Iga sinoloogi süda hakkab kiiremini põksuma, kui ta kätte satub mõni uus tekstipublikatsioon, tõlge või uurimus. Seda enam meil Eestis, kus sel alal vähegi professionaalsel tasemel kaasarääkijaid ju üle 3-4 inimese kokku ei tulegi ning iga eesti keeles ilmunud tõlge või kirjutis on omamoodi suursündmus. Jaan Kaplinski on kõigi oma muude harrastuste kõrval ka klassikalisest hiina keelest tõlkijana üks produktiivsemaid, kes peale luuletõlgete on varemgi katsunud jõudu filosoofilise tekstiga, eestindades “Zhuangzi” esimesed kolm peatükki (“Ex Oriente”, LR 1989, nr. 16/17). Nüüd siis “Daodejing”, mis Jaan Klõšeiko kenas kujunduses ja Mao Zhongyani kalligraafiaga kaunistatult äsja eesti lugeja ette jõudis.
Ei ole saladus, et eesti keeleski on tegemist juba teise “Daodejingi” otsetõlkega Linnart Mälli esmatõlke (LR 1979, nr. 27) järel, mille kohta Kaplinskigi tunnustavalt mainib, et selle “väärtust ja mõju on raske üle hinnata” (lk. 113). Selle väitega jääb üle ainult nõustuda. Samas seab varasema tõlke olemasolu arvustaja üsna raskesse olukorda, sest uut tõlget lugedes kipud seda tahes-tahtmata varasemaga võrdlema. Kummagi tõlke võrdlev arvustamine ei ole siiski käesoleva kirjutise eesmärk omaette, kuid selge, et võrdlusmomenti täielikult välistada ei ole võimalik. Liiatigi kui on tegemist vormilt üsna sarnaste, kuid kontseptsioonilt kardinaalselt erinevate tõlgetega.

Üha uut avastamist ootav tekst
“Daodejing” on, nagu tõlkijagi üsna mahuka saatesõna alul mainib, küllap üks maailmakirjanduse enam tõlgitud teoseid. Kas ka “kõige vähem mõistetud” tekste, selle üle võib vaielda. Ehk on tahetud seda hoopiski liiga palju mõista ning uuema ja parema ja igal juhul õigema mõistmise nimel teinekord algupärasest tekstist endast üsna kaugele mindud. Igal juhul on tegemist tekstiga, mis on kutsunud ja kutsub üha ennast avastama, tõlkima ja tõlgendama. Ja vaevalt küll ükski tõlkija seda rasket tööd ette võtab ilma kindla veendumuseta, et tal on “Daodejingi” kohta midagi uut öelda, midagi lisada, mille peale varasemad tõlkijad ja tõlgendajad pole tulnud, ning lõppeesmärgina selle uue kaudu jõuda tagasi vana juurde ehk selle juurde, mida teksti autor(id) on tahtnud seda kirjutades oma kaasaegsetele ja võib-olla ka tulevastele põlvedele öelda.
“Daodejing” on loodud üle 2000 aasta tagasi Vana-Hiinas, kõige tõenäolisemalt kusagil IV-III sajandi vahetuse paiku e.m.a., ajastul, mida tuntakse ajaloos Sõdivate riikide ajastuna. See oli tormlevate poliitiliste kollisioonide ja veriste sõdade, samas ka erakordselt elavate ja viljakate vaimsete otsingute ning kultuuri ülikiire arengu ajajärk. Suurem osa hiina kultuuri baastekste, sh. “Daodejing”, on loodud just neil sajanditel. Väide, nagu oleks Lao Zi tekst vanim kõigist teistest, legendaarne Vanatark (Kaplinski tore leid nime Lao Zi tõlkimiseks) ise aga Konfutsiusest (551 – 479 e.m.a.) varasem ja isegi viimase õpetaja, mida hiina taoismimeelsed õpetlased on püüdnud tõestada juba Sima Qiani (arv. 145 – 86 e.m.a.) aegadest saadik, ei kannata tänapäeva ajaloo ja tekstiuuringute valguses enam ammu kriitikat, ja seda näib ka Kaplinski üldiselt aktsepteerivat.
Teksti hämaravõitu algupära ja selle salapärase autori problemaatikat on nii Kaplinski kui ka Mäll oma tõlgete saatesõnas piisava põhjalikkusega käsitlenud (vt. ka minu kirjutist: Lao-zi: müüt ja inimene. Ääremärkusi “Daodejingi” geneesi kohta. Looming 1997, nr. 9), sestap ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma, vaid lähen edasi vastilmunud tõlke vaatlusega.

Dao tõlkimise problemaatikast
“Daodejing” on tänuväärselt avatud tekst selle poolest, et vähegi asjatundjale piisab ühestainsast pilgust selle tõlke esimesele kahele reale, saamaks ettekujutust tõlkija taotlustest ja kontseptsioonist. Juba esimestes lausetes antakse selle teksti võtmemõiste dao ja teise olulise mõiste ming ‘nimi’ määratlused, mida ei saa küll ehk pidada definitsioonideks tänapäeva mõistes, kuid mis annavad siiski kindla suunise kogu teksti mõistmiseks. Tõlkijatele on need kaks lauset, eriti muidugi esimene, kus sõna dao esineb kolm korda ning seda määratletakse justnagu iseenese kaudu, olnud suurimaks pähkliks läbi aegade. Kas on siin tegemist ühe või mitme daoga või ühe sõnaga eri tähendustes? Kuidas seda sel juhul tõlkida: kas ühe sõnaga või eri sõnadega või jätta hoopis tõlkimata? Kui mitme sõnaga, kuidas toimida siis dao tõlkimisel edaspidi? Kümned ja kümned tõlkijad on püüdnud leida dao tõlkimiseks parimaid teid (selle kohta vt. lähemalt L. Mälli artiklit: Tõlkekulg. Kogumikus: Nulli ja lõpmatuse kohal, Ilmamaa, Tartu 1998, lk 90 – 107). Kogu “Daodejingi” (tõsiseltvõetavate) tõlgete tulvas näib valitsevat lihtsustatult võttes kaks suunda. Ühed, kes lähtuvad teksti tõlgendamisel hilisematest taoistlikest kommentaaridest ja tõlgivad daod eri sõnadega või jätavad selle põhimõistena üldse tõlkimata, ja teised, kes lähtuvad teksti enda sisemisest loogikast ja püüavad leida daole tõlkes ühtse adekvaatse terminoloogilise vaste.
Kaplinski on nimetatud algusread tõlkinud nii:
Sõnades öeldud Tao
ei ole igavene Tao;
nimetatud nimi
ei ole igavene nimi.

Võrdluseks Mälli tõlge:
kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetatav nimi on püsitu nimi

Et asi selgem saaks, olgu ka algupärand pinyin-transkriptsioonis koos kirjamärkide tähendustega:
dao ke dao fei chang dao
ming ke ming fei chang ming
(dao võima dao ei püsiv dao
nimi võima nimi ei püsiv nimi)

Kaplinski on läinud selgelt ülalnimetatud kahest teest esimest mööda, tõlkides daod erinevate sõnadega. Ta isegi väidab, et dao esinebki tekstis mitmes eri tähenduses, seletades seda saatesõnas nõnda: ““Daodejingis” esineb sõna dao kolmes põhitähenduses: “tee”, müstiline kõige alus ja läte; “Tao” ja “ütlema, sõnama”. Teekäimise või kulgemise tähenduses dao ei esine. Nii pidasin õigemaks teda ka nimetada Taoks, nagu paljudes keeltes tavaline.” (lk. 117).
Julgen väita vastu, et “Daodejingi” tekstist endast lähtuvalt ei saa küll kusagilt leida ühtegi vihjet sõna dao mitmetähenduslikkuse kohta. Mitmetähenduslikkuse on sisse toonud hilisemad taoistlikud kommentaatorid, keda lahutas “Daodejingi” loomisaegsest traditsioonist sajandeid ja kes olid juba nende jaokski vana teksti tõlgendamisega sama suures hädas kui meie praegu. Sestap hakkasid nad otsima lihtsustavaid, teinekord aga ka hoopis udusemaid seletusi, et panna tekst teenima oma maailmavaatelisi eesmärke. Kahjuks on paljud tänapäeva uurijad ja tõlkijad mitmetähenduslikkust ja udusust üha võimendanud ja Kaplinski on selle tõlketraditsiooni ustav järgija.
Selle põhjendamiseks on tal varnast võtta ukumasinglik soome-ugri eripärase mõtlemise tees, mis langevat just oma “uduse” väljenduslaadi poolest kokku vanahiina mõtlemisega. (lk. 114). Olen võhik soome-ugri mentaliteedi alal, kuna seda otseselt kandvaid kirjalikke tekste lihtsalt pole olemas. Mingil juhul ei saa ma aga nõus olla sellega, nagu oleksid muistsed hiina õpetlased vanahiina keelest johtuvalt kaldunud “udutama”. Hilisemad taoistlikud sektid ehk sinnapoole teinekord kaldusidki, kindlasti mitte aga Sõdivate riikide ajastu tekstide loojad. Vanahiina tekstid on kõike muud kui udutamine ning püüd väljendada ennast väga täpselt, põhitermineid defineerides, oli omane kõigile suundadele Konfutsiusest kuni Lao Zini.
“Daodejing” on sündinud sellessamas Sõdivate riikide ajastu vaimses kontekstis ning selles kasutatakse sama sõnavara ja samu põhitermineid, mis teisteski tollastes mõttesuundades ja tekstitraditsioonides. Dao oli keskne mõiste kõigil ja mitte müstilise ega transtsendentaalse, sõnul väljendamatu kogemuse, vaid korrastava juhtmõtte, võiks ehk öelda isegi – seaduse tähenduses. Igal asjal, igal nähtusel on oma dao, st. iga olend, inimene, ühiskond, loodus tervikuna elab, liigub ja toimib omamoodi, oma loomulikku rada pidi, ehk “kulgeb”, kui võtta aluseks Linnart Mälli tõlkevaste sellele sõnale. “Daodejingi” autorid on püüdnud dao mõiste maksimaalse universaalsuse poole, mis on ühtaegu nende tugevus ja häda. Sest see ongi andud võimaluse hilisemateks “udutamisteks” dao ümber, mis kestavad siiamaani. Et daod tõlkida ei tohi ja eestistatud võõrsõna Tao meil omaks on võetud, sellega küll nõustuda ei saa. Palju rohkem on mu meelest omaks võetud dao tõlkevastena “kulg”.
Et daod saab tõlkida ja seejuures ühe tõlkevastega, andes talle eri sõnaliigilisi tähendusi, näitab ilmekalt ka üks uuemaid ingliskeelseid tõlkeid Chad Hanseni sulest, kes pakub dao vasteks üsna huvitava guidei kui juhtprintsiibi. Tema tõlkes kõlab problemaatiline alguslause nii:
To guide what can be guided is not constant guide.
To name what can be named is not constant name.
Üsna lihtne, selge ja originaalilähedane ilma vajaduseta transtsendentaalse Tao järele.

Probleemid terminoloogilise ühtsusega
Kui Kaplinski süüdistab enamikku lääne-euroopa keeltesse tõlkijaid (peab tunnistama, et õigustatult) patustamises “Daodejingi” lakoonilise stiili edasiandmise vastu, siis ise on ta päris kindlasti patustanud terminoloogilise ühtsuse edasiandmisel, mis ei ole selle teksti puhul mitte vähema tähtsusega. Või siis ongi teatud “udususe” loomine tema eesmärk. Ei saa salata, nagu öeldud, on ka see üks Lao Zi tõlgendamise võimalus, mis aga kindlasti ei käi kokku tänapäeva sinoloogia põhimõtetega. “Daodejingi” põhiterminid on siiski leidnud eestikeelsed vasted. Shengren – “pühamees” (Mällil “õnnis”), de – “vägi” (sama), tiandi – “ilmamaa” (“taevasmaa”), ren – “inimlikkus” (sama) jne. Kas Mälli omadest erinevad tõlkevasted alati paremad on, see on muidugi maitseasi. “Pühamehe” sobivuses shengreni vastena kahtlen, sest kui sheng on küll ka “püha”, siis ren on “inimene”, mitte ainult mees, ja Lao Zi rõhutab ju pigem naiselikkust. Kindlasti ei ole aga maitseasi, kui mõnda üliolulist terminit ei ole terminoloogiliselt tõlgitud.
Viimaste hulka käib ilmselt nii Kaplinski kui ka teiste “udususe” apologeetidele põhjendust ja kindlust andev termin xuan (Mällil “ürgne”), mida on tõlgitud “saladuseks” (1. salm), “salahämaraks” (6.), “sügavaks” (10.) või jäetud hoopis vahele (15.). Põhjendamatuks pean wan wu (sõna-sõnalt “kümme tuhat asja”; Mällil “musttuhanded”) ümberütlemist “tuhandeteks” või teisal ebamääraseks “kõigiks”, kuna muistses hiina keeles wan tähendas arvu kümme tuhat ja ühtlasi ka määratlematut “paljut”, nagu kreeka myrios, millest tulnud müriaad. Selles valguses tundub “musttuhandete” asendamine ‘tuhandetega’ rohkem kiusuajamisena.
Tõlkevastete valiku ja väidete sõnastuste kohta, mis sugugi alati algtekstist ei lähtu, võiks paljugi öelda, kuid leheruum siin paraku põhjalikku analüüsi ei võimalda. Mainin vaid, et täitsa arusaamatuks jäävad mõningad vahelejätmised, seda ka üliolulistes kohtades, nagu näiteks 1. salmis, kus repliigile tong chu ‘koos tulnud ilmale’ järgneb er yi ming (Mällil: ‘ometi lahknevad nimetamisel’), mille Kaplinski on tõlkimata jätnud. Kas kogemata või teksti oma kontseptsiooni paremini sobitamiseks, seda ei tea. Korrektne tõlkija ei tohiks igatahes kumbagi lubada.
Kaplinski tõlget Mälli omaga kõrvutades ei jää kahtlust, kumb on varasem. Kuigi Kaplinski on kohati lausa meeleheitlikult otsinud eelkäijast erinevaid sõnastusi, on vormiline jäljendamine selgesti tuntav. Kahjuks ei ole Kaplinski sealjuures järginud Mälli ainulaadset skematiseerimise printsiipi, mis poleks temagi tõlkele kahjuks tulnud. Jah, aga kas siis saakski veel iseseisvast tõlkest rääkida. Toon illustreerimiseks lõigu 3. salmist.
Kaplinski:

Sellepärast pühamees korraldab nii:
tühjendab nende meeled,
täidab nende kõhud,
teeb nõrgaks nende tahtmised,
teeb tugevaks nende kondid.

Mäll:
sellepärast õnnis inimene valitsedes
jätab tühjaks südamed
paneb täis ent kõhud
jätab nõrgaks püüud
teeb ent kõvaks kondid
Veel ühele lõigule, mille Kaplinski-poolne tõlgendus mind tõsiselt hämmastas, tahaks tähelepanu juhtida. Tegemist on 13. salmi algusega:
Võtta au ja häbi kui üllatust,
hinnata valu kui oma keha.

Mis tähendab – võtta au ja häbi nagu üllatust?
Häbi on ülem, au alam –
kui on – on üllatus,
kui kaotad – on üllatus.
See tähendabki –
au ja häbi on kui üllatus.
Kui hiina kirjamärke chong ja ru võib hädapärast ka vastavalt ‘auks’ ja ‘häbiks’ tõlkidagi, siis jing ‘üllatuseks’ tõlkida on küll meelevaldne, kuna selle sõna tähendusväli on väga otseselt ‘hirmu, kartuse, segadusega’ seotud. Kas tuleb seda lõiku mõista omapärase eksperimendina või ehk hoopis tõlkija isikliku suhtumise väljendusena au ja häbi mõistesse, mille ilmnemine teinekord ehk tõesti üllatusena võib tulla? Mälli tõlkes kõlab vastav lõik järgmiselt:
karda kiitust nagu laitust
hinda suurt valu nagu keha

miks ütlen
karda kiitust nagu laitust
kiitus teeb ju tühiseks
nagu kardad seda kaotada
nõnda karda seda saada
sellepärast ütlen
karda kiitust nagu laitust.

Lõpuks jääb veel üle öelda, et “Daodejingi” uue tõlke ilmumine eesti keeles on tõesti rõõmustav, sest selle ülihuvitava teksti erinevad interpretatsioonid aina rikastavad nii meie kirjakultuuri kui ka meie teiste kultuuride nägemist. Ja mitte vähem meie oma kultuuritegelaste-tõlkijate nägemist. Ehk oleks aeg ka Mälli tõlke taasväljaandmiseks, olgu siis endisel kujul või uuendatuna. Kaplinski tõlget tuleb igal juhul pidada tõsiseks kirjandussündmuseks. Kui mitte “Daodejingi” tõlkekulu, siis tõlkija loomingulise biograafia seisukohalt päris kindlasti.

MÄRT LÄÄNEMETS,
sinoloog, TÜ teadur