Juhan Tralla (s. 1974) lõpetas viiuli erialal TMKK 1993 (õp. I. Tivik) ja EMA 1997 (prof. M. Tampere). Laulutunnid 1994 – 1997 prof. M. Palmi juures, 1998. aastast prof. Kahry laulutudeng Viini Muusikaülikoolis (Universität für Musik und derstallende Kunst in Wien). 1997 – peapreemia Tiit Kuusiku nim. lauluvõistlusel (11. IX möödus 90 aastat T. Kuusiku sünnist), 1998 – ooperidebüüt Merani rahvusvahelise ooperistuudio produktsioonis (Tamino “Võluflöödis”).
Hooajast 2000/01 Viini Volksoperi solist.

2. septembril alustate teist hooaega Viini Volkoperis, veel enne laulate Saksamaal Almavivat. Kellega?
Samas Meramis, kus ma “Võluflöödiga” oma ooperidebüüdi tegin, lavastas ooperistuudio sel suvel “Sevilla habemeajaja”. Juhatas Volksoperi Casting Direktor Niels Muus, kes tahtis, et ma selle rolli võtaksin. Vahva koosseis: Figaro oli Soomest, väga hea bariton Markus Nieminen, Šveitsist oli erakordselt hea metso Sophie Marilley, kes tegi Rosinat. Meranis andsime kuus etendust, seejärel esinesime Horvaatias ja Sloveenias ja nüüd (augusti lõpul – toim.) läheme veel kahe etendusega Saksamaale. Jälle üks roll sisse lauldud!
Teadsin, et olete viiuldaja. Kas nende pikkade õpingute varjus elas lauljate pojas unistus ooperilavast?
Vist oli küll nii. Isal käisid ikka külas tema kolleegid ja laulujutt oli kodus alati päevakorras. Olen sellest oma vanema vennaga rääkinud – talle jäi kogu see ooperimaailm kaugeks, minul vastupidi, tekkis sellega tohutu klapp. Eks see mingi lapse unistus oli, aga et see nii ka läks, muidugi ei osanud arvata.
Millal hakkasite tõsisemalt lauluga tegelema?
Poistel on häälemurde ajal tavaliselt mingi periood, kui laulda ei ole võimalik. Minu hääl hakkas kummaliselt madalamaks vajuma, aga oli tegelikult kogu aeg alles. Nii et lõõritasin omaette juba ammust ajast. mati Palmi juurde läksin vist muusikaakadeemia teisel kursusel ja saingi temalt siis fakultatiivseid laulutunde.
Millega laulmine on pillimängust üle?
Noh, see on pikem jutt. Olen siiamaani jäänud suureks viiulimängusõbraks ja kui vähegi võimalik, käin Viinis ikka häid viiuldajaid kuulamas. Aga arvan, et mul on laulu peale lihtsalt rohkem annet ja saan nii ennast paremini väljendada.
Pillimängijatel soovitatakse õpitav läbi laulda, et muusika loomulikult hingaks. Mida pillimäng lauljale annab?
Hästi palju! Võtsin viiuliõppimist tõsiselt, Mari Tampere klassis mängisin Tšaikovski ja Sibeliuse viiulikontserti, Francki sonaati – suurt repertuaari, mis on üks tõsine töö. Kui see on ära tehtud, siis annab see ka hariduse, mis vajalik igale muusikule. See aeg, kui ma EMAs viiulit õppisin, oli Eestis viiuliõpetamise ajaloos pealegi üldse erakordne – Igor Bezrodnõi käis siin ja tegi tunde peaaegu iga kuu. Ta oli ikka väga suur mees, temalt sai midagi väga olulist kaasa.
Kas te viiulit ikka mängite?
Üldse mitte...
Miks Viin?
ei saa minna kohta, peab minema õpetaja juurde. Professor Kahry tegi 1997. aasta suvel Eestis meistrikursusi, kuhu ma üsna juhuslikult sattusin, ja minus tekitas ta tõsist imetlust. Küsisin, kas ta klassis on mulle ruumi, mille peale sain vastuse, et ruumi küll pole, aga minu jaoks ehk leiab... Läksingi Viini ega kahetse! Viinis on klassikaline muusika uskumatult kõrge reputatsiooniga ja popmuusika suhteliselt tagaplaanil, millega Viin erineb teistest Euroopa suurlinnadest. Kontserdid on alati täis, ooperid välja müüdud – seal sellise alaga tegelda on suur asi. Küll oli Viin hoopis midagi muud, kui ma arvasin, täiesti erinev Berliinist või Hamburgist. Mulle oli omamoodi üllatus, et Viin on geograafiliselt idapoolsem kui näiteks Praha ja seisab oma kultuurisituatsioonilt vägagi Ida- ja Lääne-Euroopa vahel (muidugi on see väide vaieldav). Kultuuride piirimail seismise mõttes võib leida atmosfäärilisi paralleele ka Tallinnaga.
Aga mina tahtsin eeskätt saada väga hea laulukooli, ka tööd ja seal oma karjääri seada. Et niimoodi läinud, on tore ja uskumatu, aga – seda ma ju tahtsingi.
Mis teid köidab töös prof. Kahryga?
Gerhard Kahry on Viinis tuntud õpetaja ja tal on head lõpetajad, oli aastaid muusikaülikooli lauluosakonna juhataja ja sellest aastast dekaan. Mulle sobis, et olles küll austerlane Salzburgist, on ta õppinud Milanos G. Barra juures ega ole, taevale tänu, mingi ortodoksne saksa kooli apostel. Mulle tundub, et tema laulukool on väga progressiivne: ta üritab ühest küljest väga lähtuda tehnikast, mida ta Itaalias õppis, aga samas on tema kool avatud laiale repertuaarispektrile. Näiteks nagu Nicolai Geddal, kes on äärmiselt universaalne laulja, või praegu Thomas Hampson – mees, kes võib laulda kõike ja kõik on kvaliteetne. Nii et see on üks hea kool.
Kas jätkate õppimist?
Eks ma ikka õpin muidugi. Järgmine kevad tahan teha eksamid sama ülikooli Liedi ja oratooriumi osakonna diplomiõppesse, sest need traditsioonid on selles koolis väga head. Praegu õpetavad seal teiste seas Robert Holl, Marjana Lipovšek – väga tuntud lauljad, nii et seal peaks õppima. Siiamaani tundsin, et mu laulutehnika ei ole veel nii kindel – kartsin, et kui hakata muusikaliselt väga süvenema, võib see anda mingi tagasilöögi mu tehnikale.
Kuidas te nii kiiresti Volksoperisse pääsesite?
Volkoperis on kolmandat aastat töös uus direktsioon, kes on üritanud võtta truppi juurde nooremaid lauljaid ja selle laine käigus sain ka mina sinna – ilmselt oli üht uut lüürilist tenorit tarvis. Ooperimajadesse saadaksegi niimoodi, et peavad olema suhted mingi agentuuriga, kes organiseerib ettelaulmise. Mind kuulas Volksoperi direktor Dominique Mentha: laulsin ühe aaria ära, ta küsis, kas mul on veel midagi, laulsin teise ka ja ta ütleski, et “olete tööle võetud.” Ta ei pidanud kellegagi midagi arutama, ütles kohe mu palganumbri ja mis mind ees ootab... Huvitav kogemus.
Ja mis teid siis ees ootas?
Hakkasin peale väiksematest asjadest nagu 2. preester ja 1. Gecharnischter “Võluflöödis”. Viimane, mis Volksoperis tegin, on operetitenori rollide seas juba oluline – Alfred “Nahkhiires”. Minu karjääri seisukohalt oli Alfredi laulmine Volksoperis esimese tööaasta lõpus väga tähtis.
Nii et teil on hästi läinud?
Jah, mul pikendati lepingut ja järgmisel hooajal on juba uued plaanid. Aga olen mõnes mõttes erand – tavaliselt Viini Volksoperis ei alustata. mind võeti tööle lihtsalt kui arenemisvõimelist inimest, kui häälega tenorit, kuigi mul ei olnud eriti ooperikogemusi ja pidin kõike A-st ja B-st õppima. See oli teatri juhtkonna poolt tegelikult küllalt suur risk – sel kevadel angaeeritud noortest on mitu juba ära saadetud...
Kas need kuus rolli, mis mullu ette valmistasite, sündisid koos lavastustega või pidite valmis tükki sisse minema?
Olen kogu aeg sisse läinud. Volksoperi trupp on nii suur – kui inimene seal töötab, siis ta tahab ka peaosi laulda ja seetõttu vahetatakse koosseise tihti. Mis muidugi maksab teatrile väga palju, aga minule on see šanss. On olnud kohutavalt raskeid momente. Näiteks kui tegin “linnukaupleja” Stanislausi (see oli minu esimene suur ja raske roll), olin tegelikult varukoosseisus ega osalenud lavastusprotsessis, kuigi roll oli muusikaliselt ära õpitud. Ja märtsis selgus ootamatult, et teatril polnud nädala pärast toimuvaks etenduseks kumbagi Stanislausi osatäitjat: üks ei täitnud lepingunõudeid ja lasti lahti, teisel oli palju muud tööd. Siis pidingi oma olematute kogemustega rolli ühegi orkestri- ja lavaproovita, assistendiga “kuivalt” harjutades nädalaga ette valmistama, kusjuures tegu on väga modernse ja raske (palju liikuvaid rekvisiite jms.) lavastusega. See oli mul ainuke kord, kui õhtul teatrisse tulles ja seal oma nime nähes mõtlesin, et keeraks ümber ja läheks tagasi.
Alustasite üsna laia haaredga – Mozartist operetini.
Ega Volksoperis teisiti saa – tegin muusikali ka, Padret “Mehes La Manchast”. Volksoper sarnaneb selles mõttes Estoniaga: mõlemad on repertuaariteatrid, kus küllaltki olulisel kohal operett. Mulle üllatuseks räägivad selle anri austajad tõsise murega, et operetianr sureb lihtsalt välja! Euroopa ooperiteatrid ei taha enam operetti mängida. Kui meil on operett tavaliselt publikut täis, siis Austrias kipub vastupidi olema: ooper on täis ja operett hõredam, ooperipublik aga keskmiselt haritum ja noorem kui operetil. Volksoperi repertuaar on muidugi lai: “Boheem”, “Traviata”, “Falstaff”, “Carmen”, “Windsori lõbusad naised”, “Boriss Godunov”, küll saksa keeles.
Kui mängukavas on nii palju teoseid, kuidas neid siis pakutakse, kas plokkidena?
Erinevalt. Näiteks, kui tegime Zemlinsky “Kuningat Kandaules”, kus ma Syphaxit laulsin, siis tehti paar nädalat proove ja mängiti kuus korda. Aga näiteks “Nahkhiir” käib iga kuu.
Mitu korda kuus lavale saate?
Ka väga erinevalt: mais ei olnud mul ühtki etendust, aga näiteks veebruaris üheksa, märtsis kaheksa. Nüüd, septembris, on mul kuus etendust: kolm Alfredit ja kolm Remendadot “Carmenis”. 5-6 etendust on minu meelest päris optimaalne.
Kuidas end laval tunnete?
Aina paremini! Mulle oli ka varem räägitud, et on üks moment laulja elus, kus tuleb edasi õppida praktikas – laval. Ilmselt jõudis see moment kätte ja sain õigel hetkel lavale. Alguses tundus hirmutav sinna minna – parajad hundid kõrval –, aga tegelikult olen selle aastaga väga palju õppinud, lavanärv on päris hea ja ei karda väga. Üks asi on koolis mingit tundi teha, teine aga laval publiku ees.
Ütlesite, et ümber on hundid. Ons atmosfäär siis pingeline?
Nii ja naa, olen kuulnud ka õudusjutte – teinekord söövad nad noore tulija ka ära. Aga tundub, et mind on selle aastaga omaks võetud. Algul ehk oldi natuke äraootaval seisukohal, aga kuna ma üsna esimeste asjadega näitasin, et mind vist tasus tööle võtta, siis nüüd, kui tegin Alfredit, oli kolleegide suhtumine erakordselt soe. Üks vanem, aastakümneid majas olnud ja väga lugupeetud härrasmees, kes viimases vaatuses Konna teeb (see on oluline karakterroll), tuli spetsiaalselt esimeseks vaatuseks kohale ja läks saali: “Minu noor kolleeg teeb esietendust!”.
Meil on igal alal tegijaid ju vähe, nii rõõmustame küll, kui kellelgi kaugemal hästi läheb, aga samas tunneme puudust, et ise sellest osa ei saa. Kuhu hing teid kisub?
See on nüüd nii, et heaks lauljaks kasvamine võtab aega ja sellel on omad seadused. Mulle tundub, et üks põhjus, miks Eestis räägitakse, et lauljate tase ei ole selline, nagu olla võiks, on see, et noortele ei anta rahulikku kasvuaega. Hendrik Krumm laulis omal ajal III kursuse tudengina Verdi “Maskiballi” – okei, ta oli erakordselt andekas mees ja temast sai väga hea laulja, aga tegelikult pole õige nii dramaatilist ja madalat Verdit nii noorelt laulda. Mulle tundub, et selles regioonis on oht, et liiga noorelt tuleb laulda liiga rasket repertuaari, sest pink on lühike ja kõik peavad kõike tegema.
Mulle annab üha rohkem mõtlemisainet Tiit Kuusiku karjäär: ta võitis Viinis konkursi ja sai Volksoperis tööd, aga – mis on minu jaoks tähelepanuväärne – läks aasta pärast Kasselisse, tähendab ühte väikesesse ooperisse Berliini lähedal, ja hakkas sisse laulma repertuaari! Nii see tegelikult käibki. Töö Volksoperis võimaldab mul ennast natuke hoida, rahulikult oma teed käia. Eestisse tulek tähendaks praegu seda, et tee, mida ma käin, katkeks automaatselt. Lisaks võtan veel Viinis tunde, mis on mulle oluline.
Kui vaatame soome suuri lauljaid, siis elavad nad enamasti Soomes, natuke väiksemad aga Saksamaal. Peab olema väga hea laulja, et lubada endale luksust elada Helsingis või Tallinnas ja et sind sealt üles leitakse. Kui mul õnnestuks saavutada selline kvaliteet ja nii hea agentuur, kellel on ükskõik, kus ma elan, siis elaksin loomulikult hea meelega Tallinnas – kes ei tahaks kodus elada. Aga lähema 5-6 aasta jooksul ei ole see lihtsalt võimalik – olen oma kvaliteedilt selline, kes peab olema kohal.

Üles kirjutanud
TIINA MATTISEN