Hall laul

Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”.Tõlkija Jüri Talvet. Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Ene-Liis Semper. Peaosades Tiit Ojasoo, Martin Veinmann, Elina Reinold, Külli Reinumägi, Mait Malmsten, Guido Kangur. Esietendus 9. detsembril 2000. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

Nad puuri mind kinni pandsid –
Ei tea, mispärast ehk kus –
Nad puuri mind kinni pandsid
Ja laulja nime mul andsid,
Nüüd nutab mu igatsus.
Ernst Enno ilmutas oma ahistustunde 1910. Calderón enda oma 1635. aastal, Normet millenniumivahetusel. Jõuakski nagu automaatselt meie lavastajate tavatõdemuseni, et kuna probleemid on igikestvad, õigustab see klassikateoste lavastamist juba a priori. Ometi ei tarvitse see rahuldada teatrivaatajat, kes kogu väljendatud probleemistikuga kontakti sooviks luua. Normeti nägemuses tundub paralleel Calderóni ja Enno vahel vägivaldne. Mina piiride ja nende lõhkumise mõttes aga kaugeltki mitte, olgugi, et üks liigub barokiaegse (säilinud) katoliikluse raamistikus, teine vara-newageliku teosoofilise müstika valdkondades ja kolmas taandab eksistentsiaal-religioossed katsumused neljanda seina tagusteks suhteprobleemideks. Võib võrrelda kolme teose kaalukusastet ja arutleda teemal, “mis ei sobi hulka”, kuid kui kõige laiemaks raamiks võtta arhetüüpne vajadus rituaalide järele, joonistub võrdlusalus adekvaatsemaks.
Ei tahaks taas kord oma isiklikku nõrkust antropoloogiliste teatrimallide vastu lavastuse hinnangukriteeriumiks tõsta, aga antud juhul saab tabamatu ja müstilise, kuid ometi iga inimest reaalselt puudutava küsimusteringi suruda tõepoolest kasvõi Victor Turneri esitatud kolmeastmelisse rituaaliskeemi, mille esimene faas iseloomustab indiviidi fikseeritud seisundit oma (mis tahes) rollis, teine, “liminaalne” aste märgib ambivalentset murrangupunkti, kus kõik võimalused asuvad määramatuse alal, ning kolmas samm viib rituaali osalise taasühinemisele kõrgemal astmel, olgu siis Kõiksuse, sootsiumi või mõne muu rituaalse stiimuliga.
Turneri skeem on rõhutatult ühiskonnakeskne, jättes tagaplaanile indiviidi teadvusesisesed muundumised, Enno tee on rõhutatult “asotsiaalne”, tegeldes sisemise ja välise mina ühitamisega. Calderón ühendab mõlemad, Normet heidab kõrvale kõik.
Ometi on tema lavastuse näol tegemist omamoodi äraspidise rituaaliga – täielikku ühtsust tunneme kõik selle esimeses faasis. Niisiis võiks küsida: kes on puuris? Hulka sobimatuid elemente leidub lavastuse alguses kõige vähem ja aeg-ruumi ühtsus (mis tõsi küll dramaturgi ajastul enam kammitsevaks teguriks ei olnud ning ka meie ajal seeläbi rohkeid võimalusi pakuks) on kõigi seninimetatud autorite, näidenditegelaste ja vaatajate vahel imetlusväärselt terviklik.
Puuris on kõigepealt prints Segismundo (Tiit Ojasoo), kelle sinna pannud tema kuningast isa Basilio (Guido Kangur). Kaks head näitlejatööd, millest üks realiseerus pea täiel määral, teine aga jäi kuni lõpuni lavastajakätt ootama. Basilio, kes näib oma teadusehuvis kõikuvat katoliikliku tahtevabaduse ning protestantliku predestinatsiooniidee vahel, tuleb Kanguri näitlejameisterlikkuse kaudu oma etteantud ülesandes igati toime. Ülesanne nõuab üleolekut, mille abil Kangur väljus võitjana ka näiteks veelgi predestineerituma Becketti “Lõppmängu” kosmoloogiast. Tema osatäitmine oli lavastuse üks aspekte, mis sundis algteose enese temaatika kõrvale heitma ja lihtsalt käegakatsutava Basilio lavalisest presentsist tõde otsima. Mingigi viljastava grotesksusevarjundi lisas kuningatroonitagune tahvel, mille abil valitseja omaenda mõtteskeeme mõnitas. Segismundoga on selles mõttes problemaatilisem, et tehes küll näidendis oma eksistentsiaalseid valikuid, jääb ta lavastuses Normeti predestinatsiooni ohvriks – olgu küll, et kõigi võimalustega järgmisse rituaali faasi siseneda, kuid paraku ilma igasuguse konkreetse ülesandeta, või kui, siis on selleks ülesandeks Segismundo enda ahelad ja Clotaldo pakutud uinutav vedelik.
Küsitavaks jääb, kellele on antud “laulja nimi”, kui reaalselt on puuris nii prints, lavastajamõte kui igavlev vaataja. Paraku ei nuta mitte ainult viimase igatsus, vaid ka Segismundo enese soov igasugustest ahelatest vabaneda.
Oo päike, miks kutsud ikka? –
Mu laul on uiutav, hall –
Oo päike, miks kutsud ikka
Teed üles otsata pikka?
Sest ees on varbadest vall.
Liminaalsesse faasi sisenedes näevad Calderóni tegelased päikest küll, kuid paraku ainult näidendis. Lavastuse sündmustik jääb tammuma oma determineeritud rada, kus näiliselt argiseks elustatud baroksed tegelased jäävad luuletust harjutavaks “elust enesest” ja tänavalt tuntud persoonideks ning “sündmusele seljaga” jääb pelgalt pähetambitud hea maitse mõõtmetesse. Ometi on autoril olemas ka kaks tõeliselt liminaalset persooni: Pasun (Mait Malmsten) ja Rosaura (Elina Reinold), kes samuti – olgugi, et lavastuskontekstist väljas – sooritavad suurepärased näitlejatööd. Liminaalsed isikud käivitavad rituaalses teatris oma struktuuri- ja staatusevälisusega pöördeid ja üleminekuid. Rosaura roll on Normetile rohkem jõudumööda, sest ka algtekstis on küsitav tema vahekord metafüüsilise mõõtme ning maise kättemaksuihaga. Igal juhul sobitub tema olemasolu lavastajanägemusse paremini kui kogu Calderóni enda temaatika ning seejuures millelegi lõivu maksmata. Ometi haakub vähemalt minu jaoks Segismundo uinumine-ärkamine Ard¯una valikutega kesk “Bhagavadgita” võitlusvälja ning keset Ernst Enno küsimusi. Ei maksa tembeldada üleliia müstiliseks seda, mille tõttu suurem osa meist ometi psühhiaatri abi vajab. Küsimuste kategoorilisus on erinev, kuid vastusevõimalused tungivad peale isegi küündimatu lavastajamõtte puhul.
Kesk helide halli sõudu –
Las sääl kõik lõpmata läeb –
Kesk helide halli sõudu,
Täis sõnade mõttepõudu,
Et uiutus üksi jääb.
Normeti lavastuses jääb uiutus tõesti üksi, halliks lauluks. Seda isegi sõltumata Ene-Liis Semperi suurepärasest kunstnikutööst, mis üldist hallust vähemalt väliselt ületada püüab. Kui Enno jätab oma jumalaotsingu konkreetses luuletuses lõpetamata ootusseisundisse, lahendab Normet selle oma lavastuses paari konkreetse käeliigutusega – ilma Jumalata küll, kuid see-eest teatritehniliselt põhjendatud raamides. Segismundo initsiatsioon jääb vaid sotsiaal-poliitilisse olustikku: liminaalne armastatu lükati ofitsiaalstruktuuridest eemale, liminaalne Pasun hukkus, kuid ohverdusakti asemel mängis see hoopis publiku sentimentaalsetel helistikel. Ning see, kas Segismundo tegi läbi Ard¯una ärkamise jääb vaataja fantaasia ning lavastaja südametunnistuse asjaks. Poliitilise õigluse jaluleseadmisest ning Basilio “ärkamisest” näib valutuks äraelamiseks piisavat. Kirjanduslooline küsimus, kas Segismundo otsus boonuseid paluv sõjamees vangitorni heita ei tähenda mitte uue türannia algust, jäi igal juhul vastuseta, sest lavastaja rahuldus maise õigluse jaluleseadmisega, jättes publiku kesk “sõnade mõttepõudu”.
Kahju, kuid põuasteks need lavalt lausutud sõnad jäid, oma professionaalsuse kiuste. Ei tahtnudki esineda mingi noore radikaalina, sest Calderóni, Ard¯una ja Enno küsimuste üleajalisust ei tühista isegi mitte üks soovida jättev “hall laul”, kus laulda võetud sõnadega, millest Logos lahkunud.

ERNST ENNO
MADIS KOLK