Herderi instituudist Marburgis, eesti kunstiajaloost ja “Eesti kunsti ajaloost” 

Kultuuriajakirjanduse veerge ei sisusta meie päevil just sageli professionaalsete ajaloolaste kirjutised. Paar aastat tagasi Lennart Mere initsiatiivil algatatud “Eesti ajalugu” võtab ilmselt kirjutajate kogu jõu, mille kõrvalt populariseerimisele aega ei taha jääda. Küllap on väsimatu raadiohääl ja esseist David Vseviov üldse ainuke ajaloolane, keda tänane eestlane nimepidi oskab nimetada. Kunstiajaloolastega ei ole lood paremad: suur osa meist kirjutab kuueköitelist “Eesti kunsti ajalugu”, seda (ülikoolides) õpetamise ja muuseumitöö kõrvalt. Ajakirjandusse satume võibolla mõnevõrra tihedamini kui “pärisajaloolased”, sest ajaloolisi hooneid kaitstakse, nende ajalugu on seetõttu aktuaalne, muuseumid korraldavad ajaloolise kunsti näitusi. Kunstiajalugu on seega ehk publikule enam nähtav ja kuuldav.

Tagasihoidliku populariseerimise tingimustes kummitavad kunagised ideoloogilised arengumüüdid à la üheselt negatiivselt hinnatav baltisaksa roll Eesti ajaloos – paraku mõlemat, nii ajaloo- kui kunstiteadust. Nende kummutamine jääb seega akadeemiliste käsitluste hooleks. Eesti ajaloolaste, arheoloogide, etnoloogide ja kunstiajaloolaste väikesearvuline seltskond on oma rahvale ajaloo võlgu.
Meie ajaloo põhiallikad, dokumendid, pildid, kaardid jms. Allikmaterjal, on oma kõige mahukamas osas õnneks turvaliselt hoiul Eesti Ajalooarhiivis, Eesti Riigiarhiivis, Tallinna Linnaarhiivis ja paljudes koha-arhiivides üle Eesti. Paljud ajalooallikad on aga Rootsi Riigiarhiivis, Taani Kuninglikus Arhiivis, Läti Riigiarhiivis ja mitmel pool mujal. Pärast Teist maailmasõda tekkisid arhiivid sinna, kuhu sattusid sunnitud väljarändajad: Austraaliasse, Kanadasse, Rootsi, Saksamaale. Saksamaal asuvast Herderi instituudist, mille stipendiaat oli allakirjutanul au olla selle aasta augustikuu jooksul, tahaksingi järgnevalt põgusalt teavitada nii kolleege kui ka muidu-huvilisi.
 
Herderi instituudi kogud
Tuntud saksa mõtleja, Riias pastori ja õpetajana töötanud Johann Gottfried Herderi nimeline instituut loodi Marburgis 1950. aastal. 1 1952. aastast sai instituudi raamatukogu juhatajaks, hiljem kogu instituudi direktoriks, kunagine Eesti Vabariigi saksa kultuuromavalitsuse president Hellmuth Weiss. Vahetult pärast Teist maailmasõda loodud instituudi eesmärgiks oli endiste Saksa ja saksa kultuuriruumi alade materjalide kogumine ja vastavasisulise teadusliku uurimistegevuse võimaldamine tingimustes, kus nende alade külastaminegi polnud lihtne. Herderi instituudi huvisfäär Ostmitteleuropa hõlmab Poola alasid nii nagu need olid kahe maailmasõjavahelisel ajal (Sileesia, Ida-Preisi, Pommer), Tšehhi ja Slovakkia alasid nig Eesti, Läti ja Leedu territooriumi.
Herderi instituudi Baltica-kogu on mahukas. Sinna jõudsid 1973. aastal ka Saksa nn. arhiivikomisjoni tehtud mikrofilmid Eesti Ajalooarhiivi ja Tallinna Linnaarhiivi kogudest, töö, mida alustati juba 1940. aastal. Herderi instituudi tänane dokumentide kogu sisaldab paljude tuntud baltisaksa ajaloolaste (Leonid Arbussow, Heinrich Laakmann jt.) ja muude silmapaistvate persoonide isikufonde, teaduslike ja ühiskondlike seltside ja ühingute (Riia Mustpead ja Suur Gild jne.) ning ka palju väiksemaid dokumendikogusid.2
Eesti uuema aja kultuuriloo uurijaid peaks huvitama praegu instituudis inventeeritav Karl Hintzeri kogu. Hintzer oli Tartu õpetja, kellest jäi järele suur negatiivide kollektsioon. Hintzer kogus nii Eesti ajaloolist fotot kui ka pildistas: tema kogu on dokument Eesti paljude linnade seisust pärast sõjaaegseid pommitamisi ning sellest, mis sai edasi, kui Hintzeri perekond lahkus Eestist: laagrid Saksamaal, mh. ka pagulaste esimesed kunstinäitused, teatrietendused jms. Hintzeri kogu oluline pluss on õpetaja-korralikkusega koostatud kataloog, kus iga foto on täielikult annoteeritud – jäädvustatud on enamik Eesti põgenenud kunsti- ja kultuuritegelasi.
Herderi instituudi pildiarhiiv (Bildarchiv) oma ligi poole miljoni fotoga pakub huvi aga eelkõige kunstiajaloolasele. Arhiiv sisaldab mitmeid kollektsioone: Riia Toommuuseumi ja Mitau (Jelgava) Provintsiaalmuuseumi fotokogud (mis omakorda sisaldavad Riias resideerunud Ajaloo- ja Muinsusuurimise Ühingu kogude materjale) ning parun Friedrich von Wolffi ja Riia arhitekti Paul Campe enne Teist maailmasõda tekkinud fotokogud pakuvad sadu pilte kunagistest Eesti- ja Liivimaa linnadest, mõisatest, kirikutest. Kuna kõik nimetatud kogud on algusest peale olnud orienteeritud kunsti- ja arhitektuuriajaloolise foto kogumisele, on kollektsioonid väga põnevad. Kõige enam peaks siit informatsiooni saama mõisaarhitektuuri ja -miljöö uurijad, sest eriti Wolffi kogus leiduvad interjöörivaated pakuvad olulist lisa seni teada fotodele. Wolffi kogus leidub ka parun Ungern-Sternbergi seepiajooniseid mõisamajadest, nii nagu need olid 1840. aastate paiku, seal on ka väga hea kvaliteediga fotosid sõjas hävinud Eesti kirikutest ja nende inventarist. Muu hulgas on Wolffi kogus mõndagi põnevat ka samas Marburgis, Saksamaa suurimas pildiarhiivis (Foto Marburg) säilitatava nn. Krusensterni Eestit käsitleva ajaloolise fotokoguga võrreldes.
Herderi instituudi Eestit puudutavat osa võib leida ka Herderi instituudi ajaloolisest kaardikogust. Siit võis muide leida ka Eesti kunstiteaduse ühe suurkuju Armin Tuulse 1958. aasta käsikirja, mis kajastab instituudi poolt alustatud, kuid rahapuudusel pooleli jäänud projekti “Kunstatlas Baltikum”. Kaardikogus hoitakse muu hulgas ka unikaalset nn. Schrägluftbildsammlungi, mis sisaldab Saksa linnade lennukitelt tehtud ülesvõtteid 1920. – 30. aastatest. See kogu on hindamatu väärtusega, pidades silmas, kui palju Saksa linnu Teise maailmasõja lõpupäevil totaalselt puruks pommitati. Mõelgem kasvõi Königsbergile!
Herderi pildiarhiivi Paul Campe kogu seevastu on selline, mis teeb kadedaks Läti uurijaid. Arhitekt Campe oli nimelt kunstiajaloouurija, kes korjas väsimatult ajaloo faktoloogiat; pildiarhiivis on fotokogu kõrval ka ulatuslik käsikirjakogu, mis sisaldab näiteks paksu patakat Läti luteri kirikute XVII ja XVIII sajandi visitatsiooniprotokollide ärakirju. Selle materjali alusel saaks valmis kirjutada nii mõnegi doktoritöö. (Õnneks ei jäänud Campe teadmised pärast sõda siiski ainult käsikirja tasemele, ta sai valmis kaheosalise “Lexikon Liv- und Kurländischer Baumeister, Bauhandwerker und Baugestalter von 1400 – 1850” , Stockholm, 1951.)
Lisaks Balticale pakuvad Herderi instituudi pildiarhiivis Eesti vanema kunsti uurijatele kindlasti huvi ka meile kunagi oluliste äri- ja kultuuripartnerite, Läänemere-äärsete linnade ajaloolised pildikogud. Näiteks Teises maailmasõjas hävitavalt pommitatud Gdanski (Danzig), Szcecini (Stettin), Hamburgi jt. fotokogud. Kunagiste Saksa alade arhiiv on sedavõrd rikkalik, et selle alusel koostab Instituut praegu koos Poola kunstiajaloolastega suurt leksikoni “Handbuch der Kunstdenkmäler. Schlesien”. Siinkohal tulebki rõhutada, et Herderi instituudil on ka oma kirjastus, mis annab välja Eestiski hästi tuntud “Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung” ning et instituut on ka aktiivne näitusekorraldaja. Viimati valmis Marburgis seoses Riia 800. aastapäevaga näitus ja kataloog “Riga und das Dommuseum”. Selliste kunstiajaloonäituste korraldamine vajab muidugi mõlemapoolset initsiatiivi. Herderi iInstituudil on huvi olemas, seda enam, et alates möödunud aastast juhatab pildiarhiivi kunstiteadlane Dr. Dietmar Popp. Aga meie muuseumid?
 
“Eesti kunsti ajalugu”
Eesti asjade juurde tagasi tulles tahaksin pisut mõtiskleda meie enda kunstiteaduse üle. Olles juba kolm aastat juhtinud riiklikest teaduse sihtrahadest finantseeritavat “Eesti kunsti ajaloo” projekti, olen puutunud kokku paljude probleemidega, milles kajastub eriala akadeemilise poole seis. Neist probleemidest kõige tõsisemaks julgeksin pidada akadeemiliste kohtade vähesust. Eesti ülikoolides (Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut ja Tallinna Restaureerimiskool, Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetool, Tallinna Pedagoogikaülikool) töötab kokku kokku 12 kunstiteadlast, kes õpetavad ja uurivad. Professoreid, s. t. suhteliselt madala õpetamiskoormusega (see-eest sageli suure administreerimiskoormusega) inimesi on nende hulgas 4. Muuseumides on kunstiajaloolasi märksa rohkem, kuid nende põhiülesandeks ei ole enamasti süvauuringud, vaid kitsad uurimislõigud konkreetsete näitustega seoses. Teadurikohtade staatus muuseumides on ebamäärane, sest muuseume teadusasutustena ei käsitleta. Ainsad nii-öelda puhtad teadurid on Ajaloo Instituudi kunstiajaloolased, keda on kokku 3. Tegelik elu näitab, et nemadki jagavad oma aega mitme erineva kohustuse vahel, sest palk on väga väike ja toimetulemiseks tuleb teha sellist tööd, mida võiks tegelikult teha keegi madalama kvalifikatsiooniga inimene (koostada ajaloolisi õiendeid, teha toimetajatööd jne.).
Niisiis, kokku saame akadeemilise uurimusega tegelevaid kunstiteadlasi terve Eesti peale 20 ringis – sama palju töötab muide teadureid Herderi instituudis, seal on aga lisaks veel 50 administratiiv- ja tehnilist töötajat. Teadlase põhitöö, uurimise ja kirjutamise kõrval tegelevad need veerandsada Eesti kunstiteadlast pidevalt õpetamise, administreerimise, muuseumikogude inventeerimise, näitusekorraldamise, toimetamise, kirjastamisega. See tähendab, et uurimistegevuseks jääb aega väga napilt. “Eesti kunsti ajaloo” kirjutajad on pärit just sellest kitsast seltskonnast. Nende õnn on nende vanuses ja kogemuses – kunagi kogutut on võimalik täiendada ning tõsta see üldteose jaoks vajalikule interpretatsiooni- ja üldistustasemele. “Eesti kunsti ajaloo” kirjutamine edeneb seega siiski, kuigi osalejate jaoks väga pingelistes ajatingimustes.
Akadeemiliste kohtade vähesus tähendab aga seniöeldule lisaks ka seda, et Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloos on palju teemasid, mis on endiselt akadeemilise uurimusega katmata. Need teemad saavad ka uues “Kunstiajaloos” seetõttu põgusama käsitluse osaliseks (näiteks: vanausuliste arhitektuur ja kunst, protestantlik altari- ja kantslikunst, XIX sajandi tarbekunst).
Akadeemiliste kohtade lootusetu vähesus on ka põhjuseks, miks kunstiteaduse instituudi doktorantidel väitekirjade lõpetamine venib – neil puudub igasugune väline stiimul (sest uusi kohti ei ole ja nende loomine on ebatõenäoline), on ainult isiklik kirg ja huvi. Mis saab neist pärast töö kaitsmist? Tõenäoliselt täiendavad nad projektihankijate ridu. Ja siin ring sulgub: projekte taotlevad oma kesise sissetuleku täiendamiseks ka nn. vanad olijad, juba kohti omavad ja õpetamises, teaduslikus ja muusemitöös anga?eeritud teadlased. Nende šanss toetust saada on enamasti suurem, kuigi aega – nagu ennist näidatud – sageli palju vähem. Projektide palgavõimalused on samas nii väikesed, et ainult sellest ei ela keegi ära. Noorteadlase šanss jääda pärast kraadi saamist teaduslikult ripakile ja võtta elatise teenimiseks vastu mõni suvaline koht on seega suur. Eesti Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjoni liikmena tajun kujunenud “lõhkise küna” olukorda väga selgelt ja oigan endamisi – just äsja toodi kätte pakk järjekordseid granditaotlusi.
 
Kunstiteaduse perspektiiv?
Mida teha? Teaduse/hariduse tippadministraatorite arvates peaksid ülikoolid ise kohtade probleeme lahendama ja seda on tehtudki nii Eesti Kunstiakadeemias kui ka Tartu ülikoolis – veel paar aastat tagasi töötas kunstiteadlasi akadeemilises sfääris veelgi (!) vähem kui praegu. Nagu mainisin, on ülikoolis töötav tippteadlane aga paraku koormatud paljude administratiivkohustusetega, sest puudub võimalus abitööjõu palkamiseks. (Tipp-uurija suhteliselt kalli aja raiskamine on teisalt suur raharaiskamine.) Ülikoolide alafinantseerimine on teada ja humanitaarteadusel endal ei õnnestu midagi otsustavat ka kõrvalt juurde teenida.
Kunstiteaduse perspektiivist näib, et üks eriala akadeemilise taseme tõstmise potentsiaale võiks peituda muuseumides. Muuseumide roll kunstiteaduse uute seisukohtade vahendamises laiale publikule kasvab üha ja seetõttu on nende kompetentsi tõstmine hädavajalik. Teadurikohtade vähesus ja teisalt nende ametliku stimuleerimise võimatus muuseumides on põhjuseks, miks näitusi saadavad harva tasemel publikatsioonid – see, mis mujal maailmas on enesestmõistetav. Ainult projektipõhisel finantseerimisel toimuv uut taset ja uurimisteemade ringi avardumist ei too, sest käivitub taas surnud ring: näitustega seotud süvauurimisi teevad mujal hõivatud inimesed, kes tegelikult siplevad niigi ajapuuduses.
Kokkuvõttes arvan, et Eesti kunstiteadus elab oma teadusena funktsioneerimine piiri peal. Kui sellesse vahendeid juurde ei tõmmata ja uusi täishõivatusega kohti juurde ei looda, oleme varsti olukorras, kus üksikud akadeemilise positsiooniga teadlased on ülekoormatusest uimased ja kus jõulisel järelkasvul puudub tegelikult võimalus neisse tehtud investeeringuid rakendada.
Küsimusele, miks meid aga üldse nii väga vaja peaks olema, võiks aga vastata kasvõi niiviisi: selleks, et kooliõpikusse saaks kirjutada laused: “XVII sajandil ehitasid ja kaunistasid Tallinna maju meistrid Hamburgist, Lüübekist ja Danzigist. Meistrid töötasid kogu Euroopas levinud eeskujuraamatute kaudu, mille järgi hoonete kaunistused pidid viitama majaomanike väärikusele ja vooruslikkusele. Tallinna kodanik tahtis oma majade välimust ja interjööri muuta, sest ajastu maitsega kaasaskäimine oli tema seisuslik kohustus”. Aga mitte üksnes lause: “XVII sajandil kaunistasid Tallinna maju ornamendi ja figuuridega nikerdatud uksed ja raidtahvlid ning maalitud viilualused piirlauad”. Jne.
Üldisemalt võiks kunstiteaduse vajalikkust põhjendada ka eespool tutvustatud Herderi instituudile nime andnud filosoofi seisukohaga. Nimelt oli juba Herder veendunud, et kultuur “teebki” rahvuse. Moodsamate teooriate järgi (Anderson, Gellner, Lotman) loovad kultuuriajaloo uurimine ja teaduslik retseptsioon vundamendi rahvusliku identiteedi formeerumisele üldse. Minu arvates puudub meil võimalus neid seisukohti eirata.

KRISTA KODRES

i Vt. Das Herder-Institut. Eine Forschungsstätte für die historischen Ostmitteleuropa-Forschung. Hrsg. Herder-Institut. Marburg, 2000; www. uni-marburg.de/herder-institut
ii Vt. Archivbestände zur Geschichte Est-, Liv- und Kurlands in der Dokumentensammlung des Herder-Instituts. Bearb. Von C. J. Kenez und P. Wörster. Marburg, 2000.