Villem Ormissoni ja Ado Vabbe õpilasena lõpetas Alfred Kongo ühena viimastest pallaslastest koos Viktor Karruse ja Endel Kõksiga Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks ümber nimetatud Pallase aastal 1940. See oli murranguline aasta Eesti ajaloos, ühtlasi varises aga kokku ka kunsti- ja kultuurikeskkond, milles osalemiseks olid end koolitanud Alfred Kongo ja tema kaasaegsed. Sellest perioodist on näitusel eesti maaliklassikasse kuuluv 1939. aaastal valminud kompositsioon “Aknal”.
Meistriklassi õpilasena maalis Kongo 1940. aastal Tartu kommertsgümnaasiumi tellimusel suureformaadilise pannoo “Kanepi maastik” (praegu Tartu Kunstimuuseumi kogus), mis jäigi tema ainsaks monumentaalteoseks. Lõputööna on maalitud üks väheseid figuraalseid kompositsioone “Ateljees”, kus maaliva modellina on jäädvustatud sel ajal kunstikoolis õppinud Valve Janov.
Pärast kõrgema kunstikooli lõpetamist jäi Kongo Tartusse. Alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi ta ilma Pallase lõpetajatele varem võimaldatud enesetäiendamisperioodist Euroopas. Ta ei reisinud kunagi Pariisi ja nagu mitmetele teistele kaasaegsetele jäi tallegi aastakümnete jooksul ainsaks võimaluseks näha Pariisi koolkonna meistrite originaaltöid sõjajärgsetel sõitudel Peterburi ja Moskva kunstimuuseumidesse. 1960ndate II poolest said võimalikuks neil aastail tavapärased reisid Poola, Tšehhoslovakkiasse, Saksa Demokraatlikku Vabariiki ja Soome. Kongo väga suurest huvist XX sajandi euroopa maalikunsti vastu tunnistab pärijate valduses raamatukogu ja endiste õpilastega peetud vestlused, millest osa olen talletanud Eesti Kunstimuuseumi peagi ilmuvasse kataloogi. Kongo suhtest maailmakunsti ja Tartu maalikooli traditsiooniga kõnelevad tema maalid, kus pallaslik impressionistlik kolorism ulatab käe eesti traditsioonis neil aastail tavatult ekspressiivsele pintslikirjale. Kiindumusest pallaslikku traditsiooni annab pildi ka Tiiu Pallo-Vaigu mälestuskild omaaegsest õpetajast: “Käisime Moskvas, Leningradis ja ka Tallinnas, kuid Kongo andis selle teadmise, et õiget kunsti tehakse ikka Tartus”.
1940 – 41 oli Kongo Eesti Kunstnike Kooperatiivi Tartu osakonna asjaajaja. Tema tegevusest sõja-aastatel on vähe andmeid. Kongol õnnestus vältida mobilisatsiooni nii Nõukogude kui Saksa armeesse ning ta veetis sõjaperioodi Tartus ja kodutalus. Neist aastaist võib olla pärit näitusel eksponeeritud etüüd “Metsatööl”, mille olen dateerinud aastasse 1946 arhiiviandmeis leitud tellimusele toetudes.
1940ndaist pärinevad ka “Natüürmort pudeliga” ja “Tartu varemeis” (mõlemad tööd ja veel mitmed teisedki olid kingitud aastate jooksul kunstniku lähedasele sõbrale pr. Varesele) ning Tartu kliinilises nakkushaiglas asuv “Valged alpikannid”. Viimase jälile juhatasid Mai Jõgi mälestused Kongost aastal 1948, mil jutustaja ise elas lapsena oma tädi dr. Lilli Krulli arstikorteris samas haiglas. Arstikorter oli õhtuti kohalik seltskonnaelu keskus, kuhu kogunesid lähedase sõbra Alfred Kongo kõrval veel Voldemar Vaga, Kristjan Teder ja teised Tartu kunstiinimesed. Haiglas oma Saksa sõjaväest tulnud venda varjanud noor doktor oli sunnitud asuma tööle Jõhvi. See isiklik mälestus avab veidigi Alfred Kongo muidu väga suletud isikliku elu aastail, mil kunstnik ei saanud võtta osa tolleaegsest ametlikust kunstielust.
1946 – 48 töötas Kongo Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis assistendi ametikohal sisuliselt maaliõppejõuna, kuid 1948. aastal alanud nõiajaht rahvuslikule intelligentsile ei jätnud puutumata ka Kongot. Ta vabastati õppejõu kohalt ning ligi 10 aasta jooksul oli välistatud tema esinemine näitustel.
Aastail 1960 – 1986 oli Kongo dekoratiivmaali õppejõud Tartu Kunstikoolis. Tema õpilastest on kasvanud rida nimekaid kunstnikuisiksusi nagu Leili Muuga, Tiit Pääsuke, Jüri Kask, Aime Unt, Tiiu Pallo-Vaik, Kaarel Kurismaa, Anu Põder. Kongo koolkonda pole eesti maalimaastikule tekkinud, kuid endiste õpilaste sõnul oli Alfred Kongo roll õppejõuna oluline ja mõjus. Ta avardas õpilaste vaimset silmapiiri ja oli eeskujuks ausa ning kompromissitu kunstnikuisiksusena.

Järjekindel pallasliku traditsiooni arendaja
Pärast nõukogude kultuuripoliitika karistusoperatsioone ja dramaatilisi vaikimisaastaid alustas Kongo 1958. aastal taas regulaarset esinemist kunstinäitustel. Samal aastal valminud “Natüürmort kallaga” avabki Kongo uuenenud maalijaolemuse nii koloriidis kui fraktuuris. Läbi 1960ndate kestnud tuhmsügavates sini-rohelistes ja pruunides harmooniates leidub intensiivselt üllatavaid valgeid, kollaseid ja orane aktsente. Kongo pintslikiri on vaba ja taotluslikult skitseeriv. Omalaadne õli ja tempera segatehnika võimaldas karmilt säratuid isikupäraseid maalipindu, milles kontrastsed aktsendid tõelist elevust tekitasid.
Tema 1960ndate natüürmordid (“Natüürmort sidruniga”, “Natüürmort baobabiga”) on oma tugeva üldistuse ja tunnuslike värviliste kontuuridega dekoratiivselt jõulised. Temast kujunes Pallase koloristliku traditsiooni võimaluste arendaja uudses kunstisituatsioonis ja seda edukalt kolmekümnel viljakal loominguaastal.
Kongo 60ndate loomingus on ühtaegu nii etüüdlikku värskust kui põhjamaist raskemeelsust. Nagu põhjamaiste klassikute kirjandusteostes või Griegi ja Sibeliuse loomingus, puudub siin peaaegu täielikult sensuaalne toon. Pigem võib parimates töödes tunda muusikaelamusele lähenevat helgust ning ausat püüdu mõista ja kaasa heliseda motiivi pakutud võimalustega. Samas erineb Kongo värvikäsitlus tunduvalt näiteks põlvkonnakaaslase Juhan Nõmmiku samuti põhjamaiselt mõjuvast, kuid kaalutletult vaoshoitud tonaalsusest.
1961 valminud “Kanepi maastik” on avaakord Kongo paljudele õnnestunud maastikele, kus tihti korduv motiiv näib olevat vaid formaalseks sidemeks reaalse tegelikkusega. Kongo abstraheerib oma motiive ja teeb tugevaid üldistusi, et realiseerida oma maalilisi taotlusi, ent vajab samas maalijana oma motiivi. Ta vajab seda, et üles ehitada konstruktiivne mehelik kompositsioon, vastandada selle osi eri üldistusastmes, täita oma kompositsioon transparentse pintslikirjaga ja aktsenteerida kohati pealemaalingutega (“Jääminek”, 1965; Kanepi maastik, 1966; “Motiiv Saaremaalt”, 1967).
1970ndatel jääb Kongo meelistehnikaks tempera ja guašš. Tema maalide abstraheeriv vabadus on suurenenud ja suureneb 1980ndatel veelgi, ent Kongo jääb ikkagi lõpuni motiiviga seotuks. Milliseid arengusuundi ja võimalusi oleks Alfred Kongo loomingus veel võinud olla, võib vaid oletada. 1981 valminud “Öine rand” üllatab popkunstile viitava kujundlikkusega ent jääb ainsaks samalaadseks õnnestunud katsetuseks. René Kuulmanni erakogust pärineb 1960ndatesse dateeritud (võimalik ka, et 70ndatel maalitud) abstraktne kompositsioon, mis on praegu teada olevalt ainus kaasaegsete poolt omal ajal nähtutest. Ka see abstraktsioon ei ole täielikult kaotanud esemelikku konkreetsust ning erineb oma läbimaalitud tumedate pindadega põhimõtteliselt Aleksander Vardi sama perioodi abstraktsetest töödest. Ilmselt on need mõningad abstraktsed kompositsioonid, mida kaasaegsed oma mälestustes on kirjeldanud, kaduma läinud, kunstnik on need üle maalinud või hävitanud. Üht sellist ülemaalitut kahtlustan isegi nähtud hilisperioodi töö all. Mingit julgustust Kongo abstraktses laadis jätkamiseks ilmselt ei leidnud, kuigi ehk vajas seda. Tolleaegse Tartu kunstimuuseumi direktori Vaike Tiigi mälestustele tuginedes oleks põhjust just nii arvata: “Tuleb meelde üks harv juhus – Kongo tuli minu kabinetti, mida ta tavaliselt kunagi ei teinud – küsima, mida ma arvan Vardi abstraktsetest töödest. Ütles, et vaatas suure pettumusega Vardi abstraktseid töid, need ei suutnud teda kuidagi veenda. Järgmisel korral kui külastasime Kongo ateljeed, pani ta paar abstraktset asja vaikides teiste kõrvale. Meie ka vaikisime, ei suhestunud”.
1970ndate lõpu ja 1980ndate üha tinglikumaks muutuv värvikäsitlus on andnud meeleolukaid tulemusi maastikumaalis (“Õhtupoolik” ja “Jõksi maastik”, mõlemad 1986, “Talumaastik”, 1980ndate II p jt.). Neil aastakümneil muutub Kongo maalide fraktuur kohati väga paksuks, intensiivsed pintslilöögid kõnelevad maalija tunnetuslikust suhestatusest värviga ja erilisest vabadusest nii maalimislaadis kui ka motiivi ja värvipindade käsitluses (“Kimp kuivanud soolilli”, 1981). Kohati ilmuvad Kongo maalidele fovistlikult eredad värvipuhangud, samal ajal on ta aga maalinud poristes tumedates toonides kompositsioone, mille värviharmooniad avalduvad vaid väga heas valguses. Kunstniku viimastel eluaastatel valminud ekspressiivses laadis kompositsioonid on teostatud erineva süvenemisastmega. Parimad neist on jõudnud mõlemasse Eesti kunstimuuseumi (“Motiiv Botaanikaaiast”, 1980; “Metsajärv”, 1980 – 84; “Filodender”, 1985 – 86). Mitmete parimate tööde valmimisaeg läbi kunstniku loomingu märgistab ühtlasi ka Alfred Kongo isiknäituste toimumisaegu: 1966/67 toimus esimene personaalnäitus Tartu kunstimuuseumis, 1977 koos A. Vardiga Tallinna Kunstihoones, 1981 taas Tartu kunstimuuseumis, 1986 suureformaadiline näitus Eesti kunstimuuseumis Kadrioru lossi viies saalis. 1992 korraldati mälestusnäitus Tartu Küü galeriis rõhuga hilisperioodi töödel.
Alfred Kongot võib pidada intiimse maalimislaadi meistriks eesti kunstis: tema natüürmordid, lillemaalid ja napivõitu motiiviga maastikuvaated mõjuvad näiliselt kujundivaeselt, kuid üllatavad vaatajat oma sugestiivse meeleoluga. Kongo maale väärtustab jõuline kompositsioon, meisterlik skitseeriv maalimaneer ning eesti maalitraditsioonis täiesti erandlik värvikäsitlus. Meeleolu loovad Kongo maalidel üha varieeruvad tuttavad esemekooslused. Filosoofilisemas plaanis võiks neid vaadelda kui kaalutletud keskustelusid vormi ja värvi vahekorrast tasapinnal.