Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse Ando Keskküla kuraatoriprojekt “Reaalne – realism” Tallinna Kunstihoones kuni 12. augustini.

Juba enne näitusesaali jõudmist seatakse vaataja silmitsi Peeter Alliku naivistliku fotoimitatsiooniga, mis pole realistlik ei kujutuslaadilt ega süeelt.
Näitusesaali viivalt trepilt avaneb vaade sotsrealismi vormikeelt kasutavale Jasper Zoova teosele. Selja taha jääb Ilmar Kruusamäe slaidimaal. Realism on juba lähemal. Kui nii jätkuks, võiks pealkirja isegi õigustatuks pidada.
Kuid ei, näitusesaali jõudes pööratakse ikkagi kõik peapeale. Vaatajat ümbritseb ebareaalne, sümbolistlik, unenäoline ja moonutatud maailm. Tekib tahtmine välja joosta ja kontrollida, kas ukse kohal rippuvast sildist on ikka õigesti aru saadud.

Realismi haud
Sisenedes esimesse näitusesaali, tõkestab teed suur must sein (seejuures on kõik ülejäänud näitusesaali seinad eranditult valget värvi), mille keskel ripub Erich Lepsi asjalikus realistlikus laadis olustikumaal “Pesutriikija” 1936. aastast. Seina ülaservas kordub näituse pealkiri ja selle all osalejate nimed.
Seinapind on matt, tähed tagasihoidlikult läikivad nagu poleeritud kiri tumedal tahutud kivil. Tuleb meelde kalmistu... Sein mõjub tohutu musta hauakivina, mis oma soliidses rahus seisab kääpa peatsis. Niisugune lihtsas vormis soliidne marmorplaat on tavaline igal eesti surnuaial. Hea ettekujutusvõime korral võib juba peaaegu näha elupuid ja begooniaid...
Tegu on niisiis realismi hauaga. Seda detaili mõistes saab väljapandud tööde valik selgeks. Realism on surnud. Temast on jäänud vaid mälestus. Realismi matusele on aga kogunenud järeltulevad põlved – lapsed ja lapselapsed, onud ja tädid. Nad on küll sugulased, kuid siiski on igaühel oma nägu ja oma hing. Realism, kadunuke, on neil küll veres, kuid see on ka kõik.

Realismi vastukaja
Näitusetutvustuses on väljapaneku eesmärgina nimetatud XXI sajandi eesti maalikunsti realismi võimaluste testimist. Kuraator Ando Keskküla ütleb: “Ma hüüdsin eesti kunsti – Realism! Ja see on see, mis vastu kaikus.”
Niisiis on tegemist realismi vastukajadega. Realismil on läbi ajaloo olnud palju erinevaid alaliike ja tuletisi. Need lähemad ja kaugemad sugulased ongi käesoleval näitusel esindatud. Siin võib näha suundi alustades sots- ja hüperrealismist ning lõpetades isegi sürrealismiga. Kõikehaaravusega läheneb näitus juba Robert Garaudy formuleeritud “piirideta realismi” määratlusele.
Teatud hulgal sisaldub kõigis kunstisuundades realismi. Igasugune kunst, ka kõige abstraktsem, käsitleb ainesena ümbritsevat maailma, pakub oma elunägemuse ja on seega seotud reaalsusega, on reaalsust peegeldav.
Meie kultuuriruumi kunsti eesmärk on alati olnud realism. Eri ajastud ja kunstisuunad on reaalsust omal moel tõlgendanud, kuid siiski on nad kõik püüdnud seda võimalikult tõeselt edasi anda. Et see teisest kultuurikeskkonnast vaadatuna ebareaalne tundub, on sealsete väljakujunenud arvamuste ja tavade tulemus.
Milline eri nägemustest õige on, ei saa kindlalt väita. Tõestused puuduvad. Inimaju töötleb silmalt saadud informatsiooni, tõlgib selle ümber teise keelde. Keel aga sõltub inimese kultuuritaustast.

Isade varjud koopaseinal
Niisiis on realism ja reaalsus alati suhtelised. Meie tõlgendus ümbritsevast maailmast on vaid vari koopaseinal, nagu jutustab Platon. Kellel on õigus väita, et ümbritsev maailm on millet-courbetlik? Nii oleme me harjunud arvama, sest nii on meid õpetatud. Kuid kes ütleb, et õpetajad pole eksinud?
Maalikunstnike liidu näituse kontseptsioon näib lähtuvat platonlikust käsitlusest. Läbisegi on pakutud erinevaid “varje”, jättes vaataja enda otsustada, millist “kujutist koopaseinal” teistest tõelisemaks arvata, kelle maale realistlikumateks pidada.
Iga väljapandud teos demonstreerib segelt isiklikku maailmanägemust, avab isikliku reaalsuse. Nii pakuvad Miljard Kilk ja Priit Pajus muinasjutulist-sümbolistlikku loitsudest kaikuvat maailma, mis on täis ebareaalseid olendeid. Mari Kurismaa ja Malle Leisi maailmad on väikeste asjade mikrokosmosed, kus ka kõik elutu elab omal vaiksel moel. Kreg A-Kristing liidab maalil kaks möödunud sajandile iseloomulikku reaalsusekäsitlust: fotolikkuse ja daliiliku sürrealismi. John Smidt pakub maailma välja kui lõputu koomiksi, mida võib meelelahutuseks lehitseda. Tiina Tammetalu eksponeerib osa reaalsusest – pinnast – andes igaühele võimaluse seda ise dešifreerida. Olav Marani natüürmort ja Margaret Fuksi loodusvaade on klassikalisele realismikäsitusele vastavad. Laurentsius kaldub müstilisse sümbolismi, projekteerides üksteise otsa erinevaid detaile ja kiskudes lõpuks terviku lõhki, nii et teos muutub kaleidoskoobiks, mis igal pilgul uue kujutise annab. Ilmar Kruusamäe ja kunstiakadeemia üliõpilased Tõnis Saadoja ning Maarit Murka näevad ümbritsevat läbi fotoobjektiivi ja jäädvustavad kõike piinliku täpsusega, lisades samas ka peent iroonilisust oma tehnika masinlikkuse üle. Külliki Talp lõikab oma maailmanägemuse peenteks kildudeks ja paneb selle siis uuesti, “õigemini” kokku. Tõnu Mäsaku vaade on küll realistliku vormiga, kuid seda isiklikumalt ja ebareaalsemalt mängivad värvid. Enn Põldroos on reaalsuse detaili oma loomulikust taustast eraldanud, seda lihtsustanud, stiliseerinud ja paljundanud ning tulemuse uute reeglite järgi kokku liitnud. Samasuguseid väljarebitud detaile näeb ka Jaan Toomiku maalidel, kus nad kerkivad ilmutustena esile kirkavärvilisest udust. Peeter Alliku maalidelt avaneb vaade massipsühhoosis kohmakalt lapselikule maailmale, milles toimuvad sündmused ennustavad meile tulevikku (“Ma nägin seda. Maha valitsus, president käigu persse”, “Eesti vabaks 05.06.2002“).
Realism kui tugev ja järjepidav kunstitraditsioon omab pikka ajalugu ja autoriteetseid teejuhte. Selliseid mõjutajaid silmab paljudelt eksponeeritud töödelt.
Nõukogude Liidus veedetud poolsajand on eestlaste mälus kindlalt juurdunud. Nii ei saada üle ega ümber isakesest sotsrealismist. Huvitav on aga, et sellelt traditsioonilt otsivad tuge eelkõige noorema põlvkonna kunstnikud. Punast värvi ja viisnurki leiab Laurentsiuse töödelt, meeleolult on sarnane Zoova maal, tuttavad tegelaskujud (Hitler ja Stalin) esinevad Smithi teostel.
Olulisena kerkib esile ka religioossus ja mütoloogilisus – Laurentsius & AD, Kilgi, Pajusi, Arraku, Laamanni töödes.
Teiste eelkäijate hulgas kohtab vihjeid sümbolismile (Laurentsius, Kilk, Pajus, Laamann, Roosvalt) ja sürrealismile (A-Kristingu daliilik peamotiiv on neist vast otseseim).

Realismi ülestõusmine
Nagu püstitatud hauakivilt lugeda võib, on vana hea realism surnud ja maha maetud. Tema haual on aga põrmust elu ammutades puhkenud uued õied. Need taimed meenutavad multifilmist “Kolmanda planeedi saladus” tuttavaid lilli, mille peegel-südamik on salvestanud kord nähtud sündmusi ja esitab neid siis uuesti. Kas sellist peegeldust usaldada või valetavaks kõverpeegliks pidada on iga vaataja südametunnistuse ja isiklike uskumuste küsimus. Varjud koopaseinal ei ole tõeline maailm, kuid mingit informatsiooni ümbritseva kohta annavad nad siiski. Nii pole ka peegeldused õige reaalsus, kuid lähtuvad sellest siiski.