Hajamõtteid igatsetud romaanist

11.jpg (15845 bytes)

Millist romaani igatsen lugeda? Säärast, mis on peaaegu loetamatu. Kindlasti ei saaks seda kiiresti lugeda, et temast kohe paari-kolmetuhande tähemärgiline arvustus kirjutada. Ja kui see romaan õnnestubki kellelgi paari päevaga kaanest kaaneni läbi lugeda, peaks sel inimesel kaduma igasugune tahtmine seda raamatut lähiajal arvustada. Info üleküllus tekitab temas kas joovastuse, tülgastuse või stuupori, mis ei lase tal kõnelda ega kirjutada.
Selle üleküllastuse kergeimini identifitseeritavaks tekitajaks võib olla aina korduv maitsevääratus. Tekst justkui aina väärataks mõnda klišeesse, mõnda liigilustatud ütlemisse, mõnda labasusse – aga ei kuku ümber, ei õigusta raamatu sulgemist ja kõrvaleheitmist. Järgmisel hetkel võib säärane libastumine tunduda täiesti põhjendatuna, tekst on kui iluuisutaja, kes libastumisest salto suudab välja võluda. Piinlikkus asendub minus (edaspidi viidatud kui lugeja) kergendustundega.
Kergendust ei pruugi ilmtingimata tuua iroonia eelpoolöeldu üle – see oleks võimalikest võtetest küllap just odavaim. Põnevam on libastuse kordumine, varieerumine, viimistlemine – nii et esialgu tobedusena tundunu kujuneb teose väljapeetud ruumiks, mille lugeja pääle mõningasi kõhklusi omaks võtab. Ning kui see on toimunud, jahmatab lugejat uus maitsevääratus – tolle juba omaksvõetud taustsüsteemi suhtes.
Siin omakorda on elementaarseks võtteks vastand eelkirjutatule. Jätkates spordivõrdlust: kui tekstiga kaasaliikuv inimene avastab, et libisemine kestab ja kiireneb, peab ta toimuvat kiirlaskumiseks ja rahuneb – et siis jahmuda lendutõusmisest – ja suusahüppe stiilipunkte püüdlema asudes omakorda plartsatab vette. Ehk siis, vastanduseks eelneva lause paarile viimasele kujundile: kui tekstis eelnenu oli ülevoolavalt ilutsev, mõjuks ebakohasena kuiv kantseliit. Aga jällegi oleks see liiga lihtne valik (ehkki kahtlemata ei saa nii mahuka ja ambitsioonika ettevõtmise puhul kui romaan ka lihtsaid võtteid ära põlata). Pigem pean siin silmas juba etteantu ja sisseharjutatu kummatist liialdamist. Kui lugeja millegagi harjub, ütleme, kümne lause jooksul, siis ometi võib ta järgmisel hetkel (üheteistkümnendat lauset lugedes) jahmatusega tõdeda ka, et sellesama võttega osatakse temas jällegi piinlikkust tekitada. Ja samas ikkagi teksti tasakaal säilitada.
Aga on muidugi utoopiline eeldada, et mõni autor niisugusel määral lugeja reaktsioone ära aimata püüaks ja nii hoolikalt oma lauseid mingite väljamõõdetud vahekordade järgi nikerdaks. Soovunelmaist ja ponnistustest hoolimata, romaan ei ole sümfoonia. Pigem kaldub romaan olema poplaul – kus murdeea või keskeakriisi või tänapäeval juba sageli korraga mõlema probleemidele on efektse arraneeringuga antud globaalne või lausa kosmiline mõõde. Kirjandus – olgu klaaspärlimänglev sõnakunst või sotsiaalkriitiline elulähedus või (auto)psühhoanalüüs – ongi nagu universum, näiliselt eluta maailmaruum, mis on ometigi vajalik mõõtmatu elusädeme tekkeks, kvalitatiivseks hüppeks väljapoole senist süsteemi või siis hoopiski süsteemi varjatud südamesse. See elusäde siis kirgastab kogu toda ilmaruumi ja ennast ära tundes hakkab ligi tõmbama ka seni varjatud alternatiivseid eluvorme universumi teistest osadest. Ehk siis, nõnda elustunud “laul” võib lauljas (lugejas) hakata tekitama tugevaid psüühilisi või isegi füüsilisi muutusi – olgugi võib-olla vaid ajutisi.
Luuletuseks piisabki vaid ajutisest sähvatusest – mõjuv luuletus on kui täht, mille sära jõuab lugejani valgusaastate taha ja jääb siin kestma juba pääle tolle mikromaailma lõppu. Romaanis peab see sähvatus aga põlema jäämagi, püsima päikeseks tervele planeetide ja nende satelliitide süsteemile. Antud süsteemi päikesevalgus ongi too liialduslik nihe. Niisiis on ka planeet Maa asukate iga elupäev liialduslik nihe, juba olnu ja enamasti piinlikkust tekitava ülekordamine kummatigi üllataval moel – aga kuna see on lugejale niivõrd pärisomane, ei oska lugeja seda mingitpidi maitsevääratuseks pidadagi. Too kujuteldav romaan aga on täpselt seesama loomulik eksistents, kuid mõjub oma ilmses stilistilises nihkes piinliku ja ometi kummastavkauni eksootilise kultuurina meelevaldse, kuid samas kõigiti põhjendust leidva loomismüüdi ja maailmakorralduse ümber. Teemade kui loodusnähtuste avaldumised tegelaskujudele, nonde dialoogid kui teemade mõtestused muudavad esteetiliselt justkui libastuva stiili antud tekstiruumis sama vältimatuks kui igapäevast suhtlust käigushoidvad taktitused.
Säärase kujutletava romaani teemad ongi mütoloogilised ning ka kirjanduses mitmeid kordi läbi mängitud. Aga nad pole mitte ainult ettearvatava lahendusega, vaid ka antud romaanis nii palju kordi läbi mängitud, et too ette teada olev lahendus kinnistub paradoksaalse kaheldavaksmuutumiseni. Kõik viitab sellele, et A = B, nii et lugeja hakkab kahtlema – lõpuks, et romaan olnuks lugemist väärt, peab ju selguma, et A ¹ B! Aga muidugi selgub, et A ongi B. (Pikantne variant: et A = B kõigil juba esitatud viisidel ning lisaks veel mingisugusel, mille pääle lugeja ei osanud enam tullagi!). Mõningate mööndustega võiks seda võtet kristismiks nimetada – Agatha Christie järgi – kuid arvestades pigem tema eriti kitšilikke poliitilisi põnevuslugusid. Mõrvalugudest on huvitavaks näiteks “Kümme neegrit”, mille kümne aasta tagusele eestikeelsele väljaandele lisas Varraku kirjastus vaimustava vindi – raamatu tagakaanel oli kriminaalromaani sisunäiteks teose viimane lõik!
Tegelaskujud oleksid seebiooperitest tuntud neurootiliste lamenukkude liialdused. Nad on ühtaegu unustatavuseni tinglikud ja talumatuseni hüpersensitiivsed (kas Artaud unistas sellestsamast... või just selle täpsest vastandist?). Vähemalt päätegelane. Seebiooperitegelased on samas mõistagi ise juba mütoloogia ja kirjanduse liialduste karikatuurid – Hamleti näol on tegelikult hää eeskuju antud. Ta vajab aina tõestust sellele, et kõik ta ümber üldse olemas on ja “on nigu on”, ja seda tõestust paaniliselt otsides laseb ta olemasoleval enda ümbert kaduda ja nii kaotab ka oma olemismõtte. – See, et kaobki, on jälle natukene liiga lihtne. Rummo “Tuhkatriinumäng” on ses suhtes intrigeerivam, kõik kordub – arusaamised oma vigadest viivad ikka samade vigadeni. Milles(t) justkui polegi midagi hirms(am)at, c’est la vie. Ning nii Ophelia kui too küsimärgiga Tuhkatriinu võiksid olla kujuteldava romaani naispäätegelases veidi äratuntavad, ennekõike oma totaalse teisiti-oluga, milles on midagi veidrat ja patoloogilist just vaid liialdatud eksistentsialistlikes vaevades printsi jaoks. Kangelanna kipub printsile tunduma ühtaegu täiesti kontekstivälise ja samas antud ruumis ainukese pärisomase, teisi tegelasi välistava kujuna? Selle paradoksi absurdsuse ja samas iseenesestmõistetava paratamatuse tajumine, paradoksi lõpmatu rekursiooni tajumine on muide päätegelase võimaliku tervenemise läte, oma vastase draakoniga ehk kogu oma maailmaga sõbrunemise alghetk (aga Hamlet ei taju ja Rummo Prints võiks tajuda alles pärast hetke, mil näidend lõpeb).
Dialoogid selles romaanis oleksid ka justkui säärased c’est la vie-paatosega ringargumentatsioonid, mis ilmselt või märkamatult viivad aina juba kuhugi läbitud punkti tagasi (A = B!). (Siin on muidugi toda ülalmainitud vääratamist-libastumist üsna kerge tekitada, minnes argikeelelt üle kirjanduskeelele ja vastupidi.) Neis dialoogides võiks üleüldse olla parasjagu liiasust ja samas võiks tunduda, et need arenevad kuidagi liiga ruttu. Need on dramaatiliselt pigem staatilised kui dünaamilised; üllatused on nende üleküllane põhiosa ja puändi asemel on just mõni käibetõde (võib isegi olla küllaltki raske hoomata, kuidas siis nüüd äkki selleni jõuti!). Kõiksugu didaktilised ja eriti hermeetilised vestlused on siin tänuväärseks lähtematerjaliks, nendest ongi lähtunud nii Jüri Ehlvest (kelle “Ikka veel Bagdadis” on kuskil mu romaanikujutluse ääremaadel – kuid pisut liiga hüplik ja oma võtteid vaid põgusaiks demonstratsioonideks jättev, päike jääb tekkimata) kui ka Martin Paan (kelle “Läkitus Egiptusesse” on juba üsna lähedal tolle kujutluse tsentrile, kuid võinuks olla põhjalikum, detailsem) kui ka ju Uku Masing (kelle “Rapanui vabastamine” skoorib neil tingimustel eesti kirjanduses vast parima tulemuse, on vaid natukene liiga ilmselt irooniline).
Küllap on need antud viited liialt hägusad, et panna kedagi vastavat romaani kirjutama – või siis avastab lugeja (mitte enam ilmtingimata mina) vastavusi neile igast romaanist. See loodetavasti välistab võimaluse, et lõin käesolevaga ruumi kiireks tõlgenduseks romaanidele, mille õnnestumise esmatingimus oli ju, et neid ei saaks kiiresti tõlgendada.

BERK VAHER