skeemi. See käivitubki, andes Vetemaale ajendi esile manada stagnaaegsete võimumeeste vandenõualteid karikatuurseid karaktereid, kelle seljataga seisvas bossis peab ära tundma vihje Jevgeni Primakovile (NSVLi välisminister, KGB juht, Vene Föderatsiooni peaminister ja presidendikandidaat). Kirjeldada saab ka näiteks palgamõrvu, finantsmaailma taustal rahvusvahelist juutlust, teaduse globaalseid rahastamismehhanisme, riigiametnike nürimeelsust ja koguni araabia õliriigi Katari olustikku.Viimase puhul pühendab Vetemaa küll põhitähelepanu, kire ja kaastunde emiiri haaremi probleemidele.
Üldse on romaan kord tuimavõitu nagu kirjeldusse kammitsetud populaarteaduslik töö, kord seikluslikult kirev ja mosaiikne, siin on nii magusust kui naturalismi. Leidub ka paar füüsiliselt üksikasjalikku ja asjatundlikku seksimisstseeni, mis ei mõjugi räigelt. Domineerib lahe vestelisus.
Repson variseb hingeliselt kokku ja maandub vaimuhaiglas, vandenõu kukub läbi. Sünnivad aga veel mõned kloonitud lapsed, kellest üks maetakse ilmselt elusalt. Nii mõnegi jaoks aga on ehk võikaim see, et ulmelised lapsed sünnivad neitsist sigade ehk emikute kaudu ja mõistagi jõuluööl ja muidugi eelnevate religioossete nägemuste taustal ja tuuakse kohemaid ohvriks. Romaani kirju toon, mida mina nautisin meelelahutusena, ei reetnud mulle, on see teos tõlgendatav äreva hoiatusena või lihtsalt üks vetemaalik paradokslev “sigadus”.

PEETER KÜNSTLER