Minu esimene isiklik kokkupuude lääne demokraatiaga oli 1989. aasta mais Baselis Euroopa kirikute konverentsi esinduslikul assambleel, mille teemaks oli “Peace with Justice”. Lõpujumalateenistus peeti vabas õhus. Kui kõnelema asus filosoof ja tuumafüüsik Carl Friedrich von Weizsäcker, tormas poodiumile kümmekond kasimata noormeest, kes võtsid tal mikrofoni käest ja asusid karjuma protestiavaldusi. Teadjamad seletasid, et need on Baseli keskel paiknevast alternatiivkultuuri asumist. Linn pidi kavatsema üht nende putkat lammutada ja nemad kaitsesid oma õigust elada nii nagu tahavad. šveitsi politsei vaatas laamendamist pealt, käed seljal. Nemad ei tohtinud jõuga vahele segada, see oleks olnud inimõiguste ahistamine. Poisid saavutasid oma tahtmise – jumalateenistus jäi pooleli ja teleülekanne, mida transleeriti kogu Euroopas, katkestati.
Tunnistan, et see oli tõeline elamus, kohtuda sõnavabaduse ehtsa respekteerimisega. Täielik tolerantsus!
Praegu ei ole enam nii lihtne sellist elamust saada, sest ka meil on kehtestatud demokraatia. Kui hetkel, emotsioonide ajendil, süüdistatakse Eesti politseid, et ta ei ole midagi ette võtnud salaviina müügipunktide likvideerimiseks, siis on see täiesti ülekohtune. Salaviina müümine ei ole meie seaduste järgi kriminaalkuritegu, vaid haldusõiguse rikkumine, mida saab karistada ainult trahvi määramisega.
Punkrite asukoha teadmisest ei ole mingit kasu. Politseil pole õigust arvatavaid müügikohti ilma kriminaalasja algatamiseta läbi otsida. Tühja koha pealt aga kriminaalasja algatada ei saa. Alles siis, kui pärast massilisi metanoolimürgitusi prokuratuur andis loa, sai politsei hakata tegutsema ja tungida võõrastesse korteritesse. Konkreetse õnnetusjuhtumi likvideerimiseks.
Õigupoolest ei ole mürgisegajad ju massimõrvarid, vaid samuti ohvrid. Ega nad ole meelega oma kliente teise ilma saatnud. Nad lihtsalt ei teadnud, et toormaterjal oli sedakorda kahtlane. Maksimaalkaristusena ootab neid kolm aastat vabadusekaotust. Keegi ei ole süüdi, kõik on ohvrid. Kui puupiirituse vaadid on konfiskeeritud, läheb puskariäri endistesse rööbastesse. Üks analüütik ütles välja rahva arvamuse: “Salaviinaohvrite parastamine ja nende häbistamine tuleb lõpetada.” Parimal juhul juuakse edaspidi rohkem riigiviina – siis, kui valitsus peaks riigi viinamonopoli taastama –, aga eestlane ja venelane joomist ei jäta. Siinne rahvas ei karda surma. 1994. aastal suri ametlikult alkoholimürgistusse 429 inimest (1999. aastal 243, sest lahkamise kohustus kadus).
Ameeriklane kardab. Selles on nende tugevus ja nõrkus. Nendele on iga oma inimese elu püha. Lahesõjas hukkus vaid 147 jänkit. Tuletagem meelde, kuidas Indoneesia pantvangikriisi ajal maksti inimröövlitele miljon dollarit iga lahtilastu eest. Mõtlemata sellele, et seda raha kasutatakse järgmisteks terrorioperatsioonideks. Osama bin Ladeni oleks võinud teha kahjutuks 1998. aastal, mil eriüksused harjutasid tema kinnivõtmist. Plaan jäi katki, sest ameeriklased ei riskinud oma sõdureid surma saata.
Ameeriklaste šokk pärast 11. septembri sündmusi ei tule sellest, et juhtunu olnuks kujuteldamatu. Kohkumine tuli pigem sellest, et nemad on senini pidanud endid väljaspool ohte olevaks. Mäletate, kuidas viimase presidendivalimise kampaania ajal anti lubadus tõmbuda tagasi NATO tegutsemiselt Euroopas? Ka enne Pearl Harbouri tõrkusid Ühendriigid Teise maailmasõtta sekkumast.
Rünnak New Yorgile oli ootamatu, kuigi motiiv filmidest “Die Hard”, “Air Force One”, “Independence Day” või Tom Clancy romaanist “Executive Orders” liigagi tuttav. Ameeriklaste esimene ehmatus oli, et sedakorda see ei olnudki film. Gleb Pavlovski meelest “polnud rammimise eesmärgiks mitte inimeste hävitamine, vaid teleekraanidele teatud pildi saamine”. Klippi kokkuvarisevatest pilvelõhkujatest tira?eeritaksegi lakkamatult.
Teiselt poolt võib rünnakut pidada isegi loogiliselt paratamatuks arenguks. Martin van Greveldil on õigus: “Niipea kui pikka aega kestnud relvajõudude valdamise monopol on valitsuse käest välja väänatud, langevad ka praegused eraldusjooned sõja ja kuritegevuse vahel, nagu seda võib juba praegu näha Liibanonis, Sri Lankal, El Salvadoris, Peruus või Colombias.” Ainuke uus asi on, et tabati kapitalismi kantsi ja turvalisuse sümbolit.
XIX sajandil ei suutnud Briti impeerium alistada Afganistani. 1980-ndatel üritas seda Nõukogude Liit, kuid oli sunnitud oma väed suurte kaotuste ja häbiga sealt välja tõmbama. Nõukogude vägede vastu võitlevatele afgaani fundamentalistidele pandi alus USA rahaga Pakistani territooriumil, kus loodi nende esimesed väljaõppelaagrid. Nüüd tuleb ameeriklastel endil minna väikeste hästirelvastatud islamirühmituste vastu, kellel on pikaajalised sõdimiskogemused ja kes usu nimel on valmis minema surma. Viiekümnest tuhandest püssi alla kutsutud reservväelasest ei piisa vaenlase vastu, keda ei näe ja kes võib anda vastulööke ootamatutes kohtades.
Esimene maailmasõda algas ertshertsog Franz Ferdinandi tapmisega. Teoreetiliselt oleks võinud jääda sõda olemata: ei oleks pidanud nii tormiliselt troonipärija surmale reageerima. Aga nii on see ainult teoreetiliselt.
Kultuuri kattekiht on äärmiselt õhukene. Niipea kui tekib ohtlik olukord, tegutseb inimene agressiivselt – mitte ettearvamatult, vaid just ettearvatavalt – ja kultuuripidurid pudenevad maha. Kurb küll, kuid inimene bioloogilise olendina ei ole röövloom, kuigi ta seda väga tahaks. Mis siis viga oleks, kui inimene oleks inimesele hunt, nagu linlastest roomlased arvasid! Hunt ei tapa teist hunti. Oma loomu poolest on inimene inimesele pigem nagu kana, kes nokib teise surnuks.
Öeldakse, et maailm ei ole pärast WTC purustamist enam endine. Kui see on tõesti nii, siis on terroristid saavutanud oma peaeesmärgi. Demokraatia kummipael on katkenud. Paavst võib palvetada, et “Neitsi Maarja hoiaks neid langemast vihkamise ja vägivalla kiusatusse”, aga leebus on sedakorda out.

TOOMAS PAUL
17. septembril 2001. aastal