Hõllandus Tallinna külje all
Käisin Naissaarel paar suve tagasi, piirivalvekaatriga. Kuigi saare
lõunakaldalt näeb Tallinna maju, mõjus paaripäevane viibimine seal tugevamalt kui
tavapärane Eesti-retk. Olen igal suvel püüdnud mööda Eestit ringi liikuda, eelmisel
suvel sõitsin ringi Ida-Virumaal ja Peipsi põhja- ja läänekaldal.
Naissaart iseloomustab lähiajaloolisuse ja reaalsuse nihestumise kummaline segunemine.
Lähiajalugu on pidevalt kohal nõukogude sõjaväe hüljatud raudtees, dresiinides,
angaarides, hambaarstitoolis, mis on kahekümne ruumi peale ainuke mööbliese. Reaalse
nihestumus väljendub aga liikumatuses ja vaikuses, mis neid objekte ümbritseb. Vedurite
mootoritest turritab tärkav rohi või puuduvad mootorid sootuks. Suurest aktusesaalist on
kadunud kõik toolid, loodust alistama kutsuvatelt loosungitelt on pooled penoplastist
tähed puudu. Rohi turritab seinapragudes ja toanurkades. Loodus hakkab tsivilisatsiooni
seljatama.
Suurem osa maju oli lõhutud – ning aknaid ei peksnud puruks mitte lahkuvad nõukogude
sõjaväelased, vaid eesti isehakanud turistid. Kui majad aga on purunenud, lagunenud,
õõvastavalt vaiksed, siis mets on tulvil linde, putukaid, marju ja seeni. Naissaare mets
on Eesti üks ilusamaid – vähemalt paar aastat tagasi, kui metsarüüstamisi oli toime
pandud ainult paar-kolm korda. Siiski ei usu ma, et Naissaarel lastakse uunikumiks
muutuda; muutuda kohaks, mille unikaalsus väljendub nõukogude – ja igasuguse oleviku-
või tulevikutsivilisatsiooni talveperioodi füüsilise tõestusena. Juba paar aastat
tagasi käisid saarel kilekotte ja plekkpurke põõsaste alla loopimas heale järjele
jõudnud eesti ettevõtjad.
JAN KAUS
|