Ulmekaravan liigub

Hoolimata mitmetest sõnavõttudest kodumaise ulmekirjanduse teemadel liigub karavan pisitasa ikka edasi. Hetke esiautor Indrek Hargla on jõudnud kolmanda raamatuni, Lew R. Berg teiseni ja äsja debüteeris Siim Veskimees.

Indrek Hargla, Pan Grpowski 9 juhtumit. Kuldsulg, 2001.
 
Hargla pan Grpowskit on võrreldud ekstsentrilise belglasest detektiiviga, kelle Agatha Christie maailmakuulsaks kirjutas. Oma tõetera on selles võrdluses sees ja väike poolakas toimetab raamatus ringi, lahendades mõistatusi nagu väike belglanegi. Mõistatused on aga hoopis teistsugused, sest pan on eksortsist. Mitte selline, kes tavaettekujutuse järgi ristikuju ja pühitsetud veega vehkleb. Eksortsistiks, tuleb välja, sünnitakse. Ja eksortsism ise kätkeb endas nii maagiat, oskusi kui teadust (füüsikat näiteks). See on esimene positiivne moment Hargla juures – nii mõndagi asja käsitleb ta veidi omamoodi, erinevalt harjumuslikust lähenemisest. Ka vampiirid pole mitte lihtsalt verd armastavad elukad nagu vambinduses tihtipeale, vaid peaaegu surematud energeetilised olendid (“Kindel linn”). Sümpaatne on ka Hargla julgus väljendada oma suhtumist usku ja eriti kirikusse (mis küll usust hoolivatele inimestele meeldida ei pruugi). Ka nn. Torino surilina olemasolu selgitus (“Pan Grpowski jõulud”) on esitatud ootamatu nurga alt, nagu ka Assisi Franciscuse teod (“Mees Assisi linnast”).
Teine asi, mis Hargla juures imponeerib, on lugude pealkirjad. Tihti tuleb alles jutu viimaste ridadega välja pealkirja sügavam, mitmekihilisem sisu (“Kliendi soov”, “Kindel linn”).
Ja loomulikult põhjalik kodutöö, puudutagu see siis Poola rahvusliku köögi jõuluroogasid või Assisi Franciscust.
Juttude esitamine kirjutamise järjekorras on puhtalt maitseasi ja selle kallal eriti norida ei tahakski, kuigi “Eeben” sobiks oma ootamatu ja jubeda lõpuga terve raamatu lõppakordiks (hetkel kipub ta mõju raamatu esimeses kolmandikus kahvatuks jääma). Kuigi alamõõdulisi lugusid raamatust ei leia, pole nad kõik siiski päris ühel tasemel. Aeg-ajalt muutub Hargla liiga arutlevaks ja kipub üle komponeerima (mongoollased “Pan Grpowski jõuludes”). Ja viimast juttu “Mees, kes ei joonud viskit” lugedes jääb vägisi mulje, et autor on kriminullidele ja Poirot’le liiga sügava kummarduse teinud – nii haakubki see jutt kogu ülejäänud tervikuga kõige vähem. Ja natsikuriteo mängutoomine mõjub eelmiste juttude ootamatute vaatenurkade taustal üsna lameda ning otsituna.
“Kindel linn” ja “Mees Assisi linnast” on kogumiku ühed tugevamad, seda eelkõige kontseptsioonilt (ilmselt on siin oma mõju ka juba mainitud autori üsna kirglikul suhtumisel kirikusse kui instantsi). Hoopis teistsugune on seevastu jutt “Liiga hilja” – nukker, soe ja sügav lugu, mis avab eksortsisti inimliku olemuse.
Üldse on sümpaatne, et eksortsist ei ole kõikvõimas, vaid ka talle käivad paljud asjad üle jõu või jäävad mõistatuseks (“Veneetsia peeglite mõistatus”).
 
Lew R. Berg, Tempel selvas. Salasõna, 2001.
 
Kirjastuse Salasõna uus sari “Fantaction” peaks (nagu nimestki näha) sisaldama nii fantastikat kui actionit.
Esimene pääsuke kipub aga rohkem sinna action’i poole peale kalduma. Taas on Berg pöördunud vana ja äraproovitud kangelase, elukutselise palgasõduri Willardi poole. Fantastikat on seekord võibolla isegi veidi vähem kui varasemates Willardi juttudes, kuigi mõlemas loos on tegu maaväliste tsivilisatsioonidega. Lihtsalt need maavälised kipuvad jääma veidi nagu para- või UFO-kirjanduse tasemele. Või siis meenub “Salatoimikute” pidevalt käest libisev saladus. Sama käestlibisev on Bergigi tulnukate mõistatus ja mõistatuseks see jääbki. Muide, võrdlus “Salatoimikutega” pole juhuslik: “Tempel selvas” tuletab veidi meelde Kevin J. Andersoni “Varemeid” , “Üle piiri” tegevus toimub Venemaal, sealgi on Mulder ringi seigelnud. Ainus vahe on selles, et intellektuaalsema Mulderi asemel on Bergil kamp professionaalseid püssimehi, kes eelistavad enne päästikule vajutada ja alles siis mõelda.
Samas on just need püssimehed Bergi põhiline trump. Tema action on ülimalt visuaalne ega koorma lugejat pikkade arutlustega asjade olemusest. Ei valmista vähimatki raskust kujutada ette seriaali, kus Willardit mängiks näiteks Dolph Lundgren, norralast Olafseni Hulk Hogan, Jacksi Steven Seagal ja Ricardot näiteks Antonio Banderas. Hoogu jätkub ja kuna seekord naisi mängus pole, puuduvad ka romaanis “Tants tulle” häirinud ebaloogilisused ja väljaarendamata või kasutamata tegelasliinid.
Ka on tunda, et autor on taustamaterjalidega tublit tööd teinud, seda eriti “Tempel selvas” nimiloo puhul (“Üle piiri” taust, Vene sõjaväeosad Norra piiri ääres, on talle niigi tuttavad).
Küll aga võib autorile südamele panna, et selliste poolikute lahendustega või üldse ilma mõistliku lahenduseta juttude suurema koguse puhul võib lugejas tekkida teatud coitus interruptuse tunne. Ja veel jäi häirima sõna “kopiloot”. Võibolla on see erialaterminoloogias tõepoolest kasutusel, kuid eesti keeles on olemas ka sõnad “kaaspiloot” ja “teine piloot”.
Jah, Harglaga võrrelda ei anna, kuid vähemnõudliku lugeja seiklusjanu võib isegi peletada.
 
Siim Veskimees, Operatsioon “Ogaline Päike”.
Fantaasia, 2001.
 
Esimese hooga tegi ettevaatlikuks. Üsna raske on tõsiselt võtta teost, mille peategelase nimi on Öäk. Hiljem selgub küll, et tegu on hüüdnimega ja seletatakse isegi ära, kust selline nimi pärit, kuid esialgu see lugejat ei lohuta. Vägisi kipub jääma mulje, et autor isegi ei võta asja tõsiselt, kuid sellest muljest ei tohi lasta end eksitada. Nagu õige pea selgub, võtab küll. Ja valab nii mõnedki seisukohad, mis tal maailma asjade kohta on, kindlasse vormi. Nii et autori positsiooni puudumise üle küll kurta ei saa. Saame näiteks teada, mida ta arvab riikide kohta, kus naisministrid jõuministeeriume juhivad (kohe meenub üle-lahe-naaber, kellele vihje ilmselt tehtudki, sest planeedi algnimi kõlab kui Nokila või Nokia). Meil endalgi oli kunagi nais-siseminister, nii et see kivi tuleb ka meie kapsaaeda. Nagu ka raamatus kirjeldatud planeedi demograafiline olukord, mis väheste sündide tõttu hakkab mandumise märki näitama. Paralleele leiab raamatust tõepoolest ohtrasti. Näiteks väikese planeedi Liitu astumine (õigemini taasastumine). Hm, tuttav, kas pole. Ja eriti sümpaatne oli Seitsmeteistkümne Nõukogu monarhiavastase riigipöörde kirjeldus, mis kangesti omaaegse ajalooõpiku meelde tõi, kus ka palju ruumi teatud number 17ga seotud riigipöördele pühendati.
Kusagilt umbes sealt, kolmandiku raamatu pealt, lähebki lugu korralikult käima. Ja seda hoolimata sellest, mida toimetaja Raul Sulbi nimetab järelsõnas isikupäraseks sõnastuseks ja tegelaste huvitavaks kõnekeeleks. Kohati täiesti ebaõnnestunud sõnastusele vaatamata jätkub autoril ideed ja mastaapi. Intriigi ja põnevust on küllaga, erinevalt näiteks Bergi küllaltki lineaarse tegevustikuga lugudest. Ja tänu fantaasia laiahaardelisusele on tulemuseks tugeva poliitilise nägemusega korralikul tasemel kosmoseooper. 

VEIKO BELIALS