Tagasi Vargamäel

Lavastus ja dramatiseering Mikk Mikiver. Kunstnik Ervin Õunapuu. Kostüümikunstnik Mare Raidma. Muusikakujundaja Riina Roose.
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 21. aprill.
Osades Madis Kalmet, Ain Lutsepp, Elina Reinold, Laine Mägi, Martin Veinmann, Mari Lill, Sulev Teppart, Aarne Üksküla, Maria Klenskaja, Ita Ever, Mait Trink, Aleksander Eelmaa, Enn Nõmmik jt.

teater1.jpg (10432 bytes)

Kriitik segab etendust? (Ain Jürisson, Tiit Sukk, Maria Klenskaja ja Raimo Pass)

Lavastuse kujutuslaad ja esitustehnika tunduvad olevat Draamateatri ja üldse eesti lava viimaste kümnendite tammsaareaana samasusesteetilises vaimus. Ja eriti esimene vaatus on kont hambusse neile, kes hiljuti mitmes ajakirjandusloos eesti teatrit tervikuna ajast ja arust peavad. Lavalt õhkab vähe vaatajat ergastavat seesmist intensiivsust. Samas väärivad niihästi dramatiseeringu ebatraditsiooniline kokkupanu kui ootamatu kontseptsioon tähelepanu. Lavale on toodud ja kesk/suurde plaani mängitud tegelasi, kes tavaliselt suhteliselt varju jäänud, nagu rätsep Taar, köster, saunarahvas jt. Laulu-Lullu (Tiit Sukk) tuleb aeg-ajalt ning kommenteerib personaalselt ning rõvedalt (võib oletada, et see on metafoor meie (seltkonna)ajakirjandusele). Põhiline on aga muidugi nn. ideoloogiline plaan, tegemist on kitsamalt ja erilisemalt kontseptuaalse lavastusega. Mikiver on tuntud ideogrammide kaudu väljendanud oma nägemust nüüdis-Eestist.

Psühhoanalüütiline ja sotsiaalne
Kogu tegevuses on kaks liini. Indrek (Madis Kalmet) tuleb Vargamäele ja Andres küsib, kas on tõsi, mis lehed temast kirjutavad? Seepeale elustub kohtuistung, kus Indrek selgitab, mida Karin mõtles, kui küsis: “Keda sa nüüd tapma lähed?”. Ja miks on see teema Indreku jaoks nii tundlik. Siis mängitakse lahti Mari ja Jussi lugu ning selle kulmineerumine Indreku sigitamise ja ristsetega. Seejärel näeme Indreku külaskäiku Vargamäele romaani kolmandast jaost ning Marile halastussurma toonud rohuandmist. See kujuneb eeskätt Mari (Elina Reinold) draamaks. Hetketi on selles ka pinget.
Sellele pikemale liinile lisandub lavaolevikus kitsamalt sotsiaalne. See seostub Andrese unistuse, liigvee allalaskmisega, milleks Indrek teeb ettevalmistusi. Siis aga paisatakse vaatajale peale kahtlus jõe süvendamise võimalikkusest. Siin ongi lavastajapoolne “kallutus”, sest kahtlusega etendus lõpebki. Skepsist on küll juba varem ette valmistatud mitmesuguste arutlustega tõelise ja libaisamaaluse üle. Lendavad repliigid ja vihjed, mis meie ühikskondlikku sasipundart küll ühes, küll teises suunas sakutavad.
On groteski, kuidas Kassiaru Jaska (miks ta küll savisaarelikuks tehti?) laulab isamaast. Vahel jääb mulje, nagu oleks kogemata eksitud hoopis Kiire ristsetele. Paaril korral tundsin ka üle hulga aja, et meeleolud laval haakuvad meeleoludega saalis ja sellest, kuidas “ära pannakse”, võib puhkeda aplaus.
Lavastuse suurim küsitavus on, kuidas ülalmainitud kaks liini seonduvad. Asi selles, et Indreku hingehädad on isiklikku laadi, lausa psühhoanalüütilised, aga liigvee allalaskmine kui sümbolväärtusga tegu sõltub ühiskondlikust madal- või kõrgseisust. Muidugi võib hea tahtmise korral leida seose pärispatu motiivi kaudu. Mari ja Jussi suhted on minevikus valesti põimunud ja seepärast määratud varjutama tulevikku. See tähendab, et ka eesti ühiskonnal peavad olema mingid põhjused, miks meil ei tule välja nii, nagu tahaksime. Miski on mäda. Aga mis?
Keegi ütleb laval umbes nii, et “need mehed, kes seda teha võiksid, jäid Vabadussõtta”. (Muide, vee allalaskmisest Vabadussõjani on aega sama palju möödunud kui praegu Laulva revolutsioonini.) Kas sellega on vihjatud Eesti taasülesehitamise alusepanijate kõrvaletõrjutusele? Või mida tähendab eesti oludes pärispatt? Santi iseloomu? “Mis on me pääl, kas jumalate viha, et väärdub vaim, ja raisku tükib liha?” (Runnel). Tundub et seos kahe liini vahel ei olnud siiski veenev.
Lutsepp on, nagu ta ikka on, üsna ajatu, ühtmoodi noore ja vanana. Sulev Tepparti Juss on vesine vend, valmilooja pealisaine. Eks see tema siia-sinna ähmeldav olek esindab täisrealismi, ja seda meeldib minule vaadata alati rohkem kui märki. Üksküla Sauna-Madis ja Klenskaja Saunatädi on muhe paar.

Pearu
Kõige parem, kohati lausa preemiat norivalt hea on Veinmanni Pearu. Oru peremeest on meil kujutatud libleliku läkiläkis olendina, karvase kõhetu kraakleva tõusikuna. Nüüd on uhkes riides tore mees, kes võiks taskust roll-oni võtta. (Muide, ka kurat ilmub vahel ilusa mehena.) See kuju on värskendav ja tema hingeelu huviga jälgitav. (Vahepalaks: teatavasti on “Tõe ja õiguse” üks suuremaid saladusi, kust tuleb Pearu jõukus. Seda ei ole romaanis oseselt öeldud ning uururid on sellest vaikides mööda läinud. Andres mõlgutleb vahel jumala tujukusest, mis naabrit õnnistab. Tammsaaregi näib (väliselt matsi vurlele eelistamise varjus) pidavat jõukust Andresel puuduva kerguse vaimu õnnistuseks. Ent Andrus Kiviräha viimase romaani valgusel peaks olema selge, et Pearu rikkuse on kogunud mustad jõud. Tal on kodus kratte ja puuke. Pearu on ehk rehepapi raisku läinud poeg, kes isa ameti hüljanud, aga pärinud tema õnneliku käe asjaajamises ning võime käsutada “jõude”. Ja mõtleme näiteks kasvõi sellele, kuidas Pearu ühel sügisööl peaaegu poolsurnuks pekstakse. Kuigi kahtlustati sulast, keda ülearu sunnitud, võib arvata, et needki olid kratid, kellega Pearu mingit lepingut rikkunud.
Ikkagi saabub finaal nagu läbi lõigatult. Mina vaatasin teist etendust. Lugedes arvustusi esimese kohta, jäi mulje, et siis oli lõpp hoopis erinev. Praegu polnud enam mingeid kinokaadreid ega muud lähiretrot.
Kui kõige lõpus läheb pimedaks ja siis valgeks ning näitlejad ootamatult kummardavad, ei uskunud ma oma silmi. Laval oli ka Ita Ever! Vaatasin kavalehte, tõesti, Maret. Aga minu meelest ei öelnud ta ühtegi sõna. Ja kui juba tema ei ütle, siis pole see lihtsalt, vaid keeruliselt ja peab midagi tähendama. Mida? Et näete, on sunnitud vaikima? Või sümboliseerib raiskamist? Ita Everi vaikimine kui eesti metsa maharaiumine? Ma pole kindel, kas säärane võte töötab. Sel juhul poleks näiteks protestilauljatel üldse olnud mõtet suud liigutada, oleksid aina vaikinud, olnuks mõjusam.

MIHKEL MUTT