Filmile mõtet ja õigustust otsimas 
ehk Igavene häda selle mõistusega

Ulmeseiklusfilm “Ahvide planeet” (“Planet of the Apes”, USA 2001). Re¯isöör Tim Burton. Stsenaarium Pierre Bouille’i romaani ainetel William Broyles jr. Osades Mark Wahlberg, Tim Roth, Helena Bonham Carter, Michael Clarke Duncan, paul Giamatti, Estella Warren jt. Grimm Rick Baker. Hobujaama kobarkinos alates 28. septembrist.

Häda mõistuse pärast ei ole ainult Gribojedov kunstiloominguks vorminud. Seda on laiemas ja kitsamas tähenduses, konkreetsemas ja abstraktsemas käsitluses; tõsimeelselt-hirmuäratavalt, groteskselt, humoorikalt, irooniliselt, sarkastiliselt jne. ikka ja jälle tehtud. Miks nüüd, kolmkümmend viis aastat pärast Pierre Bouille’i romaani ilmumist selle ainetel film vändati, on peamine ja vaat et ainus mõtlemapanev küsimus, mille see film tekitas.
Vastuse otsimisel selekteeris aju kõigepealt välja geeniteaduse ja -tehnoloogia edusammud, mida meedia on viimasel ajal senisest intensiivsemalt vahendama ja võimendama hakanud. Kloonimisest kuni mõtlevate robotiteni. On väidetud, et inimene on võimeline looma tehisolendi, kelle aju on tehtud samast materjalist mis inimeselgi ning et sellise menetlusega on põhimõtteliselt võimalik valmis teha inimesest targem ja täiuslikum mõtlev olend. Ning kui selliseid tehakse palju, võivad nad oma kõrgema IQga inimeste üle valitsema hakata. Oht missugune!
Siiski ei rahulda selline selgitus meie peas pesitsevat ebatäiuslikku arvutit. Miski meie sees ütleb, et asi ei ole, ei saa olla nii lihtne. Inimene mõtleb endale mingist seletamatust tarvidusest taas ja taas välja olematuid hirme ja vaenlasi, keda karta ja kelle vastu võidelda. Seda on ajalugu tõestanud ning sellega oleme harjunud. Samal ajal oleme vähem teadvustanud ja alavääristanud kogemust, et ohud tulevad enamasti sealtkandist, kust neid keegi eriti oodata ei oska. Nii et võimalus inimese nii suurest lolluse määrast, et ta ise endale hävitaja looks, ei tule siiski tõsiselt kõne alla. Paigaldamegi leitud seletuse hirmude väljamõtlemise nähtuste lahtrisse, vajutame klahvile “back” ning alustama otsast peale.
 
Tagasi!
Filmi aluseks olevas raamatus ei olegi tegemist inimese poolt välja mõeldud olendite, vaid päris ehtsate ahvidega. Bouille’i romaanist ei ole filmis tegelikult kuigi palju järele jäänud. Sü?ee on hollywoodlikult lihtsaks actioniks ümber kujundatud, selguse mõttes välja jäetud algteose mitmetahulisus ning juurde pandud asjaolu, mis ainest kaasajastab. Nimelt on ahvide planeedil toimuvat esitatud kui inimtegevuse vilja. Seda järgmise sü?eemoonduse läbi: aastal 2029 geenitehnoloogia viimase sõna järgi astronaudiks aretatud ahv saadetakse emalaevalt deltakapsliga magnettormi ohtlikkuse määra kindlaks tegema, mille tagajärjel ta satub ajatunnelisse ning ahvide planeedile ajal, kui seal valitsevad veel inimesed. Seal esineb ta jumalana ning Maal inimestelt õpitu varal pöörab asjad vastupidi – teeb ahvidest inimeste üle valitsejad. Kui samasse magnettormi oma hoolealust ahvi päästma sööstnud USA õhujõudude kapten Leo Davidson (Mark Wahlberg) hulk aega hiljem planeedile hädamaandub, valitseb seal juba ahvide diktatuur.
Paraku ei oska ahvid oma tegevuses muud välja mõelda kui inimest jäljendada. Ning seda mitte ainult elukommetes ja riigivalitsemise viisis, vaid ka julmuses, millega nad metsades elavaid inimesi kohtlevad: püüavad, tapavad, orjastavad jne. Nende käitumise läbi justkui taaselustuks inimkonna verine ajalugu. Nii meenutavad sõjarüüdes ja relvastatud ahvid ühtaegu barbarijõuke à la Attila & Co kui ka keskaegseid palgasõdurite salku, metsikult ja julmalt oma liigikaaslasi tapvaid sõdalasi. Kogu ajalooline kogemus oli talletatud “geenitehnoloogia viimase sõna järgi” aretatud ahvi pealuusse, kust see julmus teises ajas ja ruumis taas tegelikkuseks sai. Ahvide planeedi valitseja ütlebki surivoodil oma vägede ülemjuhatajale Thade’ile (Tim Roth), et enne nende üle valitsenud inimesed olid julmad ja andekad ning et selline kombinatsioon on väga ohtlik, mistõttu nad hävitada tulebki.
Ahvid oskasid küll jäljendada, kuid nad polnud andekad; neil puudus arenemis- ja loomisvõime. Selle näiteks tuuakse filmis fakt, et nad pole suutnud välja mõelda kõige elementaarsematki tulirelva. Seetõttu ei kujuta nad filmiloojate kontseptuaalses plaanis endast nii suurt ohtu kui inimene. Seda mõtet toetab ka ainus tsiteerimist vääriv lause filmist, mis öeldud kapten Davidsoni suu läbi: “Mida targemaks me läheme, seda ohtlikumaks muutume maailmale.” Et filmile mõtet (mida filmiloojad sinna sisse ehk pole pannudki, mis ei tähenda seda, et seda seal ei tarvitse olla) ja õigustust otsida, vajutame seni veel arvutites puuduvale, kuid meie ebatäiuslikus peas siiski olemosolevale klahvile “forward” ning läheme lootusrikkalt edasi.
 
Edasi!
Tarkusest on tänapäeva inimesel ettekujutus, nagu koosnekski see ainuüksi mõistusest ehk siis intellektist. Sellises kujutelmas pole praegusel ajal midagi imelikku, veel enam: see on seaduspärane. Juba 1918. aastal fikseeris Saksamaal Münchenis erakuelu elanud matemaatikaharidusega filosoof Oswald Spengler oma sensatsioonilises raamatus “Õhtumaa allakäik” (“Untergang des Abendlandes”) tsivilisatsioonis kui Euroopa – Ameerika kultuurisfääris XIX sajandil alanud kultuurilise languse tunnused.
Spengleri teooria järgi on kõikide kultuuride allakäigu üldpilt ühesugune: sündivuse langemine, perekonnaelu lõdvenemine, abielulahutused, enesetapud, linnastumine, põllumajanduse kriis maa tühjenemise tõttu, raha ja meedia võimsuse kasv jne. Ning mis antud kontekstis kõige tähtsam – ta väidab ja tõestab rohkete näidete varal, et tsivilisatsiooni ajal valitseb ainuüksi intellekt, sest hing on puhkusele läinud.
Kogu “häda” (mõistuse pärast) tulenebki sellest, et inimene ei koosne ainult mõistusest. Veel enam: mõistus ehk intellekt moodustab vaid ühe küsitava suurusega osa inimeses peituvatest jõududest ja võimetest. Inimese tervikolemust on filosoofid samastanud juba ammustest aegadest hinge mõistega. Meie kultuurisfääri üheks filosoofiliseks alustalaks olev Platoni õpetus jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslikuks, tahteliseks ja himustavaks; kusjuures mõistuslik ja himustav osa on omavahel vastuolus ning korra ja tasakaalu loob hinge tahteline osa.
Platon Platoniks, aga ka kogu ülejäänud ja meie jaoks oluline filosoofia ajalugu kinnitab hinge ülimuslikkust mõistuse ees ning viimase osadust tervikus. Hoolimata erinevustest paradigmades, on ilmselge, et hingespekter on laiem, tunnetusvõime sügavam kui mõistusel.
Vaimuhiiglaste tunnetusliku kogemuse võtab ilusti kokku meie oma mõtteloolane Eduard Tennmann. Ta kirjutab: “Mõistusele jätkub alati sellest, kui ta tunnetab “mõistmatute” asjade vahekordi ja sõltuvust, teeb kindlaks nende seaduspärasuse. Mõistusel ei ole sugugi vaja ega võimalik igale poole sisse pugeda, et kõigest aru saada. Arusaamine seisab nimelt selles, et ühenduste ja rippuvuste kaudu saada üldist ülevaadet, tervikut. Enam mõistus ei taha ega saagi nõuda” (“Ekstaas ja müstika”, Tartu 1936, lk. 71-72). Sellega oleks juba enam-vähem kõik antud teemat puudutav öeldud. Jääb üle protsessor peatada ja teha kokkuvõte.
 
Stopp!
Mõistuse tungimisel aladesse, kus tal polegi võimalik midagi korda saata, võivad olla hukatuslikud tagajärjed. Kui sellele protsessile lisada hingetarviduste ignoreerimise ja mitterahuldamise, jõuamegi katastroofilise olukorrani, kus me iseendile ohtlikuks muutume. Nii olemegi jõudnud kapten Davidsoni paradoksaalse ütlemise “mida targemaks me läheme, seda ohtlikumaks muutume maailmale” mõtestamiseni. Ohud ei tule kuskilt väljastpoolt, vaid meist endist.
Ahve küll karta ei maksa, seda teadsid juba Cervantese koerad. Nimelt ütleb “Koerte kõneluses” üks teisele: “elevandi järel on koer kohe järgmine loom, kellel näikse mõistust olevat; siis tuleb hobune ja viimaks ahv” (Eesti Raamat, “Klassikalised lood”, lk. 34).
Hingetarvidustest veel niipalju, et me tajume neid päris tugevalt, paraku pakub reaalne elu üha vähem võimalusi nende rahuldamiseks. Näiteks vajadust armastada saame ise rahuldada, tarvidust olla armastatud oma käitumisega mõjutada jne. Kuipalju annab aga tänapäevane elu võimalusi rahuldamaks meie hingelist tarvidust kollektiivse rituaalse tegevuse järele?! Ilma selle hingetarviduse rahuldamiseta kannatab aga palju inimkonna ühtekuuluvustunne, mistõttu suureneb sõdade puhkemisvõimalus jne.
Hingel on palju tarvidusi. Kui nende tundmaõppimisele ja rahuldamisele rohkem tähelepanu pöörata, muutuks elu harmoonilisemaks ja elamisväärsemaks kui praegusel kujul, kus me peaasjalikult ainult oma mõistuse kultiveerimisele pühendume.
 
Usklik vaimsus ja hingeharidus
Vercors oma “Ebaloomades” kujutab liiki, mis on ahvide ja inimeste vahepealne, ning loob situatsiooni, mis nõuab inimese kui liigi defineerimist. Tarkade meeste pikkade arupidamiste tulemuseks kujuneb definitsioon, kus inimest loomast eristavaks ja peamiselt määravaks tunnuseks on usklik vaimsus. Meie, õhtumaade tsivilisatsiooni staadiumisse deformeerunud kultuuris on valdav usund kristlus samavõrd mandunud ja jõuetu kui kultuur ise, osutudes sellisena liig nõrgaks ja võimetuks, et rahuldada vajalikul määral inimese hingelist tarvidust uskliku vaimsuse järele. Søren Kierkegaard fikseeris jõuliselt juba kaks sajandit tagasi kristluse demoraliseerumise. Ta kirjutas: “1800 aastat lahutab meid Temast /Kristusest/ ja 1800 aastat on kristlaskond temast eemaldunud,” elatudes “üksnes triumfeeriva Kristuse illusioonist, unustades, et tee Temani käib tolle alandatud lunastaja kaudu” (Elmar Salumaa raamatust “Sören Kierkegaard”, Tartu 1939, lk.119).
Kierkekaardi püüdlus vabastada Kristuse õpetus juurdepoogitud valedest ja kombelisest variserlikkusest näib liiva jooksnud olevat. Siiski on oma hinge harimiseks uskliku vaimsuse läbi teisi teid ja võimalusi peale kristluse. Neid on otsitud ja otsitakse üha edasi. Südamest, hinge asupaigast lähtuv elu ongi pidevas liikumises ja muutumises, mitte jäljendamises ehk ahvimises.
No nii. Saigi välja öeldud kõik, mis hinge peal oli.

REIN TOOTMAA