Eesti keele portaalist sisse
 
Mall Pesti & Helve Ahi. E nagu Eesti. Eesti keele õpik algajaile. 4. trükk. Tallinn: TEA, 2000. 268 lk.
 
Kui võõrkeelt õppima asume, on õpikul motivatsiooni tekitamisel ja säilitamisel vaata et veel suuremgi roll kui õpetajal. Ta on nagu veebiportaal, kus peale põhiteema on ka muud vajalikku infot. Keeleõpikut valin nii, nagu jalutaksin mööda tänavat: mõnest majast libiseb pilk mööda, mõnda maja tahan pikemalt kaeda, mõnes isegi elada.
Kogenud keeleõpetajale ja -õppurile ütleb juba sisetunne, kas õpikuga tasub lähemalt tutvuda, sisu ja välimus on võrdse tähtsusega. “E nagu Eesti” kutsub kaema küll, kaane on moodsalt disaininud Katrin Kaev. Peatükid lähtuvad praktilisest keelekasutusest. Grammatika on kenasti õppetükkidesse ära peidetud. Üks mu Eestis sündinud, siin isegi kõrgkooli lõpetanud kahekümne viie aastane tuttav saab eesti keelest aru, aga ütelda ei raatsi midagi. “Miks sa eesti keelt ei kasuta? Kas sa poes ei tahaks proovida?” küsisin talt hiljuti. “Ei suuda psühholoogilisest barjäärist üle saada,” vastas ta. Samas suhtub see noormees Eestisse väga hästi. Ta keeletummuse põhjused on keerulised, temasuguseid on siin aga kümneid tuhandeid. Neile ja teistele välismaalastele sobib see õpperaamat hästi.
Õpik hõlmab tähtsamaid suhtlusteemasid, mis elus ette tulevad: igapäevane tegevus, poes, restoranis, hotellis, kirjakirjutamine, helistamine, töö- ja korteriotsimine jne. Erinevalt meie varasematest muulaste eesti keele õpikutest saab juba mõne peatüki järel oma oskusi linnas katsetada. On hoidutud liigsest akadeemilisusest. On näha, et autoritel on annet ja pikaaegne õpetajakogemus.
Keel õpikus on kena ja korrektne, aga vahel sooviks küll kohata mõnda uuemat sõna ja väljendit. Isegi slängi võiks tutvustada. Raamatus on “jalgratas”, kõrvalvariandina tuleks kindlasti lisada tavalisem “ratas”; “läheme kaubamajja” juures peaks olema viide argikeelsele “lähme”. Lk 21: “Ülo elab Põlvas Lõuna tänavas” on õige, kuid alalütlevas käändes “Lõuna tänaval” on tunduvalt levinum ja viimases ÕSis ka heaks kiidetud vorm. Need on väga olulised, keeleomandamisele vürtsi lisavad asjad. Et inimene end Eestis vabalt tunneks, peab ta nüüdiskeele eripärast teadlik olema. Ka dialoogides võiks olla rohkem moodsat kõnekeelt, praegu on autorid läinud alalhoidlikult kindla peale välja. “Aga koort soovite?” küsib ettekandja lk-l 82. Minule tundub siin “aga” üleliigne, kuidagi rütmist väljas. Üldmulje on, et kahekõned on hästi läbi mõeldud ja otstarbekad, ent eesti kõnekeele viimaste aastate teaduslikke süvauuringuid tulnuks rohkem arvestada.
Praegusel eesti keele õpikuturul on konkurents väike, tulevikus otsustab teose edu – peale muude tegurite – eelkõige isikupära. Oma isiksust oleksid autorid võinud rohkem näidata, aga samas arvestada ka meesõppuritega. Mehelikku pole õpikus õieti midagi. Miks mitte lisada õppetükk “Autoga reisil”, kus politsei auto peatab ja laseb juhil alkomeetrisse puhuda? Anda võiks mõned algelised autoterminid. Osa luuletusi jätab internetipõlvkonnale kuidagi lasteaia meki, nt. lk. 174: Kollane, kollane/on me võilill uhke või: Kullerkupp, kullerkupp,/päiksekullaline nupp. Kas tõesti pole maakeeli midagi põnevamat pähe õppida? Ja arvutikasutajad ootavad arvutipeatükki.
Siiski on “E nagu Eesti” praegu parim müügil olev õpik. Algajale eesti keele õpilasele just seda soovitangi. Siia juurde käib kassett, õpetajaraamat ja väga tõhus, kuigi vahepeal unustusehõlma vajunud õppevahend – sõnakaardid. Lõpus on harjutuste vastused ja eesti sõnastik vene, inglise, saksa ja soome vastetega. Õpik ilmus Kuningliku Taani Saatkonna Eestis toetusel ja Jaan Tõnissoni Instituudi kaasabil. Meie rahvas on väikesearvuline, seda olulisem on meie kultuurile keeleõpikute kvaliteet. Viimaks ei saa Mall Pesti ja Helve Ahi raamatut sirvides lahti igikestvast muljest: eesti keelel kaunis kõla!

UNO SCHULTZ