Eri Klas mõtleb, enne kui ütleb “jah”
Dirigendi suvelõpumonoloog

Muusikasuve kiituseks
Eesti muusikasuvi on ärganud vägagi jõudsalt. Lugematu arv kõikvõimalikke vabaõhu- ja suvefestivale on loonud suure elevuse nii meie oma inimeste kui ka turistide juurdevoolus kontsertidele. Ei maksa kitsi olla kiitusega, mida võiks jagada korraldajatele, olgu seda siis pop- või klassikalise muusika vallas. Ja kui mõni üritus ei ole õnnestunud, siis vististi selle tõttu, et kehvemad jäävad jalgu ja paremad võidavad. See rohkus avardab minu arvates territooriumi, mis meie kulmude ja algavate peakarvade vahele mahub: kuulata muusikat ja saada sellest positiivset elamust on nii kõrvadele kui mõistusele ainult tervendav.
Muidugi on suveüritusi, mis on kindla peale minek – show-efekti, tulevärgi ja pauguga. Kuid on ka tõsisemaid ettevõtmisi ja arvan, et neid tuleb juurde. olen olnud osanik esimestel suurtel suvemuusikaüritustel, olgu see siis vanalinnapäevade “Suvesümfooniad” raekoja platsil, Võru järvemuusika, Põltsamaa klassikakontsert või “Porgy ja Bess” Tõrvas. Näen, et sellel asjal on järgijaid. Kõige enam närveerisin Võru esimesel järvemuusika kontserdil, kus oli kohal rekordiline arv – 16 000 inimest ja meie mängisime Händeli keelpillimuusikat (vee- ja tulevärgimuusikat)! Tegemist ei olnud mingi valju musitseerimisega, aga loodus ja järv lõid atmosfääri ja inimesed kuulasid vägagi tähelepanelikult. Kahju, et see traditsioon korraldajate rahaahnuse tõttu samasse järve ära uppus ja seda enam sealt vististi üles ei tõsta... Paugu ja tulevärgiga on märksa lihtsam publikut kohale meelitada – rahvas armastab ju tsirkust. Seepärast rõõmustab eriti, et ellu on ärganud ka kammermuusikafestivalid, olgu Hiiu- või Saaremaal, ja publikuhuvi jätkub ka sinna.
 
Noorteorkestrid ja nende võlu
Olengi seekord suve pühendanud suuresti puhkamisele: ei jõua enam 12 kuud järjest juhatada ja muusikale mõelda. Kui midagi olen juhatanud, siis on see seotud rohkem missiooniga. Eesti UNICEFi hea tahte saadikuna pean väga tähtsaks pühendumist noortele muusikutele. Juulikuus tegin Iirimaal kontserdisarja Iiri noorteorkestriga ja sain tõtt-öelda nendes täissaalides vägagi suure elamuse. Juhatada 110-liikmelist sümfooniaorkestrit, mis koosneb 16 – 24aastastest noortest (aga kava oli vägagi tõsine: Beethoveni “Prometheuse” avamäng, R. Straussi “Neli viimast laulu” ja Šostakovitši VII sümfoonia, mis mõnigi kord üksi terve kontserdi täidab) – see kiindumus ja muusikaleek, mis noorte silmis säras, andis mulle palju energiat. Sellele sekundeeris augustikuus Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud sümfooniakontsert Estonia kontserdisaalis, kus juhatasin meie noorte üle-eestilist sümfooniaorkestrit. Noorte sümfoonikute entusiasm ja isegi professionaalne tase võib tihtipeale ületada profiorkestrite üliprofessionaalse ja -väsinud pilgu, mis võib peegeldada ka suurt muusikatüdimust või siis rahulolu sellega, mis on elus saavutatud. Noortel on see kõik ees ja nende sära ja tuli kontserdilaval eriti tervitatav. Viimase ehk kõige eredamaks näiteks Tallinnas oli Schleswig-Holsteini festivaliorkester, mis on koostatud konkursi alusel maailma parematest noortest muusikutest, kelle ees seisis väljapaistev ja suurepärane dirigent Cristoph Eschenbach, kellega musitseeris ka Gidon Kremer. Kremeriga olen minagi palju koos esinenud, muide, sooritanud 1993. aastal Aasia noorteorkestri peaaegu kuuajalise turnee läbi Aasia ja Euroopa metropolide.
 
Järelkasv teeb rõõmu
Ütleksin, et oleme nii mõnegi riigi, ka suurriigiga võrreldes väga heas positsioonis. kui mõtlen oma erialale, siis on see aeg otsas, et meil ei jätku dirigente. Vastupidi, oleme juba tootmas dirigente, kes on tööl teistes riikides. Sel perioodil, kui mina alustasin dirigenditeed, piirdus meie dirigentide nimistu mõne üksiku nimega. Sellega võrreldes on tänane pilt vägagi rõõmustav: Volmer, Pähn, Mägi, Alperten, Nõgene, Sirp, Kütson, Elts... Nüüd, kus olen aastaid pidanud EMAs meistrikursusi, rõõmustab ka järelkasv (Välja, Tagel). Värskemaks lootust ja usku äratavaks näiteks võiksin siin lugeda Hendrik Vestmanni, kes on Karlsruhes lõpetamas õpinguid dirigendina. Kutsusin ta jaanuaris enda assistendiks Tamperesse, kus ma juhatasin “Jevgeni Oneginit” – ta meeldis orkestrile ja juhatas juba augustis Tamperes kontserti!
Kõige tähtsam ongi esimese kontserdi juhatamine: sellest oleneb, kas tuleb ka uus pakkumine. Olen ikka noori “ree peale aidanud”, välismaale juhatama. Kõige eredam näide selles vallas on Vello Pähn, kes oli minu assistent Estonia teatris, kui maailmakuulus tantsija Rudolf Nurejev helistas ja kutsus mind Pariisi Ooperisse juhatama Glazunovi “Raimondat”. Et mul polnud aega, küsis ta, kas mul on kedagi välja käia ja ma soovitasin Vello Pähna kui väga andekat poissi. Nurejev saatis selleteemalise faksi Moskvasse, aga sai vastuse, et niisugust dirigenti ei ole... Kui ta tagasi helistas, soovitasin sama faksi Tallinnasse saata. Kui see tuli, alles siis küsisin Pähnalt, kas teda huvitaks juhatada Grand Operas; tal kukkus suu lahti: “Ma ei ole Tartuski veel juhatanud.” Nii sattus Vello Pähn Pariisi ja ta sai mitte ainult hakkama, vaid tal oli suur menu ning nüüd on ta vaat et Pariisi Ooperi balleti peadirigent.
Soome Rahvusooperi esimese külalisdirigendina kuulub minu kohustuste hulka tuua igal aastal välja üks uus teos, kas ooper või ballett. Lepingu järgi pidin kaks aastat tagasi välja tooma Prokofjevi “Romeo ja Julia”, aga paar kuud enne selgus, et dekoratsioonid ei saa valmis ja tuleb juhatada hoopis Minkuse “Bajadeeri” – raudne balletimuusika, millest mul polnud aimugi. Kuulsin, et Vello Pähn juhatab seda Pariisis – istusime siis prouaga lennukisse... Mu süda laulis sees, nähes, kuidas nii publik kui ka orkester talle plaksutas. Pärast, veetnud koos aega, nägin, et see “tagasihoidlik noormees” räägib vabalt prantsuse, saksa ja inglise keelt, on nagu kala vees maailma ühes juhtivas ooperiteatris. Võibolla eesti publik ei teagi, kui häid dirigente meil tegelikult on!
 
Hollywood Bowl ja võimendus
Lisaks noorteorkestritele juhatasin suvel ainult oma Hollandi Raadio Sümfooniaorkestriga hooaja lõppkontserti juulikuus Amsterdamis ja kaks sümfooniakontserti Los Angelese Filharmoonikutega Hollywood Bowlis, ühel sümfoonilise muusika kõige suuremal areenil. Mõlemal kontserdil oli 18 000 kuulajat ja kava läbinisti Beethoveni muusikast. Lõpetavas “Wellingtoni lahingus” olid kaastegevad ka näitlejad ja määratu tulevärk. See paugutamise ja kõige muu kõlajõud võrdus ka laval seistes selle Depeche Mode’i kontserdiga, millel hiljaaegu käisin – mulle käis see nii kõrva- kui ka kõhunahale, nii et taandusin esireast lauluväljaku torni, lugesin üle 235 astet ja siis oli detsibellide vahekord minule kuulamiseks enam-vähem õige.
Popmuusikas on ehk isegi teretulnud ülevõimendus, kui iga basskitarri ja trummipauk liigutab kuulaja mõne millimeetri paigast... Klassikalise muusika võlu ei ole mitte valjuses, vaid kuulatava meeldivuses – akustiline kõlapilt peab saaliefektile lähenema ka vabas õhus, kus esinemispaik peaks looma atmosfääri ja ei üle- ega alavõimendus tohi segada. Kui rääkida Hoolywood Bowlist, siis seal on prooviaega väga vähe – üheainsa prooviga käib niisugune kontsert –, aga võimenduspuldi taga on muidugi spetsialistid ja kõrval ka Hollywood Bowli kunstiline juht ja dirigendi assistent, kes just reguleerivad, et kõlapilt rahuldaks ka kõige ergema kuulaja. Ei ole ma veel näinud, et nende kriitikas oleks kunagi olnud juttu võimendusest! Iseenesest mõistetav, et see peab olema perfektne.
Välismaal hoolitsetakse üldse nii kuulaja kui ka muusiku enda kõrvakuulmise eest, et muusika ei oleks meditsiinilise väärnähu põhjustajaks. Kui inimesele trompetit kõrva puhutakse, jääb ta varem või hiljem kurdiks. Isegi Soome ooperis näen teel orkestriauku suurt afišši: võta õige tugevusega kõrvatropid. Tõesti, kasutusel on mitmesuguseid abivahendeid hoolitsemaks, et muusikutel oleks mugav ja hea akustiline vahekord teiste rühmadega ega oleks häiritud ansamblitunne. Me musitseerime ju selleks, et ka ise naudingut saada, mitte et oleme nii-öelda teenindav, taustamuusika sfäär. Nende küsimuste peale ei ole meil kahjuks veel kuigi palju mõeldud.
 
Uus elamise mudel
See hooaeg algas mu hollandi orkestriga 8. IX Concertgebouw’s hooaja avamisega, juhatasin võrdlemisi keerulist kava (Stravinski süit “Tulilinnust”, üks Lutoslavski vokaalteos, Tüüri “Exodus” ja Chopini I klaverikontsert, solist Anna Kravtšenko). Seejärel ootab minu teine orkester, Tampere Sümfoonikud, kellega mul on mitu kontserti järjest, 14. IX kavas R. Straussi “Surm ja selginemine” ja Mahleri laulutsükkel “Poisi võlusarv”, solistideks väga tuntud lauljad Monica Groop ja Olaf Bar. Tamperes olen taas seotud ka noorteorkestriga – 21. IX juhatan Tampere Sümfoonikute ja
PIRAMK/Conservatoire tudengite ees Šostakovitši VII sümfooniat. Järgmisel kuul olen Washingtonis, juhatan Kennedy Centre’is Ameerika Rahvussümfoonikuid, kavas Verdi “Neli vaimulikku laulu”, Mozarti klaverikontsert Es-duur KV 271 (solistiks Jonathan Biss) ja R. Straussi “Surm ja selginemine”. Kodus juhatan sel hooajal jõulukontserte, järgmisel poolaastal EMA sümfooniaorkestri kontserti, mis on jätkuks noortega tegelemisel ja järelkasvu tasandamisel, ja Estonias “Don Giovannit”.
See rida on pikk ja ulatub praegu juba hooaega 2003/04. Aga mul on nüüd teine elamise mudel ja enne mõtlen, kui ütlen “jah”. Olen otsustanud, et sellest hooajast võtan igas kuus vaba nädala ja olen lihtsalt kodus. Ma ei ole sugugi nii muusikahull... Minu jaoks on suur muusika, kui kuulen looduse hääli, istudes mere ääres või metsas. See vaikus, mida kuuled, on väärt, et mõelda – ühel päeval ei kuule sa enam midagi ja ootab suur vaikus...

Üles kirjutanud
Tiina Mattisen