Eesti esimene kutseline kirjanik Eduard Vilde jõudis oma elu jooksul reisida pea terves Euroopas, tutvustada sealset kirjandus- ja kunstielu eesti ajakirjanduses, kirjutada säravaid reisikirju ning luua võõrsil viibides ka oma kõige kunstiküpsemad teosed. Et just tänavune aasta on kuulutatud Euroopa keelte aastaks, on E. Vilde muuseum pidanud oluliseks korraldada alates sügisest erinevate rahvaste kirjandusõhtuid. 5. detsembril toimus Kastellaanimaja galeriis Läti luuletaja ja tõlkija, Läti saatkonna kultuuriatašee Guntars Godiòši autoriõhtu.
Eestis neli aastat Läti kultuuri vahendanud Godiòšist on kujunenud juhtivaid eesti kirjanduse tõlkijaid Lätis. Viimaste aastate jooksul on ta tõlkinud läti keelde viie eesti luuletaja (A. Alliksaar, H. Runnel, P.-E. Rummo, D. Kareva, T. Õnnepalu) viiest raamatust koosneva luulekasseti, mille eest pälvis 1999. aasta Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna Via Estica. Sel kevadel nägi Riias ilmavalgust Godiòši tõlgitud Jaan Kaplinski loomingu luulevalimik ning nüüd, aasta lõpul, on ta lõpetanud eesti rahvaluule tõlkeantoloogia käsikirja. 2000. aasta kevadel ilmus kirjastuselt Huma Godiòši eestikeelne luulekogu “Öö päike” (tõlkijad Doris Kareva ja Guntars Godiòš).
Kastellaanimaja saali Kaljo Põllu maalinäituse “Igavene taastulek” piltide keskele kogunenud kirjandus- ja folkloorihuviliste seltskonnale oma kirjanduslikust tegevusest kõnelnud luuletaja mõjus ühtaegu avatu ja avastuslikuna. Ehkki mitu aastat Eestis elanud läti kirjanikust on olnud ajakirjanduses ennegi juttu, kujunes õhtu atmosfäär põnevust pakkuvaks ja uusi kultuuriimpulsse tekitavaks, jättes samas jõusse teadmuse kunstnikust kui saladusest. Omaette teemaderingi moodustas sel õhtul luule tõlkimisega seotu, kahe keele – eesti ja läti, läti ja soome, soome ja eesti Godiòš on tõlkinud ka soome luulet ja rahvaluulet) – väljendusvõimaluste vaagimine, rütmi, kõla ja metafooride ülekandmine ning ülekantamatus jne. Pikemalt kõneles Godiòš oma huvist indoneesia keele vastu, saaremütoloogiast ja saarerahvaste luulekäsitusest, ent ka luulest kui muusikast. Kuidas defineerib luuletaja Guntars Godiòš tõlkimist? “Tõlkimine on äratundmine. Enne tõlkima hakkamist pean konkreetset autorit palju lugema ja teksti üle mõtlema. Ilma ei juhtu mitte midagi,” on Godiòš veendunud. Mida erilisem on konkreetse luuletaja keel, seda suurema väljakutse esitab see tõlkijale. Teistest täiesti eraldiseisvaks peab Godiòš Artur Alliksaare loomingut. Ka Hando Runneli oma, kelle luule meenutab kohati rahvaluulet. Et ka rahvaluule keel võib olla eriline, selles võis 5. detsembri õhtul igaüks oma kõrvaga veenduda: allakirjutanu suurim üllatus oli kõnes ja proosas kaotsi minema kippuv läti keele (sõna-?)kõlamaagia, see trükipildis tabamatu, mida kirjutatud tekst teiskeelsele kätte ei anna. Ehkki õhtu peateemaks kippus kujunema eesti ja läti rahvalaulude tõlkimine (see selgus nii Tartust kohale tulnud rahvaluulespetsialistide küsimustes kui ka Godiòši asjatundlikes vastustes, veendes kohalviibijaid luuletaja ja tõlkija folkloristika alases professionaalsuses), jäi ennekõike mällu Godiòši enda luuletekstide tundlikkus ja ilmutuslikkus, seesama siin-, kõikjal- ja kõikolekutunde üheaegsus, mida nii luules kui elus kohtab haruharva. 

LIVIA VIITOL