Hõllandus Tallinna külje all

12.jpg (21282 bytes)

Käisin Naissaarel paar suve tagasi, piirivalvekaatriga. Kuigi saare lõunakaldalt näeb Tallinna maju, mõjus paaripäevane viibimine seal tugevamalt kui tavapärane Eesti-retk. Olen igal suvel püüdnud mööda Eestit ringi liikuda, eelmisel suvel sõitsin ringi Ida-Virumaal ja Peipsi põhja- ja läänekaldal.
Naissaart iseloomustab lähiajaloolisuse ja reaalsuse nihestumise kummaline segunemine. Lähiajalugu on pidevalt kohal nõukogude sõjaväe hüljatud raudtees, dresiinides, angaarides, hambaarstitoolis, mis on kahekümne ruumi peale ainuke mööbliese. Reaalse nihestumus väljendub aga liikumatuses ja vaikuses, mis neid objekte ümbritseb. Vedurite mootoritest turritab tärkav rohi või puuduvad mootorid sootuks. Suurest aktusesaalist on kadunud kõik toolid, loodust alistama kutsuvatelt loosungitelt on pooled penoplastist tähed puudu. Rohi turritab seinapragudes ja toanurkades. Loodus hakkab tsivilisatsiooni seljatama.
Suurem osa maju oli lõhutud – ning aknaid ei peksnud puruks mitte lahkuvad nõukogude sõjaväelased, vaid eesti isehakanud turistid. Kui majad aga on purunenud, lagunenud, õõvastavalt vaiksed, siis mets on tulvil linde, putukaid, marju ja seeni. Naissaare mets on Eesti üks ilusamaid – vähemalt paar aastat tagasi, kui metsarüüstamisi oli toime pandud ainult paar-kolm korda. Siiski ei usu ma, et Naissaarel lastakse uunikumiks muutuda; muutuda kohaks, mille unikaalsus väljendub nõukogude – ja igasuguse oleviku- või tulevikutsivilisatsiooni talveperioodi füüsilise tõestusena. Juba paar aastat tagasi käisid saarel kilekotte ja plekkpurke põõsaste alla loopimas heale järjele jõudnud eesti ettevõtjad.

JAN KAUS