Reekviemiks on varavõitu
Hajamärkmeid Rein Veidemanni olevikunägemuse teemal

Vt. Rein Veidemann, “Reekviem Laulvale revolutsioonile”, Sirp, 12. jaanuar 2001. Lk. 3, 18.

Madala sotsiaalse valuläve poolest on Rein Veidemann kahtlemata üks meie päevade tuntumaid kirjamehi. Kõik, millest Veidemann kirjutab, on tõsi. Tema tähelepanekud on õiged ja neile rajatud järeldusedki, kui häälestada end temaga samale tundelainele, ei kutsu esile vastuseisu. Veidemanni mõttekäigu loogika ja selle esitamise meisterlikkus lummab pea kõiges temaga nõus olema. Ainult et...
Kui veidi vähema emotsionaalsusega kõige üle järele mõtelda, tundub küll, et reekviemi laulmise-mängimise aeg pole siiski veel kätte jõudnud. Samadest nähtustest ja tendentsidest, mida käsitleb Veidemann, saab välja lugeda kui mitte otse vastupidiseid, siis ikkagi tunduvalt teistsuguseid kokkuvõtvaid järeldusi.
Oskar Looritsa tsitaat, et ühiskonnas “esikohtadelle ja koguni võimuhaaramiselle on trüginud suure isikliku isuga, kuid äärmiselt väikse riikliku seedimisvõimega pseudoeliit”, vihjab kaheldamatult teatavale sümmeetriale 1930. aastate ja tänapäeva vahel. Tuntud mõtted ja tuntud tunded. J. Pitkale hakkasid pärast Vabadussõda toimunud rüselused isegi nii vastu, et ta otsustas Eestist jäädavalt lahkuda, ehkki oli iseseisvuse saavutamise eest elu hinnaga võidelnud. (Hiljem tuli ta küll tagasi, ent see on teine teema.)
Lahkujaid, lahkuda ärvardajaid või lahkumismõtte haudujaid on praegugi omajagu. Omamoodi lahkumine on seegi, kui jäädakse küll kohale, ent lüüakse kõigele lihtsalt käega või süvenetakse oma lootusetusse. Põhjus oli ja on ka praegu ikka selles, et just mitte täpselt niisugust iseseisvust ei loodetud ega oodatud.
Ka enne neljakümnendat aastat oli mõningaid, kelle arvates pea kõik unistused olid jäänud teostamata ja pea kõik, mida oli suudetud korda saata, oli kasuahnete karjeristide rikastumispüüdlustega põhjalikult ära rikutud. Osa neist lootusetuist sidus oma taasärganud lootused hiljem vene- ja sotsialismimeelsusega ja neist said juunikommunistidena mitte ainult võõra võimu kupjad ja kiltrid oma rahva seas, vaid ka pealekaebajad, arreteerijad, küüditajad ja mõnedest ka otse timukad.
Kui too õnnetu seisund, kuhu rahvas lootuse kaotanute meelest iseseisvumisega oli sattunud, asendus 1940. aastal ainsa tõelise alternatiiviga, millega ta asenduda sai, kujunes rahva pea üksmeelne hinnang siiski hoopis teistsuguseks. Aega Vabadussõjast kuni 40. aastani hakati kujutama kogu rahva (mitte ainult jõukate tõusikute!) kuldse õnneajana, mida see nõukoguliku tegelikkusega võrreldes kaheldamatult oligi, ehkki mitte ühelgi aastal, millal too õnn kestis, seda mingi õnneajana ei tajutud. Vaadakem vaid tolleaegseid ajalehti – aina skandaalid, pankrotid, riigivargused, korruptsioonisüüdistused, tapmised, vekslivõltsimised, salapiiritusvedu, suurpettused... Heast õnnelikust elust ja ainelisest küllusest hakkasid ajalehed suurte pealkirjade all kirjutama siis, kui öösiti hakkasid sõitma ringi arreteeritud perekondi vedavad kongautod ja hommikuti kogunesid toidukaupluste uste taha pikad sabad inimestest, kes lootsid pool kilo suhkrut või karbi makarone osta.
See kogu rahva ajalooline kogemus ei ole meil veel nagu kord ja kohus läbi mõeldud ega selle tulemused teadvustatud. Mõnesugust lisavalgust aitavad sellele ehk heita küsimused, mida pole siin ruumi vastata püüda, ent mida võiks võtta läbimõtlemiseks määratud koduülesannetena.
Kui 1930. aastate olukord ja sel ajal alguse saanud arengutendentsid oleksid kestnud vahetpidamata tänapäevani, kas siis oleks keegi üldse arvanud, et just need aastad, millal võideldi paljude raskustega, olid eesti rahvale head aastad?
Kas siis, kui vahepealseid nõukogulikke õudusaastaid poleks olnud, oleksime nüüd niisama õnnelikus seisundis kui rootslased või vähemalt soomlased, kes ju nii väga õnnelikud pole kunagi olnud ega ole praegugi?
Kui praegune raske aeg vahetuks mingite maailmapoliitiliste tõmbluste tagajärjel taas oma kõige reaalsema alternatiiviga, kuhu me triiviksime, kui midagi selle vastu ette ei suudeta võtta – kuulumisega Vene impeeriumi ja kõige sellega kaasnevaga –, kas siis ei tekiks niisamasugune üldrahvalik müüt väga headest 90ndatest, kus eesti rahvas võis oma majandust ja kultuuri arendada vabana igasugusest survest, kus polnud võõraste käskimist-keelamist ja kus ka elati suhteliselt hästi?
Kui selline üldine arusaamine pärast kõige mustema stsenaariumi realiseerumist tekiks, kas see oleks siis müüt või oleks see ikkagi rohkem tegelike olude üksmeelne üldhinnang, nagu seegi, et 30ndail oldi ikkagi tegelikult vabad, et kõigil oli leib laual ja elati hästi?
Seda laadi küsimustele vastuste otsimine, millega mõnede teiste riikide andmeil ajaloosotsioloogias on omajagu tegeldud, on andnud alati enam-vähem ühesuguse tulemuse: minevik pole olnud kunagi nii ilus, nagu ta tagantjärele-unistustes tundub, ja tulevik pole kunagi nii ilusaks või just selles mõttes ilusaks kujunenud, nagu seda eelunistustes kujutleti.
Realistliku hinnangu sellele, mida me tänapäevast peaksime arvama ja kuidas seda hindama, saame siis, kui kujutleme, kuidas me seda hindaksime kümmekond aastat pärast ajaloo järjekordset tagasilööki, nagu neid eesti rahva ajaloos on olnud omajagu. Siiski tavatseme me tulevikku vaadata täpselt niisamuti, nagu need rahvad, kellel pole olnud kunagi reaalselt karta, et mis tahes ajaloomuutus nende füüsilist olemasolu ähvardaks või neid viis-kuuskümmend aastat arengus tagasi kannaks ja neis oludes aastakümneid virelema sunniks.

“Rahvuskeha lagunemist” ei ole
Eesti iseseisvumisega seotud lootustes pettumuse kultiveerijad tavatsevad maalida võrdlemisi süngeid pilte teemal “rahvuskeha lagunemine”. Tõele vastavat andmestikku, sealhulgas ka arvandmestikku, mis tundub eriti veenev, on selleks rohkem kui küllalt – madal iive, rahvastiku vananemine, enesetapud, kõrge suremus, alkoholism jne.
Siiski tasuks püüda sel teemal läbi mõtelda ka veel järgmine koduülesanne: kui see aeg ja need olud, milles elati 30ndail, millal esmakordselt teadvustati endale “rahvuskeha lagunemist”, oleks järgmised 70 aastat lakkamatult ja muutumatult kestnud, kas siis oleksid too metafooriline keha tänaseks juba täiesti lagunenud või eraldaks teda kindlast ja lõplikust hingeheitmisest veel ainult kukesamm?
Ei vist! Eesti rahvuskeha on ka täna hämmastavalt elujõuline. Viimane kaheldamatu kinnitus sellest on toosama Laulev revolutsioon. Tõenäosem tundub olevat vastupidine – meie rahvuskeha olnuks pärast 70 aastat lakkamatult kestnud “lagunemist” täna oletatavasti tervem ja tugevam, kui ta oli 30ndail aastail, ja ühtlasi tugevam, kui ta on praegu tegelikult. Kui see oletus osutuks vääraks, oleks väga raske mõista ja seletada, kuidas suudeti üle elada sõda ja kommunistlik genotsiid ja siiski rahvusena säilida.
See tähelepanek juhib mõttele, et hirmutavates tulevikuennustustes, tehti neid siis 30ndail või tehtagu neid praegu, on mingi metodoloogiline viga. Tõestatagugi neid ennustusi vastuvaieldamatute kõverate ja valemitega, neis ei kajastu kõik rahvuse elujõu komponendid, eriti mitte need, mis toimivad kriitilistes seisundites. Taustteabena tasub meenutada ka akadeemik J. Vaabeli viimastel elupäevadel tehtud uuringuid väikerahvaste saatusest Rooma impeeriumis. Nende tulemusel ta sõnastas järelduse: väikerahvad, kes ei lasknud ennast otse maha tappa, säilisid ja elavad tänaseni.
Tundub, et suhteliselt sünged prognoosid on tihtipeale kantud samast emotsioonilaengust, millega mõnigi armastav ema jälgib oma maimukese mitte ainult esimesi samme siin ohtlikus maailmas. Emaarmastus ja ema mure, niisamuti ka mure oma rahvuse kestmise pärast, mida tundsid ja tunnevad Oskar Loorits, Rein Veidemann ja paljud teised, väärib ülimat austust ja arvestamist isegi siis, kui see ei ole alati ja kõiges põhjendatud või näevad mõningaid ohtusid vahel ka suuremana kui need on. Mure on hea vastumürk kergemeelsele mõtlematusele ja roosale, suuri katastroofe ette valmistavale põhjendamata optimismile. Pealegi on põhjust muretsemiseks rohkem kui küll. Kõige vastu, mis muret põhjustab, tuleb püüda kiiresti midagi tõhusat ette võtta. Tähtsaim on aga murel ennast mitte murda lasta.
Nii oleviku- kui tulevikuraskuste ületamiseks vajatakse praegu eelkõige usku oma elujõusse, mis kipub musta mure sisse vahel ka ära uppuma. Meenutada võiks veneaegset ütlust: “Oleme kõik üle elanud, elame üle ka kommunismi!” See kõlas ajal, millal kõik ajakirjanduskanalid jutlustasid kommunismile jõudmise paratamatust, julgustavalt ja prohvetlikult. Nüüd võiksime uute kogemuste võrra rikkamana endale reipust sisendada teisiti: “Elasime üle isegi kommunismi, mõni asi see normaalmajandusele üleminek on üle elada!”

Vaesus ja rikkus
Veidemann on objektiivne, kui tõdeb “valuutakomitee põhimõtet järginud rahareformi täiuselelähedast õnnestumist” ja seda, et “makromajanduslikult läheb Eestil tõesti hästi”. Ent sealsamas leiab ta selle hästimineku hinna olevat liiga kõrge, “hinnaks on olnud ränk kihistumine”.
Kõik on põhimõtteliselt õige, ka see, mis on öeldud liiga kiire ja liiga silmahakkavalt suure kihistumise kohta. Ei saa aga unustada, et ainult sel eeldusel, et Eestil makromajanduslikult hästi läheb, on lootust, et ajapikku küpsevad ka võimalused rahva elutaseme üldiseks tõusuks, nii et see tulevikus võiks läheneda lääneriikide praegusele elatustasemele või kunagi isegi sellega võrdsustuda.
Kui rahareform poleks “täiuselähedaselt õnnestunud” ja kui meil makromajanduslikult hästi ei läheks, poleks lootust isegi veel järgmisel kümnel aastal elatustaset tunduvalt tõsta, rääkimata sellest, et see kiiremini võiks toimuda. Ei ole teada ühiskondi, kellel makromajanduslikult läheks halvasti, ent rahva elatustase oleks kõrge ja tõuseks kiiresti. See tähendab, et areneme õiges suunas ja edukalt, tundugugi vahel mõnedele, et sumpame lausa õnnetuste meres.
Nagu kõige eest tuleb maksta, nii tuleb maksta ka üldise elatustaseme tõusu eelduste loomise eest. Maksta tuleb inimeste tulude teatava diferentseerumise ja sellega seotud kihistumisega. Varanduslik kihistumine on üks makromajanduse ehk majanduse üldise arengu, seega ka inimeste keskmise elatustaseme tõusu tähtsamaid eeldusi. Jutlustada tulude võrdsustamist ehk varandusliku kihistumise täielikku vältimist, tähendab jutlustada rahva üldist vaesestamist, mitte rikastamist. Selle kohta on inimkond omandanud nn. sotsialistlike maade ebaõnnestunud majandusponnistuste näol pikaajalise kogemuse, mida ei tohiks unustada. Kõikjal, kus rahvas on lubatud teha rikkaks sellega, et rikaste vara kõigi vahel ühtlaselt ära jaotatakse, on rahvas jäänud kiiresti kerjuslikult vaeseks.
Et mõnede inimeste rikastumisvõimaluste vältimine teeks kogu rahva rikkaks, on utoopia. Tarvis on asjale läheneda liigse vaesestumise vältimise seisukohast. Ja siin on väga palju ära teha. Riike, kellelt eeskuju võtta, on Läänes küllaga ja vahendeid, mida selleks rakendatakse, veelgi rohkem. Ent enne, kui nende riikide eeskuju võiksime täies ulatuses kasutada, peame minema veel veidi rikkamaks. Mitte tingimata nii rikkaks, nagu on nn. heaoluriigid praegu, vaid kas või ligikaudugi nii rikkaks, kui nad olid siis, kui rakendasid selliseid vaesusevastaseid programme, mida me praegu kadetseva pilguga eemalt kaeme.

Mida oodata ühelt revolutsioonilt?
Laulvalt revolutsioonilt oodati kõigepealt vabanemist Vene impeeriumi inimväärikust alandavast ja ebainimlikust ikkest. See saavutati. Selles pole vist keegi pettunud.
Kui olla realist, siis midagi muud ühe revolutsiooniga polegi saavutada, kui vanast korrast ja selle puudustest vabanemist. Kõik, mis järgneb, tuleb saavutada teiste vahenditega, eeskätt visa tööga. Oodata, et kusagilt tuleb keegi ja sind selle eest üle kuldab, et sa oma ikestajaist vabanesid, oleks naiivsus.
Vabanemine tähendas saada võimalus ise oma tööga oma majanduslikku seisundit parandama hakata, ilma et keegi sellele mingisuguseid tõkkeid asetaks. Et see kergesti ei lähe, see oli realistlikult maailmas ringi vaatavale inimesele ette teada.
Kõigi postsotsialistlike riikide rahvad on nagu aastakümneid vanglamüüride vahel kinni hoitud vangid, kellel tuleb pärast vabanemist üle elada vabaduses elamisega kohanemise raskusi, sealhulgas ka kibedaid pettumusi, kui ei suudeta kõiges kohe teiste inimestega (resp. rahvastega) ei oma vara ega võimete poolest võrdväärne olla. Selles situatsioonis on indiviide, kes kaotavad pea, tunnevad end vanglamüüride vahelt pääsemisest pettunud olevat ja satuvad varsti taas turvaliste müüride taha. Seegi analoogia on teatud tingimustel tervetele rahvastele laiendatav ja kohati juba ka kas realiseerunud või realiseerumas. Mõtelgem kas või Valgevenele.

Veidemanni lugu kaunistab kaks pilti Haapsalu paadisadamast aastaist 1939 ja 1994. Esimesel on näha kena väike ühe aknaga sadamaputka ja mõnede purjepaatide mastid, teisel upakil paadisild – ei putkat, ei maste. Pildid ei valeta. Ent õiget sõnumit peamise – mere- ja purjespordi kohta, mida sümboliseerivad esimesel pildil sadamaputka ja purjekamastid – need pildid ei vahenda.
Purjetamiselu Haapsalus ei ole alla käinud, laostunud või likvideerunud. Vana paadisadama lähedal on uus jahtklubi sadam korralike kaide ja esindusliku hoonega. Objektiivi ette jääks suvel ka arvukas hulk jahimaste. Uues jahisadamas tehtud piltide kõrvutamine 1939. aasta paadisadama pildiga ei teeks kellegi meelt kurvaks ega sisendaks nostalgilist soovi millelegi leinamissat pidama hakata – ei Haapsalu paadisadamale, ei Laulvale revolutsioonile ega selle järelmina kehtima hakanud uuele ühiskondlikule ja majanduslikule korrale.
Niisiis – ärgem püüdkem tegelikkust ilustada ega salata selles maha kõike, mida ühiskonnas tuleks muuta. Ent seadkem objektiiv vahel ka pisut teisiti! See oleks kasulik meie närvisüsteemile ja vaimsele tervisele! Ja peaasi – see aitaks omal viisil ka rahvuse säilimisele kaasa! Igatahes rohkem kui leinamissade pidamine.

UNO MERESTE

Toimetuse märkus.
Fotod Rein Veidemanni loo juurde valis toimetus.