“Eesti väärtorelid” 3

6. I esitleti Jaani kiriku orelirõdul Eres Editioni uut, sarja “Eesti väärtorelid” kolmandat CDd, mis jäädvustab August Terkmanni 1913. a. valminud oreli kõla. CD valmimine on omamoodi üllatus – teatavasti asutati juba 1998 Tallinna Jaani Kiriku Oreli Fond eesmärgiga koguda finantse ja korraldada väga halvas tehnilises seisukorras oreli restaureerimine. Kuna eksperthinnanguile tuginedes on vastu võetud otsus taastada Jaani kiriku esialgne, 1869. a. Gustav Normanni ehitatud orel, omandab kõnesolev CD erilise tähenduse Terkmanni pilli helidokumendina. Toomas Pauli sõnul kavandatigi salvestus mõttega jäädvustada, missugune vilets pill Jaani kirikus oli. Aga tuli hoopis plaat väärtorelist – ehitusvigadest hoolimata hinnati Terkmanni tööd loomisajal modernse oreliehituse saavutuseks. Plaadisarja produtsendi Andres Uibo meelest ületab tulemus kõik ootused. “Oreliviled ju rikki ei lähe...”. Plaadil on 11 helitööd lääne klassikast ja eesti heliloojailt (Arro, Süda, Hiob, Karindi, A. Kapp), mängivad Andres Uibo ning tema omaaegsed õpilased Maris Oidekivi-Kaufmann, Pille Metsson, Tiia Tenno ja Helen Tammeste. Plaadimüügist saadud tulu läheb Jaani kiriku oreli restaureerimiseks, toetajaile on avatud Hansapangas arve 22 101 139 7206. “Eesti väärtorelite” sarja kaks esimest plaati tutvustavad vendade Kriisade oreleid: esimesel mängivad Aare-Paul Lattik ja Helen Tammeste Suure-Jaani ja Võru kiriku oreleil Vierne, A. Kapi ja P. Süda teoseid, teisel paneb A.-P. Lattik kõlama Rakvere ja Urvaste kiriku oreli, kavas E. Arro, A. Pärdi ja A. Kapi looming. T. M. Verdi festival Estonias Giuseppe Verdi 100. surma-aastapäev 27. jaanuaril on tõstnud suure ooperilooja muusikateatrite erilise tähelepanu alla. Estonia korraldab sel puhul 19. – 27. jaanuarini Verdi festivali. Verdi ja Estonia on nelja inimpõlve vältel olnud tihedalt seotud: 12 ooperit ja 31 esietendust 1916. aasta “Traviatast” festivali avaõhtul esietenduva “Macbethini”. Seejuures jõuab 1847. aastal loodud “Macbeth” esmakordselt Estonia lavale, lavastajaks Arne Mikk, muusikaliseks juhiks Paul Mägi, kunstnikuks Eldor Renter, nimiosas Jassi Zahharov ja Samsons Izjumovs. Verdi surma-aastapäeval kõlab festivali lõppakordina tema “Reekviem” (28. I ka Tartus), samuti P. Mägi käe all. Mõistagi on festivali kavas teisedki Estonia mängukavas Verdi ooperid – “La Traviata”, “Nabucco” ja “Don Carlo”. Festivali keskel, 23. ja 24. I avaneb võimalus osa saada Moskva muusikateatri Helikon “Aidast”, mille lavastaja Dmitri Bertman hoiatab, et “etendus on kaugel sellest, mida publik on harjunud nägema”. See ongi ootuspärane – on ju Helikon äratanudki maailmas tähelepanu eksperimentide, uudsete tõlgenduste ja leidlike ideedega. Paul Mägi kutsub festivalibukletis jagama rõõmu Verdi muusikast, mida ta iseloomustab kui “lihtsat ja suurt, täpset väljendamaks üksiku hinge seisundit ning avarat hõlmamaks kõiksust”. Leedu ooper 80 Leedu Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater tähistas omamaise ooperikunsti 80. aastapäeva kolmeosalise galaga 30. detsembri õhtul pealinna ooperimajas. Nelja ja poole tunniseks veninud juubeligala algusosas olid laval ooperiveteranid, õnnitlusi toodi nii sõnas kui muusikas: Otello monoloogiga säras tuntud headuses sügisel 70. sünnipäeva tähistanud Karlis Zarinš. Estoniat esindas Mati Palm, kes viimastel hooaegadel on leedulastega olnud tihedas koostöös nii Vilniuses, Hollandi linnades kui ka Savonlinnas. Õnnitluseks laulis Palm samuti Verdit, De Silva kavatiini “Ernanist”. Üheteistkümnenumbrilise teise osa sisustasid koduteatri ooperisolistid, kellest M. Palm tõstab eriti esile meilgi tuntud Sigutë Stonytët ja Sofija Jonaitytët. Gala viis triumfini maailmamainega leedu lauljate esinemine – lavale tulid sopran Irena Milkevičiûtë, metso Violeta Urmanavičiûtë (La Scalas jm. tuntud kui V. Urmane) ja V. Noreika õpilasest tenor Sergei Larin jt. Tänu raadioülekandele sai galast osa kogu maa, uhke kontserdi salvestas ka TV. Ooperiteatriga ühevanune on ka taditsioon etendada vana-aastaõhtul “Traviatat”, nii seegi kord. Aastavahetuse Vilniuses veetnud Mati Palm kiidab sealse kultuurielu tihedust ja taset. Neil päevil toimus kümneid kontserte ja piletid olid kõikjal välja müüdud. Meie laulja pääses Leedu Rahvusorkestri aastalõpukontserdile, mida juhatas tema hinnangul suurepärane ameerika dirigent John Neal Axelrod, ainult tänu seal osalenud Asta Krikščiûnaitele, keda siinne ooperipublik samuti hästi tunneb. Muide, piletid maksid sel kontserdil 800 – 2000 krooni (seisukohad 200 kr.)! T. M. Külalisorkester Krasnojarskist Krasnojarski Akadeemiline Sümfooniaorkester Ivan Špilleri juhatusel annab täna õhtul kontserdi Narva kultuuripalees Energeetik ja homme Estonia kontserdisaalis. Kavas on Beethoveni Klaverikontsert nr. 4. G-duur op. 58 (1807), solistiks Nikolai Luganski, ja Liszti sümfoonia “Faust” tenorile, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile, solist Dmitri Voropajev Peterburist, kaastegev Eesti Rahvusmeeskoor. 1994. aastal võitis Luganski X Tšaikovski-nimelise konkursi Moskvas, 2000. aastal sai ta Diapason d’Or auhinna Chopini klaveriprelüüdide plaadistuse eest (Erato). Peterburi Maria teatri solist Dmitri Voropajev õpib Peterburi konservatooriumis kooridirigeerimist; laulmisega on Voropajev tegelenud oma isa, ooperilaulja Anatoli Voropajevi juhendamisel. Dmitri Voropajev on N. Rimski-Korsakovi nimelise rahvusvahelise vokalistide konkursi laureaat (2000). Krasnojarski Akadeemiline Sümfooniaorkester tähistab 2002. aastal 25. sünnipäeva. Orkestri looja ja kunstiline juht Venemaa rahvakunstnik Ivan Špiller on sündinud 1935. aastal Sofias vene emigrantide perekonnas. 1962. aastal lõpetas ta Moskva konservatooriumi vene kuulsate dirigentide õpetaja Aleksandr Gauki viimase õpilasena. TMMi külaline New Yorgist 4. I külastas Teatri- ja Muusikamuuseumi New Yorgis asuva USA Eesti Helikunsti Keskuse juhataja Juta Kurman, kes aastakümned tagasi algatas Helikunsti Keskuse juurde USA eesti muusikute andmebaasi kogumise. Nüüd oligi TMMi juhtkonnaga arutluse all keskuse muusikaarhiivi tulevik. Kurmani sooviks on, et materjal leiaks koha TMMis. Muuseum on samuti kogust väga huvitatud, seda enam, et TMMis on viimastel aastatel pööratud suuremat tähelepanu väliseesti materjalidele. Kurmani hoole all olev arhiiv sisaldab dokumente, kontserdikavu, ajalehelõikeid, fotosid jm. USAs tegutsenud ja praegu tegutsevate eesti muusikute kohta. Kurman on olnud Eesti Helikunsti Keskuse juhataja 1973. aastast. Aktiivse ja aatelise inimesena on ta juhtinud veel Ülemaailmse Eesti Ühingu naisklubi ja Väliseesti Naisliitu. Helikunstniku diplomi sai Juta Kurman Tallinna Konservatooriumis 1940. aastal lauluerialal A. Arderi juures, USAs on ta samal erialal lõpetanud New Yorgi muusikakolledi. Lauljana on Kurman esinenud paljudel eestlaskonna üritustel, raadios ja televisioonis. Ta on ajalehe Vaba Eesti Sõna muusikakriitik ja korraldanud Eesti Helikunsti Keskuse toetusel eesti muusika kontserte. Alo Põldmäe T E A T E R Teatristipendium Liisa Aibelile Stockholmis asuv Lensi Römmer-Kuusi nimeline Teatrikunsti Stipendiumifond valis 2000. aasta stipendiaadiks Endla teatri näitleja Liisa Aibeli. Stipendiumifond on loodud väliseestlasest näitleja ja teatrijuhi Lensi Römmer-Kuusi auks, kes oli üks eesti teatri asutajaid. Stipendiumifondi eesmärk on võimaldada noortele Eesti näitlejatele välismaiste teatrite külastamist. Stipendiumi suurus on 5000 Rootsi krooni ja seda on välja antud alates 1993. aastast. E S I E T E N D U S E D – 9. I esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis Boguslaw Schaefferi “Siinseal”. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, lavastanud Hendrik Toompere jr., kunstnikutöö Ene-Liis Semper. Mängivad Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa. See ei ole päris tavaline armastuslugu; nelja tegelast mängib kaks näitlejat. Kohvikus kohtuvad Mees ja Naine, kuid eelkõige kohtuvad nad oma kujutlustega teisest inimesest. “Siinseal on armastuse aegruum, mille ühes olevikuhetkes kohtuvad nii tulevik kui minevik,” ütleb lavastaja. Schaeffer kirjutas näidendi esmalavastuse kavalehel: “Aga ometigi on selles näidendis ilmselge sõnum. Meil on ainult üks elu ja me ei tohi seda maha laristada. Mõnigi ütleb: mis sõnum see selline on, seda teab iga loll. Teab küll, aga ei teadvusta. Autor on alati kellegi poolel. Mina – seda näidendit kirjutades – asetusin vaistlikult naiste poolele. Ma ei püüa neid mõista. Ma mõistangi neid. Ma kirjutasin näidendi armastusest.” – Täna esietendub Rakvere teatri väikses saalis prantsuse näitekirjaniku Eric-Emmanuel Schmitti “Kahe maailma hotell”. Tõlkija Margus Alver. Lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak. Mängivad Hannes Prikk, Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli, Maria Taimre, Kersti Tombak jt. E.-E. Schmitt on 1960. a. Lyonis sündinud prantsuse mõtleja, muusik ja filosoofiaprofessor, kellest viimastel aastatel on saanud üks maailma kuulsamaid tänapäeva näitekirjanikke. “Igas näidendis on midagi filosoofilist,” selgitab autor, “seda võib leida tegelaste vaidlustes ja sündmustiku ülesehituses. Kunst seisneb selles, kuidas filosoofia ja lugu, eelistatult müsteerium, omavahel niimoodi kokku köita, et kumbki ei hakkaks teist välja suruma.” “Kahe maailma hotell” on niivõrd uus teos , et Rakvere teatri lavastus on alles kolmas väljaspool Prantsusmaad. Kodumaised loorberid on näidend juba kätte saanud – nimelt võitis “Kahe maailma hotell” enamuse Moličre’i-nimelistest auhindadest, mis on kõrgeimaks tunnustuseks Prantsusmaal. Kriitika tituleeris näidendi “metafüüsiliseks komöödiaks”. Loo tegelased kohtuvad hotellis, kuhu saabutakse ja kust lahkutakse liftiga. Siit on vaid kaks teed: kas tagasi sinna, kus kõik on tuttav, või üles teadmatusse. Kahe maailma hotell on paik, mis asub vahepeal. – Homme kell 19 esietendub Vanalinnastuudio väikses saalis Trevor Griffithsi “Koomikud”. 2. jaanuaril 2001 teatri peanäitejuhina alustanud Roman Baskinile esimene töö uues ametis. Peaosades mängivad Vello Janson ja Jüri Karindi. Komöödiakirjaniku T. Griffithsi näidendi “Koomikud” tegevus toimub Manchesteri äärelinna endises koolimajas, praeguses “kultuurihoones”, kus kõikvõimalike ringide, karate, jooga, sekretärikoolitus, keeleõpetus jne. kõrval on endale leidnud koha ka koomikute “kool”. Klassituppa koguneb alla kümne eri vanuses keskealist või sinna lähedale jõudnud meest, kel kõigil on lootus kunagi oma naljadega estraadil või varietees raha teenida. – 13. I kell 15 astub Nukuteatri ovaalsaalis vaatajate ette Ferdinand Veike kavaga “Ferdinand Veike ja Lilleprintsess.” Tunnise etenduse käigus tutvustab vanameister lastele erinevaid nukuliike. Publikule näidatakse nii käpik- kui näpunukke, marionett-, mehhaanilisi- ja käepealseid nukke ning ka vähem teada jaava ja vertepteatri nukku Veike kogust. Lapsed näevad lugu Lilleprintsessist, sõna ütleb sekka ka Buratino. Nii etenduse alguses kui lõpus näidatakse katkendeid videofilmidest Ferdinand Veike loomingu kohta. Etendus on mõeldud lastele alates neljandast eluaastast.

Saksa vaim Kunstihoones

Wolfgang Tillmans. “Susanne ja Lutz”, 1992.

9. I avati Tallinna Kunstihoones suurejooneline fotokunsti väljapanek “Ajastu vaim. Saksa moefotod 1945 – 1995”.
Näituse kuraator F. C. Gundlach on saksa vanema põlvkonna moefotograaf, kes on praktiseerinud ajakirjade juures, asutanud 1967. a. Hamburgis Pildilise Kommunikatsiooni Keskuse PPS ja 1975. a. samanimelise galerii. Kuigi XIX sajandist peale oli Berliin moetsentrumina Pariisi järel teisel kohal, puudus Saksamaal veel XX sajandi keskpaigas oma moefoto arengu ülevaade ja dokumentatsioon. Gundlach on selle tühimiku täitnud. Moefotol on tänapäeva pildilises kommunikatsioonis silmapaistev koht. Mood peegeldab ja foto dokumenteerib kõige ilmekamalt ajastu vaimu. Need ei ole mitte ainult modellide seljas olevad rõivad, mille järgi määrame aja vaimu, vaid kogu pildiline lavastus, modellide poosid ja naisetüübi muutumine kord vambiks, kord glamuurseks daamiks, kord androgüünseks poisstüdrukuks. Moefotolt vaatab vastu elustiil ja ajalugu. Kuraator pole seadnud eesmärgiks saksa moefoto määratlemist ei ajalooliselt ega geograafiliselt. Valik on tehtud pildi/foto keelelisest tugevusest ja kujundi üldistusjõust lähtudes. Valitud tööd on jätnud jälje ajalukku ning olnud omas ajas innovatiivsed. Projekti on haaratud ka välismaal tegutsevad saksa ning Saksamaal elavad immigrantidest fotokunstnikud, kes on tegelenud saksa elustiili- või moesuundadega. 1999. aastal oli Kunstihoone saalides väljas briti moefoto näitus “Look at Me. 1960 – 90”. Saksa väljapanek annab hea võimaluse paralleelide tõmbamiseks ja tõestab, et tänapäeva moefoto on internatsionaalne. Nii brittide kui sakslaste ekspositsioonis olid/on esindatud kunstnikud Helmut Newton (kelle loomingut oli äsja väljas Berliinis kunstniku personaalnäitusel), Wolfgang Tillmans, Jürgen Teller. Ajastu vaimu on valitud väljendama veel Charlotte Rohrbach, Norbert Leonard, Willy Maywald, Regi Relang, Hubs Flöter, Herbert Tobias, Rico Puhlmann, Will McBride, Charlotte March.

Pajose tähendusrikas maailm
9. I avati Vaalas Priit Pajose näitus.
1998. aastal TÜ maaliosakonna lõpetanud Pajose nime tuntakse hästi parempoolsusesse kalduvate “kunstiradikaalide” ringis, kes näevad kunstiarengu ainust võimalust palverännakutes klassikasse. Pajost ei maksa siiski ajada segi traditsiooni hoidjatega. Tema maalide tume koloriit, teemade fantaasiarohkus ja kõrge ideekaar viitavad klassikale, kuid Tartu noor kunstnik kõnetab seda väga omamoodi. Pajose fantaasia erilisust võib käsitleda tema huvialade valguses: ülikoolis õppis ta ka idamaade religiooni ja filosoofiat. Pajose klassikalembusega assotsieerub ebatavalise nägemine, idamaiselt ambivalentne mõte muudab tema pildid tähendusrikkaks. Kunstniku teemadel on võimast eksistentsihaaret: tema tegelased elavad kahtlemata kurjas maailmas, kus kunstnik toob esile nende murdumise või kirjeldab olemise raskust. Ta esitusstiili üle võib vaielda, tema teemadki ei sobi paljudele, kuid seda väljapanekut ei ole hõlbus unustada.

Eha Komissarov

Sümbolid kunstiakadeemia galeriis
EKA galeriis avati 8. I maalikunsti neljanda kursuse üliõpilase Lii Pähkli ja graafika neljanda kursuse tudengi Merike Sule ühisnäitus “Sümbol”.
Sümbol funktsioneerib eelkõige kui energiaallikas, mis on võimeline suhtlema vaatajaga üle aegade. Sümbolid ületavad keele- ja kultuuribarjääri, olles universaalsed märgid, mis suhtlevad meiega taju tasandil. Igale hetkele vastab iseloomulik märk, mis suhestub ümbritseva keskkonnaga. Sümbolite tajumisel mängib rolli ka elukogemus ja individuaalne vastuvõtlikkus. Sümbol konsolideerub mälukihistustes oleva informatsiooniga, tulemuseks on äratundmine ja fikseerimine. Sümbol kui lakooniline sõnum võib esineda abstraktsel kujul, aga võib sisaldada ka inimese elukeskkonnast tuttavaid objekte. Sümbol ei ole oma välises vormis unikaalne, aga uus on selle loojapoolne interpretatsioon ja loominguprotsessis sellesse kätketud energia. Lii Pähkli abstraktsed maalid ja Merike Sule mustvalged fotod jäävad publikule vaadata 20. jaanuarini.

Helene Kuma juubeliaasta
28. jaanuarini saab Keilas Harjumaa muuseumis näha Helene Kuma keraamika- ja niplisenäitust.
Kunstnik, kunstiajaloolane ja -pedagoog Helene Kuma (1921) lõpetas 1939. aastal Riigi Kunsttööstuskooli ja 1948. aastal Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi keraamika erialal. 1947. aastast sai temast tarbekunstiinstituudis keraamika ja kunstiajaloo õppejõud. Aastatel 1952 – 55 töötas ta keraamika kateedri juhatajana. 1972. aastal sai professorikoha. 1953. aastal lõpetas Kuma eksternina Leningradi kunstiakadeemia Repini nim. instituudi kunstiajaloo erialal. Aastatel 1959 – 60 täiendas end kunstiajaloo ja keraamika valdkonnas UNESCO stipendiaadina Prantsusmaal, Taanis ja Itaalias. 1961. aastal osales rahvusvahelisel Palladio nim. arhitektuuriajaloo kursustel Vincenzas (Itaalias). 1962. aastal kaitses ta Repini instituudis teaduste kandidaadi väitekirja “Nõukogude Eesti tarbekunst ja tema meistrid”. Alates 1952. aastast on osalenud nii rahvusvahelistel kui kodumaistel näitustel. 1982. aastal eksponeeris kunstnik esimest korda niplist, 1992. aastast peale on ta pidevalt võtnud osa rahvusvahelistest niplisenäitustest. Keilas on väljas viimaste aastate keraamikat ning niplist. Kuid see on vaid esimene akord tarbekunsti grand old lady 80. sünnipäevaks korraldatud näituste reas: septembris ja oktoobris on tarbekunstimuuseum Helene Kuma ülevaatenäituse päralt.

– 30. IX kuni 31. XII 2000 toimus Makedoonia Vabariigis III rahvusvaheline graafikatriennaal “Bitola 2000” teemadel “2000 aastat kristlust” ja “Metamorfoos”.
Osa võttis ligi 400 kunstnikku 62 riigist. Eestist osalesid Peeter Allik, Sirje Eelma, Kelli Kagovere, Avo Keerend, Ilmar Kruusamäe, Raul Meel ja Benjamin Vasserman. Rahvusvaheline ürii hindas peapreemia vääriliseks poola graafiku Mira Boczniowiczi töö “Empire Sign”. Infot näituse kohta saab interneti leheküljelt: http://www.muzejbt.org.mk

– Lühikese Jala Galerii kutsub kõiki galerii kunstnikke väiksele koosviibimisele 16. jaanuaril kell 18. Samas toimub aasta tekstiilikunstniku väljakuulutamine ja preemia üleandmine.

Liblikapüüdjad
Niisugust pealkirja kannab Kaarel Liimandi tuntud maal, loodud aastal 1933. Samasugust pealkirja kannab ka näituseprojekt Pärnu Uue Kunsti Muuseumis, kuhu kuraator Mark Soosaar on juba valinud ühe teose. Ja selleks ongi seesama Kaarel Liimandi maal Eesti Kunstimuuseumi kogudest, millel paljas poiss püüab paljast tüdrukut just hetkel, mil viimane haarab liblika järele. Kuraator ootab, et eesti kunstnikud loovad teoseid, mis arendavad Kaarel Liimandi mõttekäiku edasi. Materjal pole oluline, oluline on kuuluvus liblikapüüdjate maailma. Parimad teosed näituselt “Liblikapüüdjad” valitakse rahvusvahelisele aktinäitusele “Mees ja naine”, mis sel aastal kannab alapealkirja “Poiss ja tüdruk” ning mis tahab pühenduda armastusele laste vahel.
Töid valitakse näitusele 5. – 15. IV, näitus avatakse 17. IV Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Rahvusvaheline aktinäitus on 1.VI – 28. VIII 2001. a. Info: docfest@chaplin, tel. 044 30 772, 050 24 947, faks 044 30 774, kodulehekülg www.chaplin.ee

Tartu! Maal!
Näitus Tartu Kunstimajas 16. IV – 6. V komplekteeritakse nende eesti kunstnike töödest, kes väidavad, et neil on Tartuga mingi side, Tartu tähendab neile midagi, nad elavad Tartus või nad ei taha elada Tartus.
Tööde eksponeerimise tingimuseks on nende esmaesitus kõnesoleval näitusel. Oma soovist esineda teatada kuni 16. märtsini koos kirjaliku põhjendusega jaan@eaa.ee või aadressil Eesti Kunstnike Liit, Vabaduse väljak 6, Tallinn 10146. Näituse kuraator on Jaan Elken, tel. 6273 633, 055 40 544.

Kõrvalhüpe
Näitus avatakse Pärnu Linnagaleriis 17. IV. Kõigile, kes on tüdinenud oma käekirja, domineeriva idee lummast ja kellel on tahtmist avalduda kunstis teisel moel või meedias, on “Kõrvalhüpe” uks, millest siseneda. “Kõrvalhüpe” ei tähenda kohustuslikku laienemist, ekspansionistlikku eesmärki. “Kõrvalhüpe” kutsub maalikunstnikke astuma üles mitte ainult pintsli, lõuendi, värviga ja mittemaalikunstnikke avaldama ennast maalis. “Kõrvalhüpe” on küsimus muutuvast, mittemuutuvast ajast ja kunstnikust, see on hetkeline noorenduskuur. “Kõrvalhüpe” on üllatus, mitte tavaline nentimine, et see on see ja too on too, vaid oo... too on see!? ja see on too!? “Kõrvalhüpe” on võimalus ideefikside jaoks, mis pole leidnud kohta sinu loomingu terviklikkuses. “Kõrvalhüpe” ei ole meediafestival, kuna puuduvad vahendid aparatuuri laenutamiseks. Oma soovist näitusel osaleda teatada kuraator Kreg A-Kristringule 30. märtsini tel. 6721 705.

Leiubüroo
Näitus Hansapanga galeriis avatakse 17. X.
“Leiubüroo” tähistab kohta, kuhu tuuakse leitud asjad. Need on esemed, mille keegi on kaotanud või unustanud. Nii nagu võib kaotada asju, võib kaotada tegutsemismotiivi ja õpiaja jooksul kogetud ideed ja oskused. Kaasaeg oma intensiivse nõudmisega materiaalse kindlustatuse osas võib noore kunstniku kergesti kallutada eemale loomingust. Muu töö kõrvalt jääb selleks vähe aega ja energiat. Ajapuudusel võivad kaduda kontaktid mõttekaaslastega või tekkida loominguline apaatia. “Leiubüroo” eesmärk on stimuleerida viimastel aastatel põgusalt kunstipilti kerkinud noori lootustandvaid maalikunstnikke üle Eesti, kes on nüüdseks aktiivsest kunstielust kõrvale jäänud. Näitus peaks olema noorema põlvkonna nägemus kaasajast. Kunstnike vanus ei tohi ületada 35 aastat. Näitusele valitakse tööd, mis valminud kahe viimase aasta jooksul ja mil on side maalikunstiga. Oma osalemissoovist teatada kuraator Ado Lillele tel. 641 8322. Kunstihoone näitus toimub 20. VII – 12. VIII. Projekti kirjeldus ilmub hiljem.

Kultuuriminister Signe Kivi allkirjastas 8. jaanuaril palgakokkuleppe Eesti Kultuuritöötajate Ametiliiduga.
Kokkuleppe allkirjastasid EV Kultuuriministeeriumi poolt minister Signe Kivi, Eesti Teatriliidu poolt esimees Jaak Allik ning Eesti Kultuuritöötajate Ametiliidu poolt Ago Tuuling. Võimalust lepinguga ühineda kasutas avalik-õigusliku institutsioonina Eesti Rahvusraamatukogu, lepingu kaasallkirjastas rahvusraamatukogu direktor Tiiu Valm. Kivi rõhutas, et kultuuritöötajate palkade lähendamine riigi keskmisele palgale oli ministeeriumi eelarve üks prioriteete. Palgatõus on võimalik tänu ministeeriumi eelarvesisesele vahendite ümberjaotamisele. Kivi sõnul oli ja jääb kultuuri rahastamise suurimaks dilemmaks, et talent ja tema töö ei saa paraku kunagi tasutud oma väärtuse mõõdus. Jaak Allik, Ago Tuuling ja Tiiu Valm tunnustasid Kultuuriministeeriumi poolt eelarve menetlemise käigus tehtud jõupingutusi, mille tulemuseks on loomeinimeste palgatõus. Palgakokkuleppe eesmärk on 2001. aasta riigieelarvesse planeeritud toetussummade kasvu kasutamine kokkuleppega hõlmatud töötajate palgatõusuks ning töörahu tagamine palgatingimuste osas 2001. aastal. Sõlmitav kokkulepe tulenes läinud aasta 11. detsembril sõlmitud TALO ja Vabariigi Valitsuse raamlepingust palgakorralduse reformi kohta 2001. aastal. Kokkulepe kehtib Kultuuriministeeriumi poolt hallatavates ning riigieelarvest ministeeriumi kaudu toetust saavates asutustes ning lepingule kaasallkirja andnud avalik-õiguslikus asutuses.
2001. aasta riigieelarves on Kultuuriministeeriumi taotlusel ettenähtud toetussummade kasv keskmiselt 10% asutuste palgafondist.

REET WEIDEBAUM