A sa Pauli tead?

Jüri Ehlvesti teatrimäng “Paul ja Suur Maailm” Tartu Üliõpilasteatris. Lavastaja Kalev Kudu, kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Tairi Leis, Marko Mäesaar, Indrek Apinis, Randel Veerits ja Indrek Tulp.

Harva saab teatriteksti sünnile rohujuure tasandil nii lähedal seista. Kuivõrd mul on see võimalus ja voli, siis kõigepealt teksti sünniloost, õigemini – sünnihetkest. Kõiges on süüdi suurepärane institutsioon nimega Eesti Näitemänguagentuur, mis (enam-vähem) regulaarselt dramaturgidele koolitust korraldab. Põhiline töövorm on järgmine: punt kirjutajaid ja näitlejaid koondatakse ühe lavastaja hõlma alla, kes kirjutajate tekstid varem kätte on saanud. Viimase eestvõttel loetakse, mängitakse ja arutatakse tekstid läbi. Nõndaks siis sattus Tartu Teatrilaboris toimunud koosviibimise esimesel päeval Hendrik Toompere juuniori hõlma alla järgmine seltskond kirjutajaid: allakirjutanu, Jüri Ehlvest, Triin Sinissaar, Risto Kukk ja (kes praegu Ehlvesti kõrval peatähtis) Mehis Heinsaar. Heinsaar oma ¯anrivaba teosega “Paul ja Suur Maailm” (või midagi taolist). Pooleteisele A4-le mahutatud tükk, kus meestegelane 7 ja kaunis naine 167 sentimeetrit pikk, kus laval viibiva kassi ja saalis istuva publiku reaktsioonid täpselt sisse kirjutatud jne., jne. Ja eks siis Heinsaar esitas oma teose – kõik kohalviibijad naerust nurkadesse kõverdunud (enim Toompere), eriti veel, kui autor arvas, et tekstitruu tulemuse näiteks hüpnoosiga saavutada saab – ikkagi XXI sajand ju... Jabur tundus see kõik, äärmiselt jabur, aga samas – kuratlikult vaimukas, kui järgi mõtelda.
Niisiis – mõni aeg hiljem ilmus näitemänguagentuuri Jüri Ehlvesti teatrimängu “Paul ja Suur Maailm” esimene tekstiversioon. Dramaturg Ehlvest kirjeldab kavalehel näidendi etümoloogiat omal viisil: “Käesolev teater on teostatud vastavalt prantsuse uue teatri traditsioonis seisva kodumaise teatriuuendaja Mehis Heinsaare (edaspidi “Paul”) ideedele. /---/ Näitlejate ülesandeks jättis radikaalne Paul vaid sellise lavalise katastroofi tekitamise, mis publiku (vääramatult) kirjaniku poolt kujutatud seisundini viiks. /---/ Toompere ei mõistnud, kuidas seda saab teha. “Oi, oi,” üllatus Paul: “sa pead olema seitse sentimeetrit pikk ja jääma kassi söögimollile ette!” Seepeale kukkus lavastaja märatsema /---/”
Et siis niimoodi sünnivad näitemängud.
Aga Ehlvesti tekst iseeneses on muidugi ehtehlvestlikult allegooriline. Selline, mis süvaveetuukritele laia tööruumi jätab – umbes kuut erinevat pidi loetav, lavastatav ja mängitav. Lihtsam viis on loomulikult vaadata, kuidas Ehlvest kõige ja kõigi üle irvitab: mis teie, putukad, siin minu jalgade ümber siblite, ma tean ise, kuidas asjad käivad. Ma kirjutan miskisuguse asja kokku ja te vaadake ise, kuidas sellega hakkama saate. Kui minust aru ei saa, olete lollid. Ja paraku on tal õigus. Ehlvesti põhjendatud ülbus on tema tekstidele iseomane – ongi nii, et kui aru ei saa, oled loll. Ehlvestil on anne ja võime väga suuri asju väga pisikeste asjade sisse ära peita. (Mõnes mõttes nagu Jüri Üdi luuletused on tema tekstid, ka teatritekstid.) Kohati tundub, et fichtlevast ja hegeldavast (Kaplinski vist?) kultuuriruumist välja kasvanud Ehlvest tegeleb edukalt oma semantika, märgisüsteemi ja ikonograafia, loomisega. Ta loomulikult kasutab meile kõigile teada märke, aga pöörab nende tähendusi üksteise suhtes suvalistes suundades ja koostab täiesti süüdimatult (punaveinipudel suul) teisetähendusliku, aga üllatavalt loetava mosaiikpidi. Ehlvesti maailma – kui soovite. Ja selles maailmas elab ja loob lavastaja Paul.
Ei kuidagi ei saa sellele teatritükile lihtsalt faabulat mööda ronides külge hakata. Sü¯ee kui selline on muidugi olemas, aga teisejärguline. Nõnda nagu Tarantino filmidest jäävad meelde peamiselt stseenid, novellid, nii on ka selle teatrimänguga. Stseenid, mis esmapilgul iseseisvana tunduvad, kuid tegelikult seda siiski ei ole. On hoopis omavahel tihedalt ja vääramatult seotud ning kannavad lugu vaikselt edasi. Kuid mitte lõpuni. Sellel näitemängul ei ole lõppu. Tegelikult muidugi on, ühel hetkel saab ta ju otsa, aga lugu, Pauli ja tema Suure Maailma lugu, läheb edasi.
On sümptomaatiline, et eelmine lõik sisaldab “on” ja “ei ole” vastandusi. See on paratamatu. Sest Ehlvest on oma teatrimängu nii kirjutanud. Ehlvest teatab, et miski asi on nii, siis küsib, kas ikka on, siis rehmab käega – las ta siis olla ja siis küsib kavala näoga (punaveinipudel suul): a mis teie arvate?
Mida teeb lavastaja Paul. Joob palju, jääb hiljaks, saab sõimata, on Kroonikas, leiab tapeedi tagant suure maailma, võrgutab primadonnat, kütab tekstiraamatutega ahju, poob kassi, tantsib, elab – ja ei ela. Loodab – ja ei looda. Usub – ja ei usu. Õõv ja elaan käsikäes. Kui mitut Pauli teie tunnete? Kas teie olete ka Paul? Kas mina olen ka Paul? Need on Ehlvesti küsimused. Vastuseid ei pakuta. Ja miks peakski?
Paul ja primadonna ja “Euroopa kõige põhjapoolsem, kõige külmem teater” on nii elusad suurused, et vägisi tekib saalis küsimus prototüüpide kohta. Siiski, millegi nii labaseni nagu konkreetsed prototüübid (ą la Mati Undi “Via Regia” esimene versioon) Ehlvest ei lasku. Ehlvesti prototüüpideks on kõik, kes ja mis, meie ümber. Kui mitut Pauli teie tunnete?
Hea küll – nii palju tekstist ja Ehlvestist. Nüüd Kudust ja lavastusest.
Lavastus kannab endas väga täpselt Ehlvesti etteantud liini. Kudu totaalne õnnestumine on see lavastus. Lavastaja annab endale täiuslikult aru, milline materjal tal käes on. Tekst, üliõpilasteatri profaanidest näitlejad (sellest alamal) ja mängukoht – vana anatoomikumi ringauditoorium. Kudu õnneks isegi mitte ei proovi Ehlvesti väikeste asjade sees olevaid suuri asju püünele sikutada. Ta laseb väikestel asjadel rahumeeli olla ja nagu nipsust on ka suured asjad vaataja peas kohal. Läbi jaburvaimuka esitluse, läbi naeru. Muidugi – ega Silver Vahtre kilesse pakitud ülivõõritavas keskkonnas asju liig tõsiselt võtta saagi. Ja see on hea. Nii poevadki tõsised asjad vaikselt ja salaja vaataja kupli alla. Vähemasti selle lavastuse puhul juhtub nii.
Täiesti eraldi teema on Kudu lavastuse juures tema muusikaline kujundus. Kui nii jagada saab, siis 33,3 protsenti lavastusest. Tsitaatidest kubisev heliriba Yoko Onost vene tantsudeni. Ega seda kuidagi kirjeldada saagi, kui et ütlen, et mitmed saali läbinud turtsatused sündisid muusikast.
Kudu räägib vaatajaga lihtsate, kergesti loetavate märkide keeles. Kui autor on maailma tema suva järgi toimivaks marionettkogumiks kirjutanud, siis Kudu teeb sedasama püünel olevate luust ja lihast inimestega. Ja see ei mõju siinkohal võõristavalt ja vastikult. Maitsekalt ja õigustatult hoopis. Natuke Kantorit, natuke saksa krambiteatrit, natuke Turkkat, natuke Unti ja õnneks hoopis olematul hulgal kodanik Konstantin Stanislavskit. Väga kavalalt tehtud. Miks just kavalalt? Seletan. Esiteks, nagu öeldud, haagib selline autori poolt ette antud süsteemiga, teiseks, mis sama oluline – päästab ta sellega näitlejad. Tuleb siiralt tunnistada, et peaaegu kordagi ei olnud mul saalis koolita näitlejate punnitatud hingerebestamise pärast häbi. Nad ei püüdnud kramplikult midagi väljendada. (“Üks põhilisi asjaarmastaja ja professionaali vahelisi erinevusi on, et asjaarmastaja püüab väljendada enne, kui ta aru on saanud, mida väljendada” – prof. Ingo Normet.) Nad olid ja andsid teksti ning tegid asju, mida lavastaja (Jumal) neil teha käskis, ainult harvadel hetkedel läbielamise ja ümberkehastumise mädasohu libastudes. Meeldiv. Eelöeldu kehtib kõikide, välja arvatud Pauli osatäitja Indrek Tulbi kohta. See kutt mängis totaalselt teises võtmes. Oligi Paul. Paul ise. Mina küll uskusin, et selline Paul on. Ja see on vast ehk täpseim lask Kudu poolt. Üliõpilasteatri juhina teab ta näitlejamaterjali päris täpselt, ja ju ta oli siis kindel, et Tulp välja kannab. Kandiski. Muutes niimoodi Pauli tarantinolikke stseene ühendavaks sidusaks liiniks (nagu see teksti järgi peabki olema). Tore.
Kokkuvõtteks. Heinsaare, Ehlvesti ja Kudu ühiste pingutuste tulemina on sündinud lavastus, mis on täitsa teatri nime väärt. Minge vaadake ise – Tartus, sünnitusmaja kõrval. Muidugi, kaugel sellest, et tippudele kannale astuda, aga riigiteatrite autsaiderlavastustest raudselt etem. Arvestatav festivalilavastus – oleks vaid festivale (või off-programme).

ANDRES KEIL
P. S. Kui mitut Pauli te tunnete?