Hooaeg algas ja hooaeg algas

Veidi harjumatu, et ühes majas, ühes saalis algab kaks erinevat hooaega. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert on leivad lahku löönud. Teisest küljest, aga miks ka mitte. Publik saab nüüdsest kaks hooaja avasündmust. Oli veidi segadustki kassade juures, hooaja avakontserdid ju mõlemad. Pidulikkustki jagus mõlemale: ERSO-l täislava ja täismajaga, EK-l fuajeemuusika ja veiniga. Täielikust õnnest jäi puudu ainult lipp, lilleseaded ja riigihümn, kuid see pole nii oluline kui fakt, et oli palju neid, kes austasid oma osavõtuga nii ühe kui teise hooaja avamist.
ERSO
ees seisis vana tuttav, aga uus peadirigent maestro Nikolai Aleksejev, alustades hea tava kohaselt H. Elleri sümfoonilise poeemiga “Koit” (1918). Kontsert algas niisiis kõige noorema teosega. Peterburist pärit teos sai uue Peterburi dirigendilt huvitava tõlgenduse: dramaturgiliselt hästi ette valmistatud kulminatsioon tuletas meelde Jevgeni Svetlanovi aastatetaguse esituse. Sergei Prokofjevi Teine klaverikontsert (1913) on teos, mis olla ajanud esiettekandel autori esituses “kohkunud publikul juuksed püsti”. Võibolla tasub meelde tuletada, et Prokofjev oli 22aastane noor geenius – pianist, dirigent ja helilooja Peterburi kunstielu pöörasuste keskel. Tolleaegne prominentne muusikakriitik V. Karatõgin on kirjutanud nii:“...kõik on tal jõuline, titaanlik, kükloopiline, stiihiliselt hoogne ja köidab just seepärast, et on juba tüüdanud impressionistide peened, haprad, killustatud ja jõuetud vormid... Prokofjev on aja märk”. Ta on just selle aja märk, kus ta tegutses, ja selles puudub poliitiline prohvetlikkus, mida temas hiljem on otsitud. Juuksed püsti ajada oli eesmärk ja seda tegi ta geniaalselt. Katastroofilisel 1917. aastal kirjutas ta ju hoopis “Klassikalise sümfoonia”. Pigem on tegemist hingesugulusega Venemaal nii vägevate futuristidega, kes on kirjeldanud Prokofjevi temperamenti pärast ta esinemist “Poeetide kohvikus”: “...näis, et kohvikus on tulekahju, varisevad palgid ja uksepiidad, leegitsevad nagu helilooja juuksed, kuid meie seisime, valmis elusalt põlema ennekuulmatu muusika tules”. Nii et Prokofjevi temperament võlus talle pähe ka leegitseva juuksepahmaka, mida tal tegelikult nooruseski oli vähe, õigemini üldsegi mitte. Teos on Prokofjevi võimas kontsert-sümfoonia, mille esitus Kalle Randalu, maestro Nikolai Aleksejevi ja ERSO poolt võiks olla meie aja märk. Näen siin sellist loomingulist kontakti, mis tõotab väärilist järge Randalu-Lilje alustatud sündmusreale. Küllap futuristina oleks minagi näinud prof. Randalu leegitsevat soengut, aga kuulsin väga tarka interpretatsiooni, kus iga puu taga nähti metsa koos Prokofjevi eepika, lüürika, groteski ja ka sküütliku barbaarsusega. Millist kontsentratsiooni ja vaimujõudu nõuab teose tohutust noodimassist üleolek, sellest ei maksa rääkidagi. Kavalehel esitatud küsimusele, kas ka XXI sajandi kuulajat on võimalik nimetatud teosega šokeerida, tuleb vastata jaatavalt. Ajab juuksed püsti küll, kuid mitte sellepärast, et teos ehmatab, vaid et esitus vaimustab. Muide, meie laval ei ole ma veel kuulnud ka sellist lausa teispoolset tuuba saundi, mida tekitas ERSO tubist Aleksei Sedler. Midagi, mis meenutas Pittsburghi SOs kuuldut, aga seal oli neid kaks ja kokku ca 300 kg kaaluvat mustanahalist daami.
Hoopis teistlaadi oli XX sajandi alguse Viini õhkkond, nagu seda maalib Gustav Mahler Neljandas sümfoonias (1901). Suurepärane kavakontrast eelnevale. Soojad veidi salonglikud keelpillid ning säravad ja pastoraalsed puhkpillid kulmineeruvad finaaliks “Laul taevastest rõõmudest”– Mahler on võitnud professionaalse tunnustuse ja ka maise armastuse. Mahler on kindlasti see repertuaar, mis motiveerib orkestrit kui tervikut ja eriti soliste. Meistritööga sai hakkama I corno (Uku Ratas), kontsertmeister Arvo Leibur oli kõrgtasemel nii normaalse kui “Freund Hein spielt auf” viiuliga. Metsosopran Karmen Puis Vanemuisest oli pisut kammitsetud, kuid intonatsiooniliselt väga korrektne. ERSO uue peadirigendiga on orkester saanud kõrge motivatsiooni. Maestro Aleksejevi töö seisab ees, kuid esimene kontsert näitas, et orkester ei eksi kunagi, vähemalt dirigenti valides. Täismaja publikut tänas esinejaid nii käte kui jalgadega (nüüd on nii kombeks) ja lisapalaga (Elgari “Enigma”) mälestati 11. septembri terroriohvreid. Hea algus ERSO 75. aastapäevale.
 
Nagu öeldud järgnes avakontserdile (14. IX) avakontsert (15. IX) nüüd siis Eesti Kontsert Tallinna Filharmoonikutega Andres Mustoneni juhatusel. Kavas Ludwig van Beethoveni oopused 56 ja 55, vastavalt siis Kolmikkontsert ja Kolmas sümfoonia (“Eroica”). Ajaliselt samaaegsed, kuid sisult vastandlikud teosed. Nn. tripel-konzert on üpris omapärane ja üksiseisev nähtus nii Beethoveni loomingus kui kontserdi?anris üldse. Püstitatud on mitmeid versioone, miks see nii on, ja mõnede üle võiks siin arutleda. Beethovenil on suurepärased klaverikontserdid, mastaapne viiulikontsert, kuid puudub tšellokontsert, samas on ta sonaadi?anris tšellole kirjutanud viis sonaati ja variatsioone klaveriga. Arvatakse, et ta siiski ei usaldanud tšello kui sooloinstrumendi võimalusi ja lisas viiuli ja klaveri, mis moodustas ühtlasi tolle aja levinud kammeransambli, nn. klaveritrio. Et teoses on kandev solistiroll tšellol, annab tunnistust temaatilise materjali eksponeerimine, mis algab alati just selle instrumendiga. On ka teine versioon. See on seotud just nimelt klaveritrio ?anriga. Beethoveni triod on oopusenumbritega 1 – 11 (4 esimest) ja 70 – 121a (ülejäänud triod ja variatsioonid sellele koosseisule). Seda lünka täidaks ju ilusasti uue lähenemisena op. 56 ning uue impulsina järgnevate loomiseks. Hinnatud meistrina nii kontserdi- kui klaveritrio ?anris võis talle küll ka mõni tellimus tekitada sellise novaatorliku mõtte. Ka võib arvata, et ettekanne viibis esituslike probleemide tõttu: teose tšellopartii on instrumentaalselt ebamugavuse tipp ja samas äärmiselt originaalne. Beethoveni kaasaegne Bernhard Romberg, tollane tipptšellist, oli suur virtuoos, kelle mänguvõtted ja ka mitmed teosed (9 kontserti) olid kindlasti ka Beethovenile tuttavad. Võib arvata, et Beethoven lihtsalt ei huvitunud instrumendi tehnilistest võimalustest, vaid kirjutas muusikat nii nagu ta kuulis. Andres Mustonen esitas Tallinna Filharmoonikutega mõlemad Beethoveni teosed nn. väikse sümfooniaorkestri koosseisuga (35 – 40 mängijat). Selline võis tõepoolest olla ka Beethoveni-aegne standard. Meile, kes me oleme harjunud sümfooniaorkestri suure keelpillirühmaga, pakub selline koosseis kõlalist põnevust. Lisaks annab see võimaluse tõsta ansamblilise perfektsuse astet. Tripel-konzerti esituses tekitas küsimusi solistide tavatu paigutus, mis omakorda tingis klaverikaane eemaldamise. Tulemuseks oli klaveritämbri hajumine, mis eriti viimases osas tuhmistas solistide ansambli sära. Solistide näol on tegemist meie aja tippinterpreetidega ja lõpptulemus oli ju suurepärane, eriline sümpaatia kuulub Natalja Gutmanile kui peategelasele. Kuid kas oskab keegi seletada, mis needus lasub sellel teosel, et ka sel tasemel meistrid kipuvad lausa eksima tekstiga. Tõepoolest, päris perfektset esitust nii kõlaliselt kui intonatsiooniliselt olen kuulnud ainult plaadilt.
III sümfoonia ettekandesse suhtusin suure eelarvamusega just minu kõrva jaoks harjumatu koosseisu pärast. Muide, tripel-konzertis väike koosseis absoluutselt ei häiri. Pean ütlema, et eelarvamus sümfoonia koosseisu kohta jäi kehtima. Ma ei tea, kas on võimalik vaske (trompetid) viia taskaalu, kuid seekord nad lihtsalt matsid üht-teist olulist, mida oleks tahtnud kuulata. Aga oli fantastilist ansamblilist perfektsust (III allegro vivace) ja põnevaid kujundlikke lahendusi, hästi erinevaid harjumuspärasest ja tavalisest. Hea kontserdi tunnus vist ongi tema ebatavalisus.
P. S. Eesti Kontserdi trükised on nii kujunduslikult kui sisult tipptasemel. 

Toomas Velmet