Kui minult küsitaks, mida ma pean maailmakirjanduse kolmeks-neljaks, hea küll, viieks-kuueks suurimaks romaaniks, ei kõhkleks ma esimeste seas nimetamast Cervantese “Don Quijotet” ja García Márqueze “Sadat aastat üksildust”. Võimalik, et paari-kolmekümne suurromaani sekka mõnes teises küsitluses mahuksid veel Dostojevski “Vennad Karamazovid”, Rolland’i “Jean-Christophe”, Šolohhovi “Vaikne Don”, Pérez Galdósi “Osatu”, Eça de Queirozi “Reliikvia”, Machado de Assisi “Dom Casmurro” ja Carpentieri “Kaotatud rajad”. Kõik need, ja lisaks veel arvukalt muid silmapaistvaid proosateoseid (nagu Cervantese “Koerte kõnelus”, Baroja “Tee täiusele”, France’i “Kuningatar Hanejala praeköök”, “Sylvester Bonnard’i roim” ja “Punane liilia”, Valle-Incláni “Türann Banderas”, Giovagnoli “Spartacus”, Lagerlöfi “Anna Svärd”, A. Tolstoi “Kannatuste rada”, Amado “Gabriela”, García Hortelano “Suvine äike”, Matute “Sõdurid nutavad öösel” jm.) on sulanenud eestikeelsesse ruumi ja seega saanud loomulikuks osaks eesti kultuurist tänu üheleainsale elus tagasihoidlikule, kuid ootamatultki rikast vaimu kandnud paljuandelisele eesti naisele, kelle sünnist 2. jaanuaril möödus sajand. Aita Kurfeldt. Sünnijärgse eesnimega Auguste Therese, hiljem tõlkijana tuntud kui Justa Kurfeldt.
Justa tähendab hispaania keeles “õiglast”. Kahjuks piirdus minu isiklik kokkupuude Aita Kurfeldtiga põgusa tutvumiskäepigistusega 1970ndate keskel ülikoolis kella all, kuhu tema oli juhtunud oma kasupoja Jüri Hanko ja kadunud professor Paul Ariste seltsis, mina aga olin parajasti, vist veel ülikoolilehe kaastöölisena, kiirustamas ei tea mis toimetuste juurde. Seejärel oli mõningane kaudne koostöö: kirjastus palus mult saatesõna Aita Kurfeldti kahele olulisele tõlkele – juba mainitud García Márqueze ja Pérez Galdósi romaanile. Neist viimane ilmus 1979. aastal, mis kahjuks pani piiri Kurfeldti elule ja viljakale loomele (ta suri 2. novembril).
Olen tingimusteta imetlenud Aita Kurfeldti tõlkeid, suunanud neid lugema noori kirjandusõppureid – kellest mõnigi on pihtinud “vanast” “Don Quijotest” saadud üllatuslik-rabavat elamust ja “Koerte kõneluse” jutustusmaagiast vaimustumist; García Márqueze kui moodsa, koguni postmodernse autori omaksvõetus kõige laiemas lugejaskonnas on niikuinii teada – ning teda ühegi kahtluseta lugenud eesti hispanistika ja ühtlasi iberoromanistika rajajaks. Seda enam, et Aita Kurfeldt jõudis väga varakult, veel enne “Don Quijote” esimese osa esmast ilmumist, end avaldada ka uurimuslik-kriitilisel alal: tema sulest ilmus Tartus 1934. aastal lühimonograafia “Miguel de Cervantes Saavedra” – üks väheseid maailmakirjanduslikke monoteema käsitlusi eesti keeles raamatukaante vahel üldse.
Alles nüüd, palju aastaid hiljem, kuulnud Jüri Hanko mälestusi oma kasuemast, hakkan mõistma selle Justa avaramat sisu. Tõlkeloome põhjal küsiks igaüks: oli ta ehk ülikoolis hispaania või prantsuse või vähemalt romaani filoloog? Või hoopis õppis seal vene või rootsi keelt? Üldsegi ei. Tallinnas väikekaupmehe perre sündinud Aita Kurfeldt sai haridust sealsamas 1907 – 1917 Beljajeva eragümnaasiumis, töötas seejärel paaris asutuses ametnikuna. 1924 – 1927 õppis ta balletitantsu Gert Neggo stuudios, kus tantsuhariduse said veidi hiljem Helmi Tohvelmann, Salme Reek ja teised. Algas Aita Kurfeldti loometee tantsijannana Estonia teatris (1930 – 1931). Ella Ilbaku jälgedes oli Aita Kurfeldtki tollase modernse, loomulikkusele pürgiva balleti veendunud pooldajaid. Ilbakust märksa varem hakkas Kurfeldt avaldama kirjutisi tantsu kohta, need ilmusid 1930ndatel ajalehtedes. Üksnes arstide keeld sundis teda balletist loobuma ja katsetama tõlkijana. Tõukeid sinnapoole tuli ilmselt August Hankolt (1979 – 1952), kes, seljataga üpris tormiline tegevus ajakirjanikuna, poliitikuna (koguni sõjaministrina Jaan Tõnissoni valitsuses) ja pankrotti läinud ärimehena, võlavangla, siis pereelukriis, abiellus Aita Kurfeldtiga 1936. aastal ning pühendus seejärel ise peamiselt elulookirjandusele ja skandinaavia kirjanduse tõlkimisele.
Majandusolud ei võimaldanud Aita Kurfeldtil lõpetada ülikooli, kus ta õppis aastail 1920 – 1924. Kui ta latinistist-hellenistist õppejõu Karl Reitavi taganttiivustamisel Cervantese tõlkimise ja tõlgendamise juurde asus, ei olnud ta Euroopas mujal reisinud kui Saksamaal ja Ungaris. Hispaaniat ega Pariisi väisama ei jõudnud ta kunagi. 1936. aastast jätkas ta ülikooliõpinguid hoopiski eesti filoloogia ja rahvaluule alal. Neid kroonis 1942. aastal, seega juba Saksa okupatsiooni ajal, etnoloogia-alane magistritöö “Nõiamärgid” (ilmunud ajakirjas Eesti Kirjandus, nr. 8-9, 1938). Aita Kurfeldtil on niisiis osake ka eesti etnograafia võrsumises ja rahvameditsiini varajases uurimises.
Et sõda tähendas Aita Kurfeldtile tragöödiat, nagu eestlaste enamikule, pole raske ette kujutada. Kui silmitseda tema pikka väärttõlgete nimekirja, siis küll, jah: oli meie kultuuri õnn, et Aita Kurfeldt ei põgenenud Eestist. Sest paguluses tõlkeid ju peaaegu ei ilmunudki, kogu meie uuema tõlkekultuuri põhi on rajatud tolsamal süngel nõukogudeajal. Ent kuidas ja mis ebainimlike ohverduste, alanduste järel! Hankode kogu suguselts saadeti Siberisse, Aita Kurfeldt ise pääses ilmselt vaid tänu sellele, et tema õemees oli esimeste küüditamiste ajal veel “õiges kirjas” (hiljem polnud tolgi pääsu). Ta sai tööd tõlkijana, viis lõpule esmalt “Don Quijote” (esimene täielik otsetõlge eesti keelde, 1946-1947, hiljem sama põhjal kordustrükid 1955 ja 1987-1988). Ent siis avaldasid kirjandustegelastest parteiseltsimehed nurinat: Kurfeldt olevat Šolohhovi tõlkides kahandanud tolle “inimlikku soojust”, või midagi sarnast. Kirjastus ei andnud enam talle tööd, ta pidi elatist teenima Moskva rändtsirkuse raamatupidajana ning seati seejärel julma valiku ette: kas lahutus August Hankost või igavesti unustada tõlketöö! Kurfeldt lahutas, kuid nii nagu ta ennegi oli August Hanko kolme lapse eest hoolitsenud ning siis Siberis viibivatele Hankodele heaks ingliks olnud, saatis edasi, salaja, mitmeid teid pidi, pakke “külmale maale”. Kui pärast viitteist aastat Siberit naasis Eestisse kasupoeg Jüri Hanko, sai tolle ulualuseks 20 aastaks Aita Kurfeldti väike toake Tallinnas Karu tänavas, kus samas valmisid üksteise järel tõlked, mis Eestist maailmakultuuri osa on teinud.
See on lühidalt ühe eesti naise lugu. Ja siiski enamat – ühe sellise eesti naise lugu, kes “Don Quijote” üllaid kutsunguid kuuldes on parimal viisil, Justana – julmade olude kiuste – Eesti vaimset palet kujundanud.