Kunstimeistreid oodatakse Kihnus

12.jpg (21282 bytes)

Aasta tagasi, kui isamaaliitlased püüdsid ta kistada Kihnus ärapõlenud rahvamaja ase mele uue ehitamist, esines mu hea kolleeg ja sõber Leonhard Lapin ETVs ning lausus üsna üheselt: “Eesti etnose algrakud on Kihnus veel elus. Neid on vaja toetada.”
Elupõline kapten ja saare volikogu esimees Johannes Leas, samuti mu hea sõber, käis küsitluslehega majast majja ning ca 128 peret 135st oli nõus, et uue rahvamaja projektee rivad Leonhard Lapin ja Toomas Rein. Oma all kirjaga kinnitasid kihnlased, et uus rahvamaja tuleb ehitada koolimaja ning kiriku vahe tusse lähedusse. Arhitektid lubasid meediaka nalites, et nad projekteerivad suuresti heategevuse korras. Minugi süda rõõmustas, et Kihnu kerkib lisaks tuntud arhitektide Vilen Künnapuu, Ike Volkovi, Tiit Kaljundi loomingule veel üks Eesti kunstiajalukku minev hoone.
Täpselt aasta tagasi sai projekt valmis. Arhitektidele maksti see Kihnu vallavalitsuse poolt välja ning riigihange valis ehitajaks firma FKSM. Ehitaja oli valmis arhitektidelt tellima tööjoonised, mis koos tehnilise projektiga oleks olnud 5 protsenti rahvamaja maksumu sest ehk pool miljonit krooni. Olgu märkusena öeldud, et täna on enamik Eesti arhitekte kiivad nende ametivendade peale, kel õnnestub oma loomingut müüa 5 protsendiga ehituse maksumusest.
Kõik, mis edasi juhtus, on aga hull une nägu, milles kahjuks ennast samuti süüdi pean tunnistama. Sest just mina soovitasin kihn lastele Lapinit ning Reinu. Soovitasin Lapi nit tema toredate ideede ning Reinu maa-asulatesse projekteeritud meistriteoste pärast. Vaja oli uue rahvamaja ehitusega kähku alustada, sest ainult seni, kuni põlenud hoone tukid veel soojad, oli lootust uue püsititamiseks raha leida. Kihnu pärimuskultuur ripub juuksekarva otsas, siin nagu kogu Eestimaal on tunda vastupandamatut kiusatust masinkultuuri ning rahamaagiat kummardada. Rahvamaja kaotus oli nii suur moraalne löök, et ilmselt oleks põhjustanud taas mõnegi noore pere lahkumise saarelt…
Õnnetuseks ei osanud ma arvata, et kunst nikud Rein ja Lapin on midagi muud kui ko da nikud Rein ja Lapin. Ma ei uskunud, et suu re pärased loojad võivad asuda vaeselt vallalt raha välja pressima. Aga just nii kahjuks juhtus. Arhitektid nõudsid oma töö eest 8 protsenti ehk kogusummas 800 000 krooni ning ei sentigi vähem. Kultuuriministeerium ning Pär nu maavalitsus saavad iga kuu uue kirja Lapinilt või Reinult, kus nõutakse rahvamaja ehitamise kohest peatamist. FKSMi ja Johan nest Least tembeldatakse kurjategijateks ning jooksutatakse Tallinna ning Pärnu valitsusasutuste vahet. Viimases Pärnu Postimehes võimendab Kati Murutar Valgeristi ordeni kavaleri Leonhard Lapini ähvardust keelitada president Lennart Merit mitte minema rahvamaja ava mi sele 30. augustil. (Lennat Meri on siiani suu rim eraannetaja Kihnu rahvamaja ehituseks).
Kihnu vallavalitsus ning ehitaja on arhitekte korduvalt kutsunud-keelitanud kerkivat hoonet vaatama tulema. Keda aga kihnlased oma silmaga siiani näinud pole, need on Lapin ning Rein. Ehitus hakkab juba lõppjärku jõudma, kuid tegelikku huvi oma loomingu vastu pole mehed siiani veel üles näidanud. Miks? Äkki selgub siis, et ehitaja on tehnilisest projektist piinlikult kinni pidanud ja väljapressijate kaebustel polegi alust?
Tahaks loota, et tegemist on marginaalse juhtumiga eesti kultuurimaastikul. Näiteks Pärnu arhitekt Ra Luhse leiab aega, et iga nä dal sõita Tallinna jälgima, kuidas kerkib tema projekteeritud Püha Brigitta klooster. Ann Tenno veetis pika öö oma Pärnu albumi õigete värvide nimel trükikojas. Rodin ja Starkopf ei lubanud oma värskelt valatud pronkskujusid lihvida töömeestel, vaid tegid seda ise. Looja, kes ihkab oma töö tõelist õnnestumist, püüab viimase hetkeni loomisprotsessis osaleda. Olen istunud nädalaid välismaistes filmilaboratooriumides, et uue ekraanitöö esimene koopia tuleks masinast just selline, nagu vaimusilmas kujutan.
Mõistus tõrgub vastamast küsimusele, mis mõne loojaga meil Maarjamaal juhtunud on? Kas tõesti on pank ja pühakoda nende hinges koha vahetanud?
Talvel toimunud Siiri Sisaski heategevus kontsertidest jäi tuhandetele kuulajatele mulje, et nemad annetasid raha ning kunstimeistrid kinkisid muusika meie maakoolide parema valgustuse jaoks. Tegelikult ei anne tanud tuntud lauljad ja pillimehed omalt poolt praktiliselt midagi, selle asemel küsisid nad Siiri Sisaskilt paari-kolme laulu esitamise eest honorari, mi da tavaliselt makstakse autoriõhtu eest. Siiri sai koole toetada vaid ülejäänud väikese osaga ning Ühispanga sponsorsummadest. Mõnest kont serdist ei jäänud koolide jaoks midagi üle….
Kulla kolleegid kunstimeistrid! Kas see, kuidas meie parteid ja valitsus kuritegevuse ohjeldamise asemel raiskavad aega haldusreformiga ning tuntud võimukandjad levitavad EIDSi (eetilise immuunsuse drastilise sündroomi) pisikut, annab ka meile õiguse samuti käituda? Või peaksime asutama kiiresti selle epideemia ennetuskeskuse, kus igaüks saaks vaadata peeglikesse ning küsida endalt: “Kas nii on ilus?”

MARK SOOSAAR