Romaanirindel muutustega

Esmaspäeval lõigati Kirjanike Maja valge laega salongis lahti romaanivõistlusel 2000 osalenud parimate autorite ümbrikud ja hõigati välja võitjad. Esimese auhinna (30 000 krooni) pälvis Aarne Rubeni ““Volta” annab kaeblikku vilet”, teise preemia (20 000) haaras Leo Kunnase “Sõdurjumala teener”, kaks võrdset kolmandat preemiat (ā 10 000) jagunesid Maimu Veske “Continentali” ja Lehte Hainsalu “Kellakuuljate” vahel ning parima ulmeromaani eripreemia (10 000) sai Indrek Hargla “Baiita needus”. Lisaks neile tõstis ürii (Mari Laaniste, Andres Langemets, Rein Põder, Asta Põldmäe, Olev Remsu, Tarmo Teder ja Linda Uustalu) esile ja soovitab avaldada järgmiste autorite käsikirjad: Lembit Uustulnd, “Süvameri”; Jaak Urmet, “Lipamäe”; Maarja Oder, “Inglinägu”; Aarne Biin, “Kuningvesi”; Reet Kudu, “Täiskuu ja tänavalatern”; Erik Tohver (kodanik Hans-Erik Laansalu), “Majad jõe ääres”; Tambet Tamm, “Suur tühemik”; Erik Tohver, “Kollaste lehtede aegu”; Maniakkide Tänav, “Mu aknad on puust”.

7.jpg (29353 bytes)

Alljärgnev pole romaanivõistluse analüüs, vaid protsessi seest hinnanud subjektiivse raamatupidaja annotatiivne aruanne, mis vaatleb 65 käsikirja hunnikust lõppvooru sõelutud 14 teost kui koorekihti. Kaks aastat tagasi peetud romaanivõistlusega võrreldes oli viimane nii mahult (35 ja 65 käsikirja) kui ka laadidelt mitmekesisem. Oli memuaarse koega realismi, üheülbalist kosmosesõitmist, noorsooslängist kubisevat narko- ja seksipanemist, hüplevat detektiivindust, poliitilise põneviku tunnustega luurebluffi jne. Rohkem kirjutatakse ulmet, mille alaliikide (kosmosefantaasiad, rüütliromaani tunnustega ajalooseiklused, õudusmärul) hulgast kipub mitte ainult romaanivõistluse foonil kvalitatiivselt esile tõusma nn. etnofantastika suund, mis toitub eesti folkloorist ning sünteesib rahvausundi kummituslikke fenomene kaasaja maaelu viletsuse ja mineviku küla küllusega. Tulemuseks peadpööritav, kirev ja ärev komplott, kusjuures kiht-kihilt ja tihedalt põimunud ajastud ja tegelased on pidevalt transtsendentses võitluses. Natuke segane, kohati sidustamata ja rabe, ent põnev ja jõuline aines.

Eelöeldu käib Jaak Urmeti “Lipamäe” kohta. Noor mees läheb pahelisest linnast maale, väljasurnud külla, kus möödusid ta lapsepõlve- ja noorukisuved. Reaalsuse ja kujutluse segunedes meenub Jaagule maaelu detailidest, töövõtetest, tüüpidest ja juttudest rikas minevik, millesse põimub ohtralt folkloori ja individuaalset fantaasiat. Teose formaalseks tegevuspaigaks on kaasaja kiratsev külamiljöö, kuid selle väljasurnud tontliku staatika foonil elustub käre ja hoogne suhete raster. Autor on vaba ja hoogsa fantaasialennuga suutnud orgaaniliselt segada reaalse talupojaühiskonna tööd-tegemised ja eesti rahvususundist tulenevad fantasy elemendid. Noorel kirjanikul on õnnestunud sünteesida eri ajatasandeid ja segada näiliselt üksteisest kaugeid sündmustikke talle isikupärases jõulises ja kohati robustses stiilis, mida ilmestab täpne ja lööv kõnekeel. Kohati tekib tunne, justkui jutustaks vana ja kogenud maaelu proff ning seda suviti vanaisa-vanaema juures aistinud, nüüd paarikümneaastane Urmet ju ongi! Kokkuvõttes muhe ja kreizi rustikaalsus.

Võistluse paraja ülekaaluga (74 punkti) kinni löönud Aarne Rubeni ““Volta” annab kaeblikku vilet” on subjektiivselt läbikaevatud ajaloolis-kultuurilise materjali huvitavalt belletriseeritud esitus.
Gustav Kalendri mälestused algavad 1905. aasta revolutsioonisündmustega Tallinnas ja lõpevad sealsamas 1930ndatel aastatel. Vahepeale mahub väga seikluslik ja kirev elu. Ka vaimult on aines aukartustäratavalt võimas ja mitmekesine. Sajad ja sajad nimed koonduvad ümber Kalendri värvika isiksuse. Gustav istub Toompea vanglas ja Aleksander Keskülaga Tartus kõrtsis, teeb talus sulasetööd, on Venemaal asumisel koos teiste sotsiaal-demokraatidega, resideerib Esimese maailmasõja ajal Šveitsis, kus temast saab (kohvikus “Le Cabaret Voltaire”) koos Tzara, Arpi ja Apollinaire’iga dadaist. Gustav käib ka Vladimir Uljanovi juures teed joomas ja filosoofilistel teemadel väitlemas. 1922. aastal saabub Kalender kõmulise kunstnikuna Eestisse, kuid nooruse armukirg kunagiste naiste vastu on jahtunud. Intensiivne romaan on täpselt ja tabavalt detailirikas; sama põnevalt, pingestatult ja värvikalt on antud arutlused mitme vaimudistsipliini vallas. Autor on ehtsa romaanikirjaniku sulega läbi töötanud ning lausa dadaistlikult pulbitsevaks vooks liitnud sadu ja sadu intensiivseid seiku ja ideid, mis omavahel lahknemata moodustavad küllalt terviklikult pulbitseva vaimumassiivi. Poliitilis-filosoofilist ja samas isikuloolist romaani on huvitav lugeda, lõpp on kontseptuaalselt poole lause pealt lõigatud. Poole peal muutub Gustavi mälestusi kuulava ja seda edastava poisi vaatepunkt kaudseks mälestuste edastamiseks, kuid pöördub hiljem jälle otsesemaks kõneks. Tooks ühe tsitaadi: “Lenin: “Meil Venemaal on ju nõnda, et heal tasemel mõtelda oskavad peaaegu ainult juudid. Nemad on võimelised lahendama keerukaimaidki küsimusi, venelasest lollile tuleb aga minu meelest anda vaid lihtsat tööd, mis ei nõuagi suurt vaimset pingutust.””

Teise koha sai Leo Kunnase “Sõdurjumala teener” (57 punkti).
Kunnast märgati ilukirjanikuna juba kümmekond aastat tagasi, mil ta ühe dokumentaaljutustuse eest Loomingu proosalaureaadiks valiti. Vahepeal juhatas mees Meegomäe lahingukooli, aga õpib nüüd juba teist korda Soomes sõjakoolis. Kuid nooruses ülimalt põneva ja pineva, ütleks lausa martinedenliku elukäiguga Eesti kaitseväe ohvitser pole kirjanikusulge nurka visanud, autobiograafiline ja seejuures rõhutatult eetiline on ta lugu seekordki. Aines on sügavuti läbitunnetatud ja -elatud. Natuke häirib peategelase ja ühtlasi ka autoripositsiooni isamaaliselt rahvusliku hoiaku väljatoomise propagandamaigulisus. Ütleks, eetilise liini vähekunstilisus. Aga selle kaalub kõvasti üles tugevalt isiksusliku ja tegutseva tüübi tahe ja tahte filosoofia. “Sõdurjumala teener” tõlgitakse romaanivõistluse kokkulepete kohaselt soome keelde ja ka sealseil lugejail peaksid Kunnase loo peale ihukarvad püsti tõsuma.

Ühe kolmanda auhinna haaras tartlanna Maimu Veske “Continental” (54 punkti)
– lihtsas, inimlikus ja ladusas keeles keeruline ja sügav lugu lihtsatest asjadest, justkui peaaegu mitte millestki punutud kunstiteos. Mere ääres maailma äärel asuvas talus käivitub kollektiivne romaanikirjutamine. Kui Elli (endine Lea) endale arvuti saab, paneb ta vana “Continentali” kirjutusmasina kasti ja hakkab kirjutama oma lugu. Elli Kivilille mehe Helmuti on õnge võtnud 40-aastane Raine, kes elab oma kahe pojaga kahetoalises korteris. Raine on tõlkija Elli töökaaslane. Samal ajal kirjutab Elli Riias ja Pariisis viibivat Marceli – loob tema lugu ja ühtlasi steriilse keelega karakterit, kes kirjutab argielu pihtivas laadis oma vanematele, peamiselt emale. Lõpuks tõlgib Elli selle oma loodud tegelase raamatut ja saadab omakorda Pariisi e-meilisid. Peamiselt Elli ja Marceli kaemuslikust vaatepunktist kirja pandud teoses on saavutatud stiili ja toonaalsuse erinevus. Suvise Tartu puumajas kirjutava ja last hoidva Elli elust terendub soe temperament, empaatia, inimliku lihtsuse võlu. Marceli Riia ja Pariisi argielu analüüsid aga mõjuvad raamatupidajalikult kaine poeesiana. “Continentalis” on saavutatud mingi sõnulseletamatu südamlik tarkus, lihtsas keeles antud lihtsate inimeste hingekeerulisus.

Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” (46 punkti) sai samuti kolmanda preemia. Läbi kahe sajandi rändava Jott Tee vaatepunktist belletriseeritud eesti luulelugu, milles tahtnuks näha natuke rohkem vabakslastud fantaasialendu.
Autor on läbi võtnud ulatusliku allikmaterjali, käsitletud on kümneid ja kümneid Eestile olulisi luuletajaid ning sadu ja sadu nendega seotud kirjamehi ja -naisi. Mahukas töös segunevad dokumentaalne aines ja isiklik vaatepunkt, autor on suutnud tabada ajajärgule vastavat keelepruuki ja seda järk-järgult kaasajastada. Alates XX sajandi 60ndatest võib eritleda memuaarseid momente.

Indrek Hargla “Baiita needus” (31 punkti) sai Urmeti ees parima ulmeromaani preemia. Seikluslik tegevustik rullub lahti keskajal mingis ebamäärases Euroopa riigis.
Zembori rüütellik saadik ja romaani peategelane Savo läheb naaberriiki Falkooniasse õukondlikku abielulepingut vahendama, kuid ta vangistatakse ootamatult puhkenud sõja tõttu. Kõrtsikakluse tõttu satub Savo salakavalasse õukonnaintriigi, põgeneb vanglast, kuid asub otsima oma armastatud tüdrukut, kes on Falkoonia printsessi Roxana äravahetamiseks kloonitud teisik. Jälitamiste ja tagaajamiste käigus pannakse toime mitmeid mõrvu. Erilisel kohal on nõidus ja needus. Viimaks suudab külmavereline, kuid mitte alati rüütlite koodeksit punktuaalselt järgiv Savo võita kuninga soosingu ja vandenõu paljastada. Võimeka nõia abil selgub ja laheneb Savol lasuv esimese armastatu, tules hukkunud Baiita pealepandud needus. See peab talle õpetama kõige tähtsamat – armastust. Põnevusega loetav romaan on kirjutatud hea maitse ja ladusa sulega. Keeruline faabula on arusaadav ja jälgitav.
Romaanivõistluse tõusnud taset näitab seegi, et Lembit Uustulndi “Süvameri” paistab tema eelmisel võistlusel teise koha saanud romaanist “Kiikhobune Antverpenist” parem, kuid jäi seekord auhinnata. “Süvameri” on keerulise, kuid samas selgelt lahtimängitud detektiivse koega põnevusromaan, mille peamine tegevustik leiab aset kaubalaeva “Clara” pardal. Väliseestlasest vana ihne kapten Tüüreri alluvuses töötavad tüürimees Rein Malk, saarlasest irvhammas pootsman Keps, noor madrus Viktor, kogenud mehaanik Vindi Vassel ja kokk Veera Petrova, keda kiimaline kapten töölepingu kohaselt oma voodisse sunnib. Samal ajal lööb kapteni küüniline abikaasa (poolenisti väliseestlanna) Friida kaldal üle aisa. Sama reetlikult materialistlik ahnitseja on tüürimees Malga abikaasa Reet, kellest mees on faktiliselt lahku läinud. Impotenti teeskleva Malga ja kokk Veera vahel aga lööb lõkkele suur armastus, mis pälvib kapteni suure viha. Samas päästab Malk magava kapteni vahti jaole jõudes laeva lausa viimaseil sekundeil kokkupõrkest tankeriga. Hiljem tahab SS-laagrivalvuri minevikku varjav kapten Tüürer laeva põhja lasta ning tapab tüürimehe pähe Veera. Kuid mehed päästavad “Clara” hukkunud Veera mälestuseks. Kõik mängud kaotanud kapten poob end tormisel merel üles. Romaanis on mahlakat dialoogi, mida vürtsitab pootsmani saare murrakus kõneldud rahvalik huumor. Veera pursitud vene-eesti segakeele maht aga muutub natuke tüütuks. Uustulnd tunneb laevakeskkonda eridetailideni ja spetsiaalsete töövõteteni. On rannarahva suust pärit mahlakalt elulisi võrdlusi. Kahtlustavas õhkkonnas, kus tuleb oma eesmärki varjata, on tihti teesklevat näitemängu, psühholoogilist lollitamist. Mõnikord keerab autor vindi ülegi, enne, kui kõik jälle laabub. Uustulnd on hästi ja kohati liigagi fabuleerinud, kuid kõik põnevdatud taustu varjanud kardinad langevad üksteise järgi viimsetegi salasoppide eest ja vähegi taiplik lugeja saab lõpuks selguse. Autor toob esile alatuid tüüpe, tumedaid inimkirgi, ahnust ja pahesid, kuid üle selle maailma muda jääb romaanist helisema püüd aususele, headusele, selgusele, nn. süvamere tõele. Lembit Uustulndil on tugev detektiivkirjaniku potentsiaal.
Teose “Inglinägu” autor, Tallinna pedagoogikaülikooli II kursuse inglise filoloog Maarja Oder valmistas mulle romaanivõistluse suurima üllatuse. Kahju, et ta teos ettepoole ei tõusnud. “Inglinäo” müstilis-religioosne ajalooline fiktsioon leiab aset 2000 aastat tagasi Jeruusalemmas ja Vahemeremaades. Kuningas Herodes Antipas valitseb Juudamaad, tema vend Agrippa on Roomas ebasoosingus (vangis). Agrippa lapsed Aretas ja Atalja, keda taevane Ingel on üheks täiuslikuks inimeseks kavandanud, on väga ilusad ja võimekad, teineteisesse väga kiindunud kaksikud. Suur osa “Inglinäost” on kirja pandud keldi juurtega orikirjutaja Taita vaatepunktist, kelle töötoast leitakse lõpuks ka Õpetaja märkmed. Õpetaja juures õppis omal ajal ka tema lemmik, Naatsaretist pärit Joosua ehk Jeesus, kes ei suvatse Pilatuse pakutud pääseteest kinni haarata. Elegantse lohakusega ja peenes keeles pinget hoidvas stiilis kirja pandud draama lahkab maist võimukirge ja valitsemisele pürgimist, mille ümber hõljub ebamaine täiuseihalus. Romaanist pakatab viirukit, kulda, karda ja inimlikke kirgi. Peidetumalt, kuid siiski äratuntavalt õhkub sealt esoteerilist taevalikku tarkust ja ettemääratuse aimdust. Eesti kirjanduse foonil tinglikult sünteesina vaadeldavas “Inglinäos” on rohkem Ain Kalmuse “Juudase” ülev-kurblikku vaimsust kui Karl Rumori “Krutsifiksi” ekstaatikat. Ülima maise ilu ja tarkuse ebatäius kriibivad pidevalt taevaste jõudude peeglis.

Psühholoogilist ja detailset realismi viljeleva Aarne Biini romaani “Kuningvesi”
peategelane Mehis Seppmeister elab erakliku pensionieelikuna vanas vesiveskis leivatööks pussnuge meisterdades. Naabermõisas, kus pärast sõda oli lastekodu ja internaatkool, möödus Mehise lapsepõlv koos õpetajast emaga. Isa oli siis passita tagaotsitav, kes hiljem ka kinni püüti. Elektriinseneri haridusega Mehis on vaimsete ambitsioonidega, aga tema naine Tiiu, kes on vesiveski ja möldrimaja omanik, kuulub materialistliku mentaliteediga ärimaailma ja elab linnas. Nende poeg Mihkel, kes istus narkokaubanduse eest Soomes vangis, on segase relvatehingu käigus tapetud ja maha maetud; tütar Siiri õppis Sorbonne’is, abiellus välismaalasega ja tegutseb Aafrikas rahukorpuse missioonis. Mehise lapsepõlvekooli internaat on tagastatud rootsi-soome-vene päritolu kunstiajaloolasele, professor parun Grönholmile, kes on nüüd Mehise naaber. Lisaks Grönholmile lävib Mehis ka naabrimees Astoriga (elab möldrimajas) ja postkontori Mirjamiga, kel on kunstnikuannet. Romaanis on palju meenutuslikku, peensepatööd nikerdav Mehis elab kujutluspiltides läbi oma sünget ja rasket lapsepõlve. Hästi mäletava Mehise meenutusis taaselustub 40ndate – 50ndate rusuvalt must-valge olustik, mille üle valitses üldine ebakindlus ja hirm. Nii mõnedki koolikaaslased on veel ümbruskonnas elus ja ajale jalgujäänuna alla käinud. Mehises on aga aristokraatlikku hoiakut, ta on kapitalismist erakuna kõrvale astunud irooniline vaatleja. Kaitseliidu tellimusena aumõõka sepistades meenutab Mehis oma lahkhelilist abielu ja õhku jäänud kiindumusi (luuletaja Lee) kuni reaalajani välja. Justkui arabeskses ja mõneti ka detektiivses romaanis on natuke arheoloogilis-ajaloolist põnevust, palju metallitööga seonduvat instrumentaalset spetsiifikat, üldse kipub natuke peenutsev autor olema liigagi detailitäpne, mida korvab selge eetiline hoiak. Samas võib irooniliselt distantseeruvas Mehises liialdamata eritleda naiseviha, mida autobiograafiline autor ise teadvustada ei pruugigi.

Reet Kudu “Täiskuu ja tänavalaterna” üksindusse sulguv helilooja Paavo Kalm elab ängistavas tänapäeva Lasnamäe korteris.
Tema talenti austav muusikakriitik Anna Valdre elab juhuslikult samas majas ja pissitab öiti koerakest, taskus gaasipüstol. Kalmi rõduaknast hoovavad helid magnetiseerivad ka Ameerika astrofüüsikut Tom Lacmanni, kes peatub samas paneelmajas elava onupoja Viktori juures. Selle naine Tatjana lööb salaja üle aisa Viktori sõbra Vasjaga. Mõlemad Lacmannid ja Kalm armuvad omal viisil Annasse, kes hoolib melanhoolsest ja neurootilisest heliloojast. Pidevad möödarääkimised ja pettekujutlused loovad akommunikatiivseid suhteid, teineteist mõistetakse risti vastupidi tegelikele salasoovidele ja ihadele. Lõpupoole toimub siiski mõningane suhete klaarimine ja selginemine. Ökonoomselt on loodud parajalt reljeefsed karakterid. Kammerlik käsikiri on tugevalt ja järjekindlalt komponeeritud ning sisaldab läbi räige materialismi edasikestva vaimsuse sõnumit.

Erik Tohveri “Majad jõe ääres” põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer jõuab koos oma naise Elviine ja tütrepoeg Eerikuga 1944. aasta sügisel Lepakule – sõjast räsitud töölisasulasse, kus paneb käima kooli.
Eeriku isa on teadmata kadunud, ema uue mehe leidnud, Sooveerte kodu maha põlenud. Realistlikus võtmes loiuvõitu sündmustik kerib lahti raskes, kitsas ja hirmutavas ajas. Paralleelselt 1944-1945 sõjatalve-kevadega antakse tagasivaatelisi meenutusi tsaari- ja iseseisvusaega, mil Sooveer Narva jõe ääres Elviine kosis. Autobiograafiliseks määratletud romaan, millele adekvaatse paralleelina meenub Mats Traadi “Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga”, ajab korraga mitme inimese memuaarset asja – oma elu mäletavad Elviine, Aleksander, kooliõpetaja Elfriide, Eerik... Stalinistliku pealekaebamise õhkkonnas peab Aleksander oma naise ja tütrepojaga lõpuks Lepaku maha jätma ja jälle hobuvankril mujale kolima.

Erik Tohveri “Kollaste lehtede aegu” pensionile läinud pearaamatupidaja Pärtel kolib koos oma naise Meeliga maamajja
, naabriteks Kasevälja Rein ja Tiiu, kel kaks poega ülikoolis. Meeli sõbranna Anne sehkendab, vanainimesed surevad, aga noored ei taha “mullatuhnijalikule” talupidamisele mõelda. Maa- ja linnaelu teemadel probleemitsev romaan genereerib positiivset eluvaimu. Põgusa taustaga kontuursed karakterid loovad piisavalt intriige, aeglaselt ja selgelt lahtikerivad liinid on hõlpsasti jälgitavad, tegelaskond nii- ja naapidi suhetesse seotud. Dramaturgia ja kompositsioon töötavad, kuid detailid jäävad verevaeseks ja idealistlik dimensioon nõrgaks.

Orissaare autori Tambet Tamme “Suur Tühemik” on kosmosetriloogia esimene osa, milles distsiplinaarselt problemaatiline, kuid isikuti ja spetsialiteedilt väga võimekas meeskond saadetakse Jupiteri Konföderatsioonist miljonite valgusaastate taha Suurde Tühemikku ekspeditsioonile.
Mõneti on see nagu karistusretk, tundmatu tühjuse kaardistamise katse, mille kattevarjus tahab Konföderatsiooninõukogu Admiraliteet vabaneda tülikatest ohvitseridest, kes pole humanoidid. Kapten Suur (inimene), osav Piloot (inimeselaadne mastreoiid), taibukas tehnik Zend, sensitiivne mediteerija K ehk julgeolekuohvitser Ensácuav ja robot Lack moodustavad aga nutika meeskonna, kes surmasõitu trotslikult teadvustades tuleb toime kümnetes ja kümnetes ekstreemsetes situatsioonides. On tulistamisi, tagaajamisi ja põgenemisi, Maa-sarnaste planeetide uurimisi, tundmatute energiatega suhtlemist ja “mustas augus” pendeldamist. Natuke kärsitu sulega kirja pandud vaimukas ja hoogsalt seikluslik kosmosefantaasia on kohati detailides viimistlemata, kuid huviga loetav ulmeline ilukirjandusollus, mis tõotab sama põnevat järge.

“Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi...” autoriks on märgitud Maniakkide Tänav.
Nõid ja ravitseja Sergei Ivanovitš Gavrusen, kellel lasub needus, tuleb peale maailmas seiklemist tagasi kodumaale. Jõgeval vallandub tohutu kaos, surnust ärganud zombid tapavad inimesi, majad purunevad. Gavrusen päästab Vanamehe (kes oli ta kunagi vabastanud kassiks moondatu needusest, mida Gavrusen ei teagi) surmast ja hakkab koos fotograaf Votokaga pimedusejõududele vastu tegutsema. Ulmeline õuduslugu jaguneb kaheks üksteise otsa liidetud ja teineteisega üldse sidumata osaks. Teises jaos hakkab Sergei tütar Raula juhuslikult leitud paberite järgi nõidust õppima. Viimaks peavad kaosedeemoni pimedusejõud pidurduma. Esimeses osas domineerib hoogne, verine ja naturalistlik horror-action, teises natuke vaimsemas sfääris posimine. Kaks eraldi lugu, mis on suvaliselt liidedud ega moodusta tervikut.

Pole kahtlust, et lõppenud romaanivõistlus täitis oma vana põhieesmärgi: esile kerkisid uued, ka päris tundmatud autorinimed. Auhinnad võitjatele antakse kätte 7. märtsil kell 16 Kirjanike Maja musta laega saalis.
Üks eksemplar kõigist võistlusel osalenud töödest saadetakse kirjandusmuuseumi, teise eksemplari võivad autorid tagasi saada kuni maikuu lõpuni. Eesti Romaanifondi korraldatud roomivõistlust toeatasid rahaliselt Eesti Raamatu Aasta peakomitee, Suur Eesti Raamatuklubi, kultuuriministeerium, kultuurkapital ja kirjastus Varrak. Järgmine romaanivõistlus loodetakse korraldada kahe aasta pärast.

TARMO TEDER