Südasuvine tormPoul
Anderson, Südasuvine torm. Tõlkija Eva Luts. Fantaasia, 2000.
Taani juurtega Ameerika kirjanik Poul Anderson (s. 1926), kellele tema saavutuste eest
ulmekirjanduses 1998. aastal suurmeistri tiitel omistati, on kirjutanud üle kuuekümne
romaani ja avaldanud ligi nelikümmend jutukogu. Ta oli seal, kui see kõik oli veel väga
alguses – 50ndate kehval paberil ajakirjad ja üliväiksed honorarid, nooruslik
entusiasm ja missioonitunne; ta on ikka veel siin, elav legend, üks vähestest, kes on
kaasa teinud kogu ulmekirjanduse tõusu ja täiskasvanukssaamise. Tartu kirjastus
Fantaasia on nüüdseks avaldanud kolm Andersoni romaani, millest just “Südasuvist
tormi” võiks pidada vanameistri loomingu kvintessentsiks ning mitmes muus plaanis
tähelepanuväärseks.
Anderson on oma loomingus tihti ühendanud mütoloogia ja tulevikutehnika; ta hiilgab
suurepärase ajalootundmisega, valdab ühtlasi hästi nii müüte, legende kui
reaalteadusi. Teda peetakse tihti hard-sf-kirjanikuks ja unustatakse, et tema on
kirjutanud fantasyt enne ja paremini kui “ikoon” Tolkien. Ta ei jää hard
sfis kruvide ja mutrite kirjeldamise tasandile ega takerdu alternatiivajaloos
poliitkorrektsusse (Turtledove). Ajarännud Kristuse-eelsesse Palestiinasse või
normannide Sitsiiliasse; tuleviku folkloristi traagilised seiklused proto-Wodinina gootide
juures; alternatiivajalooline mongolite vallutusretk Ameerikas; inimkonna kauge ja
võimalik tulevik tähtedel – vaid mõned killud Andersoni loomingust.
Mõõdukal ja tasakaalustatud militarismil on Andersoni loomingus samuti oma osa olnud. Ka
sõdimisest kirjutades jääb kirjanik poeediks, vastandudes nii mõneti Robert A.
Heinleinile, kes näikse uskuvat, et sõdimine sõelub ühiskonnast eliidi pinnale. Ka
“Südasuvises tormis” läheb kangelane võitlema väljakujunenud ideaalidega, madina
käik neile palju ei lisa. “Südasuvine torm” koondab mitmeid lõngu ja ühendab mitut
kirjaniku südamemuret, vormudes lõpuks kreedolikuks sedastuseks. Seitsmekümnendate
keskpaik, mil raamat ilmus, tähistab muuhulgas ka ökoloogilise liikumise sündi – üha
võimsamaks ja pöördumatumaks kujunes siis räuskava ja laastava tarbimiskapitalismi
pealetung. Korporatiivne mentaliteet lahterdas muretsejad vastutustundetuteks
asotsiaalideks; Pariisi üliõpilasmässud olid minevik; see oli muganemise,
käegalöömise ja paratamatustega (?) kohandumise aeg. Ühtlasi ka teatav segaduseaeg
ulmekirjanduses, ent see on omaette teema.
Andersoni romaani tegevus toimub näiliselt paralleelmaailmas. XVII sajandi keskpaik ja
Inglise kodusõda. Kuningas Charles I ja Cromwelli “ümarpead”; väärikas monarhism versus
puritaanid. Ainult et see on maailm, kus puritaanid on läbi viinud teadus-tehnilise
revolutsiooni; mööda Inglismaad sõidavad esimesed auruvedurid, töötavad esimesed
semaforid; Yorkis tossavad juba manufaktuuride korstnad. Peale tungib kodanlik tööstus
ja puritaanlik majanduse tõhususe ajastu ning kõik vana peab kaduma. See on maailm, kus
William Shakespeare polnud mitte koomuskitegija vaid Suur Ajaloolane. Tema tööd – jah,
“King Lear”, “Hamlet”, sealhulgas ka “A Midsummer Night’s Dream” ja “The
Tempest” – pole mitte näidendid, vaid ajalookroonikad. Maailm, kus Julius Caesari
ruumides lõid kellad täistunde, Richard III oli küürakas koletis ja kus puritaanide
kiuste veel ikka elavad haldjakuningas Oberon ja kuninganna Titania.
Peategelane prints Rupert, kes võitleb kuninga poolel, esindab Andersonil tüüpilist
sõjakangelast – vanameistri loomingus on sõjalise au ja kuulsuse teema üks
eelistatumaid tunnetusvahendeid –, saab haldjapaarilt (pole küll haldjas inglise fairy
õige vaste) palve üles otsida võlur Prospero sau, millega ainsana saab peatada
protestantide pseudoratsionalismi ja kristliku monopolismi pealetungi. Sest katoliiklus
veel vähegi tunnustas iga rahva oma tõekspidamisi ja inimese kokkukuuluvust maaga,
absorbeeris ja kasutas seda oma huvides tasapisi, ent siis tuli aga “jäine usk, kus
soojust on vaid põrgus, kust on kadunud riitused, kus inimene on elava maailmaga
vastuolus, sest tal on keelatud loodust tavakohaselt austada, kus lõbutsemine on keelatud
kui pahe, kus mehe ja naise armastus on kõlvatu – see ongi häda, mille vastu haldjad
ja Vana Inglismaa võitlevad.” Ka Shakespeare’i ajaloomaailma ohustab puritaanliku
tõhususajastu pealetung, milles inimene peab läbi lõikama oma sidemed Loodusega ja
morni näoga piiblit studeerima, peab hävitama oma kaasasündinud teadvuse ja asendama
selle rangusega enda ja teiste vastu. Riiklik ambitsioon domineerigu loomuliku ees ja
vanad – mittepiibellikud eluvormid kadugu.
Seiklusküllaselt – oma etteasted teevad ka d’Artagnan, Shakespeare’i võlumaailma
tegelased ja kuningas Arthur ise – jutustab Anderson meile loo maailma päästmisest
fanatismi eest. Kangelaste sügav veendumus, et maailmal on õigus säilida kogu oma
mitmekesisuses ja et mitte ühelgi religioonil pole õigust lämmatada inimese
loomupüüdmust harmooniaks Maa ja Loodusega, tunda end osana Müsteeriumist, kuhu ta
sündinud, et ise selle lahendamatuses ja lõpmatus mõistetamatuses oma tõed leida,
sisendab selles küllaltki traagilises teoses lugejasse optimismi.
Haldjad ja Vanem Maailm astuvad “Südasuvises tormis” ühte jalga (pragmaatiline
paratamatus) kukutatava monarhismiga. Sõjalise kuulsuse ja au omandamist meeldib talle
vaadelda läbi Igavese Ristisõdija prisma. Võib jääda mulje, et Anderson igatseb nii
mitmeski oma teoses taga just rüütliajastut ja õukonnaromantikat; näeb katoliiklises
feodaalmudelis rohtu mitme tänapäeva tõve vastu. Mina annan talle andeks.
Kasvõi sellepärast, et kui Põhja-Euroopa luterlik tõhususühiskond on Loodusega üsna
hoolimatult ümber käinud ja me tõepoolest vana ja ehedat sealt vähe leida võime –
sellist vana, mille inimesed ise ümbritsevast omaenese tarkusest avastanud ja
kõnekäändudes senini edasi annavad – suudetakse lõuna pool ehk looduslähemat
eluviisi säilitada. Jääb üle koos Andersoniga õhata, et milline meie maailm oleks
võinud olla, kui tema ajaloos rohkem mitmekesisuse säilitamisele oleks mõeldud ning
tõde vähem monopoliseeritud.
Mitte ainult Andersoniga. Ka Jaan Kaplinski mõtiskleb sellistel teemadel. Tegelikult
võibki leida kahe suurkuju loomingus pidevalt sarnasusi; ainult selle vahega, et Anderson
enam ei usu mõistuse võitu – mitmed tema teosed leiavad aset lohutus ökokatastroofi
üle elanud tulevikus. Kaplinski on kirjutanud: “Nii on kristlik misjonitöö ikka olnud
võitlus, vahel lausa relvastatud võitlus inimkonna ja looduse mitmekesisuse vastu.”
Anderson kirjeldabki ühte sellist võitlust... Kui pole draakonit, kes neitsisid
rööviks, jääks ka Rüütel tööta. Keskaegses ühiskonnas oli müstika omal kohal. Ja
kuigi XV sajandi keskpaigast kirik maa ja loodusest tõeotsimise suhtes üha karmimaks
muutus ning aastasada hiljem koos luterlastega selle sootuks ära keelas, on hoomatav, mis
Andersoni heroilises feodaalkorras võlub. Kindlasti pole prints Rupert Vercingetorix, ent
haldjate muret suudab ta mõista. Andersoni illusoorses katoliku-feodaalses
kangelasühiskonnas leidub koht ka iga inimese hinges peituvale indiaanlasele. Nii
Anderson kui Kaplinski on tihti sõnastanud veendumuse, et maailma mitmekesisuse
hävitamine viib tulevikuni, mida me ei vaja. Kuid Andersoni tunnetuspiir on alalhoidlikum
ja oma kasvukeskkonna kesksem. Umbes kümme aastat pärast “Südasuvist tormi” laseb
ta ühes oma romaanis tegelasel välja öelda, et just kiriku ja riigi tasakaalustatud
(viljakas pingestatus) areng on viinud õhtumaailma sinna, kus sündis tõeline arusaam
ümbritsevast universumist ja esimene kandev ideaal vabadusest. Jah, Anderson on
konservatiiv…, ent “Südasuvises tormis” veel üsna üleannetu konservatiiv.
“Südasuvises tormis” päästetakse maailm Prospero võlusaua abil. Milles leiame
võlusaua oma maailmas? On meil veel õigus seda otsida?
INDREK HARGLA