Rakvere Kesklinnagalerii on tegutsenud vaid pool aastat, kuid suutnud selle ajaga ennast kinnistada eesti kunstielu kaardile. Kui mõni sealne näitus on jäänud tähele panemata, on piinlik tunne. Kummaline, et kõvasti piinlikum kui mõne Tallinna galerii puhul. Võrrelda võiks vahest Pärnu uue kunsti muuseumiga. Küsimus polegi niivõrd üksiknäituste headuses kui kogu näituseprogrammis.
Aprilli lõpul ja mai algul oli Rakvere Kesklinnagaleriis väljas vendade Ojaveride ja Paul Rodgersi ühisväljapanek “Koostöö”. Väike näitus, aga just selline, mis paneb endast ka hiljem kõnelema. Seekord juba kahel põhjusel: nii tööde kui konteksti tõttu. Need tööd, mis Eesti kunsti ajalukku jäävad, olid varem väljas Viinis “Eesti Energia” koosseisus. Teised, mis võibolla lähevad, aga võib olla ka mitte, olid Rakveres lausa hädavajalikud konteksti loomiseks. Just sellise kon teks ti, mis paneb ikka ja uuesti “Koostöö” koos töö peale mõtlema.
Paul Rodgersi maja või õigemini topeltmaja, sest suurema mängumaja sees oli veel väiksem, mis oleks eeldanud veel väiksema ja veel väiksema ja veel väiksema olemasolu. Just nii nagu vene rahvakunsti ühe ikooni – matrjoška puhul. Aga see ei kuulunud Rodgersi loogikasse. Tema töö sõnumile lähemale jõudmiseks võiks pigem leida abi imedemaa Alice’ist: pidevast modifitseerumisest, transformatsioonidest, aga vahest ka transg ressioonidest. Selleks, et kuidagigi paigal püsida, pidi Alice kõigest väest jooksma, aga seegi ei taganud stabiilsust ning rahulolu. See ei taganud isegi autentset reaalsustunnet, sest kaardipaki kuri ja võimukas kuninganna lasi seletamatu kergusega kõigil – neil, kes millegi vastu eksisid, ja neil, kes mitte millegi vastu ei eksinud – pea maha raiuda; sest jabur teelaua seltskond oli olemasolevatest veel kõige normaalsem. Alice’il puudus ajamõiste: või õigemini tema ajamõiste muutus nii kiiresti, et võimatu oli eristada isegi naiste, meeste, küülikute ja unihiirte aega. Aeg – või ühtse aja puudumine – võikski olla teine lähtepunkt Rodgersi tõlgendamiseks. Suvaliselt helisevad äratuskellad ärritasid neid, kelle aja-, aga ka selle muutumise loogikasse need ei kuulunud. Isegi avamisel porgandit närinud küülik kuulus näitusesaali vaid ühe loogika järgi: ikka selle jabura ja nii imelise Alice’i loogika järgi. Kuigi vaid Carrolli loogikast lähtumine võib tõlgendaja viia tupikusse.
Rodgersi majal on veel “Eesti Energia” ning kunstniku oma loogika. 1994. aastal Norr wichi kunstnike tööde näitusel Tallinnas Ajaloo Instituudi galeriis oli Paul Rodgersilt väljas kasvuhoone – green-house: ohtlikult ahvatlev ja lämmatav. Ja sellele eelnes veel üks kasvuhoone Norrwichis rahvusvahelisel näitusel “East”. Ajalises – kunstniku aja loogikast lähtudes – plaanis võiks sedagi jada vaadata kui üht maja teise sees ja nii lõpmatuseni. Muide, siis oli Paul Rodgers veel Norrwichi kunstnik, Rakvere maja on meieni jõudnud “Eesti Energia” kaudu: uus aeg, uus kunstnik, uus identiteet. Aga miks mitte isiklik aeg, isiklik identiteet? Luce Irigaray parafraseerib Alice’it, peeglitagust Alice’it underground- Alice’ina, kel pole õigust avalikuks eksistentsiks või kui, siis ainult mister X-i nime all. Alice kui Teine, kellest otsustaval hetkel saab otsustaja, muutja, reaalsuse tunnetaja.
Ajaline tegur on oluline ka Jüri Ojaverile: ka tema puhul tegutsevad koos isiklik ning kultuuriline taust. XIX sajandi baltisaksa kunst niku meremaal on kunstniku koduseinalt – see on üks neist pisiasjadest, mis teevad anonüümsest ruumist kodu. Kodupilti konst rueeritud videoklipp kujutab peaaegu täpselt sama Tallinna lahe vaadet – nii oma ja nii anonüümset. Intiimsesse videopilti süvenemisel kaob anonüümsus, sest üksik kummipaadis sõudja on kunstnik ise. Kunstnik, kes on ennast (ja oma aja) transformeerinud teise kunstniku töösse, on sattunud ambivalentsesse olukorda ning jõudnud tõdemuseni: looja kannab tahes-tahtmata kaasas varem loodu koormat. Nii ilus ja nii eksistentsiaalne, iseäranis kui mõelda teose esmaesitluse paigale – Viinile. Eesti energia läbi kultuurist tiine Viini väikesesse Rakverre. Aga see hakkab vist juba traditsiooniks saama, sest Valeri Vinogradovgi rändas ju Moskvast Tallinnasse – ja jõudis ikka Rakverre.
Ilma kontekstita poleks Rakvere näitus toiminud: Jaan Ojaveri naiivselt minimalistlikud tööriistad-objektid oli just see taustalüli, mis tegi Rakvere galerii nii iseäralikuks, nii mugavaks. Mis teha – ambivalentsus on sel lesse näitusesse programmeeritud, sest ka Richard Hamiltoni popkunsti alustöö mängis ju eneseiroonial ja ambivalentsusel.