Teatriraamatust Reet Neimari pilguga

11.jpg (16986 bytes)

Adolf Šapiro jagab teatritudengitele autogramme.

Ma arvan, et teatriraamatuid peab välja andma kahel peamisel põhjusel. Esimene seostub teatriharidusega, tegemaks meid sõna otses mõttes teatri asjus targemaks, nii teatrihuvilisi kui -tegijaid. Seega selleks, et vahendada õpetusi ja uskumusi teatritegemisest. See funktsioon on Eestis just hetkel väga tähtis, sest sedalaadi kirjandust meil ju palju ei ole olnud. Teine funktsioon seisneb selles, vaieldagu palju tahes, et meil tuleb teatriprotsessi ikkagi jäädvustada. Muidugi eesti teatrit, sest mujal ei tee seda meie eest keegi. Teatriprotsessi jäädvustatavuse üle võib jääda lõpmatuseni vaidlema, suhtelisus ja juhuslikkus jääb alati, ja ilmselt ei olegi raamatus fikseeritu tegelik teater, kuid jäävad tegijate nimed ja tööd, heal juhul – legend. Pidevalt peab tähelepanu juhtima sellele, et erinevalt kirjandusest, helilooja nootidest ning kunstniku taiesest teatriteos ei säili. Kui kirjalik jäädvustus ei anna ka täiuslikult adekvaatset pilti, käivitab ta ehk ometi kellegi kujutlusvõime. Seega mitte ainult jäädvustamiseks, vaid protsessi jätkumiseks, tagamaks järjepidevust n-ö. õhku kirjutatud kunstiliigile. Et uued tegijad ja uued vaatajad ei arvaks, et teater algab neist. Kolmandana võiks lisada, et väga harva õnnestub see, mis õnnestus Šapiro raamatu puhul: pakkuda ka huvitavat juturaamatut, see, et oleks ühendatud hariv funktsioon ja eesti näitlejate jäädvustus. Mujal maailmas on memuaarid tihti ka inimlikus mõttes “põnevad”. Eesti teatrimemuaarid seda tihtipeale ei ole. Loodan, et Šapiro raamatu ilmumine ärgitab meie teatriinimesi oma mälestusi pisut julgemalt ja vabamalt, mitte enam nii kammitsetult paberile panema. Vaba mõttevoolu, pihtimuse ja avameelse subjektiivsuse eeskuju on nüüd eesti teatrihuvilise lugemislaual olemas.
Meil ollakse näiliselt objektiivsed, kuid sisuliselt see ikkagi ei õnnestu. Mõistagi pole see kunstlikult tekitatav, Šapiro on ka väga hea sulemees, mida paraku kõigile teatraalidele Jumalast antud ei ole, kuid vabadusaste on siiski hoopis teine.
Tulles nüüd konkreetselt tagasi selle esimese, hariva, arendava funktsiooni juurde, on sihtgrupiks eeskätt mõistagi praktikud ja teatriõppurid. Siit omakorda küsimus, kas tasuks neid üldse suures tiraais välja anda. On ju tänapäeval paljundamisvõimalus ning haritud inimesed oskavad võõrkeeli. Minult kui toimetajaltki on küsitud, milleks tõlkida Brooki või Barbat, kui originaalid on Eestis olemas – ja tõepoolest on ka Ingo Normet koondanud EMA kõrgemasse lavakunstikooli väga väärtusliku ja põneva raamatukogu välismaal ilmunud teatrikirjandusest. Ometi peame me kõigele vaatamata, ja oma võimalustest lähtudes valikuliselt, siiski tõlkima. See on eesti teatrimõtte taseme küsimus, teatrist mõtlemise ja rääkimise sõnavara küsimus, kitsamalt – terminoloogia küsimus. Võõrkeelsest teatrist mõeldes ning neid väljendeid ka kirjalikult kasutades, kängub eesti oma teatrisõnavara provintslikuks maakeeleks ning ei säilita ega omandagi vastavat leksikat. See aga on juba laiemalt meie teatrikultuuri küsimus.
Tehes ajaloolist tagasivaadet selle suuna kohta, hakkab loetelu peale tõenäoliselt Peter Brooki omaaegsetest pehmekaanelistest köidetest – “Tühi ruum” Loomingu Raamatukogu sarjas, (seal ilmus ka Antonin Artaud’ “Esseid ja kirju”), “Nihkuv vaatepunkt” juba teatriliidu väljaandena, samuti Robert Coheni käsiraamatulik “Näitlemisvägi”. Soliidsemalt teatriliidus kirjastatuna juba Mihhail Tšehhovi artiklikogumik ja möödunud aastal Eugenio Barba “Paberlaevuke” Mati Undi tõlkes ja kommentaaridega. Seda rida tahaksime jätkata. Puudu on näiteks Grotowski kogumik, mida Hendrik Lindepuu juba tõlgib ja mille loodetavasti saab kevadel töösse anda. Loomulikult ei alga praktikute-teoreetikute põhivara sajandi keskelt, vaid rivi ette tuleb panna siiski Stanislavski, võimaluse korral lisada sinna ülemöödunud sajandist, mil algas tuntav reiiteatrivool, veelgi selle suuna algatajaid. Kasvõi Stanislavski puhul võib taas tekkida küsimusi, kuna see on ju osaliselt eesti keeles kättesaadav. Teatavasti vananeb aga tõlge alati kiiremini kui originaal, ning eestikeelsed Stanislavski tõlked tunduvad täna äärmiselt primitiivsed ja aegunud, neisse on väga raske end “sisse lugeda”. Uued tõlked on juba tellitud ja meie praktikud-pedagoogid tunnevad elavat huvi, millal saaks hakata temaga seonduvaid termineid arutama ning vajadusel ka ümber sõnastama. Nimelt on meil tellitud tõlked headelt vene ilukirjanduse tundjatelt ja tõlkijatelt, seda teksti enda huvides, kuid kogu terminoloogilise materjali arutab läbi praktikute konsiilium. Moori ja Mettuse tõlgetes sisalduv märksõnavara võib osaliselt asenduda kas tõlkijate poolt pakutu või hoopis praktikute leitud kolmanda variandiga. Seega on Stanislavskit lähiajal oodata. Kuna omaaegsest Mihhail Tšehhovi kogumikust jäi välja praktikute jaoks kõige tähtsam artikkel “Näitlejatehnikast”, mis on küllalt spetsiifiline, peaks sedagi tõlkima praktik ning esialgne kokkulepe selle tõlkimise osas on meil Anu Lambiga.
Teatriajaloo seisukohast puudub praegu üks hõlmavam suurteos selle valdkonna kohta. Phyllis Hartnolli “Lühikesest teatriajaloost” ilmselgelt ei piisa, kuid sobivat originaalteost otsides oleme mõneti raskustes. Enamasti kipuvad teatrilood olema selle kultuuriruumi kesksed, kust pärineb nende autor. Jõudsime Lea Tormisega pisut naljakale järeldusele, et kõige objektiivsemad on vene ajalooõpikud, kuid hetkesituatsioonis oleks nende tõlkimine seotud mitmete kultuuriliste probleemidega, ja nii leidsime ühe Oxfordi maailmateatri ajaloo leksikoni, mis pole küll õpik, kuid siiski ulatuslike artiklitega, mille järgi oleks juba võimalik teatriajalugu õppida. Läbirääkimised tõlkeõiguse saamiseks juba toimuvad.
Loomulikult on teatriõppurite jaoks vaja ka spetsiifilisemat teatrikirjandust, mida nö. ühe aastaga läbi ei müüda. Hiljuti ilmus Ülo Vihma tõlkes “kommete, kostüümi ja tantsusammude” käsiraamat “Mängides ajaloolisi näidendeid”: Sellele jätkuks on Martin Veinmannil valmimas kõneõpik “Kuidas teha end mõistetavaks”. Nagu pealkirjastki järeldada võib, ei ole see pelgalt lavakõne õpik, oletatavasti oleks sellele tarbijat ja ostjat ka ärimeeste ja poliitikute hulgas, kes on viimasel ajal hakanud teatriliidust ja teatrikoolist vastavasisulist kirjandust ja õpet küsima. Inimesi, kes soovivad õppida korrektsemat foneetikat ja kõnekunsti, leidub igal alal. Sellele lisaks tõlgib Anu Lamp inglise keelest üht maailmas üldiselt aktsepteeritud lavakõneõpikut.
See, mida aga oma eesti teatri heaks võimaluste piires teha saame, jaguneb väga mitmetesse anridesse. Ühelt poolt tasub uhkust tunda Jaak Rähesoo ingliskeelse eesti teatri tutvustusraamatu üle, mis ei ole tõepoolest tarbetekstiga pildibrošüür – et hea välismaale minnes kingituseks kaasa võtta. See on siiski autori enese kontseptuaalne lähenemine eesti teatri ajaloole, mis vääriks ka eestikeelset varianti. Lisa on vaja aga näitlejate elutööraamatutele, mida iseenesest saab üsna mitmel viisil teha. Näiteks kolm teatriliidu kirjastusel viimati ilmunud raamatut on omavahel küllaltki erinevad. Linda Rummo raamat on jutustatud monograafia, Lilian Vellerannaga koos loodud seesmise vaatevinkliga põhjalik lavaelu peegeldus, Inna Taarna koostatud Ilmar Tammuri raamat oli aga pigem mõeldud albumilaadse ja pildirohkena ā la Ilmar Tammur kaasaegsete mälestustes, Mare Põldmäe raamat Aarne Viisimaast tugineb peamiselt Viisimaa päevikutele, mida on kommenteeritud ning faktoloogiaga täiendatud, seega võrdlemisi dokumentaalne. Puudub aga ühe autori kirjutatud näitlejamonograafia. Loodan seda Pille-Riin Purje raamatust Jüri Krjukovi kohta. Lilian Vellerand on koostamas Mikk Mikiveri raamatut, Einari Koppeli materjalidega töötab Maimu Valter, Maris Balbati projekti tööpealkiri on “Lavakooli esimene lend. Saatused”, Vaino Vahingul ja Mati Undil on küpsenud idee panna kokku raamat Evald Hermakülast. Selle anr on veel lahtine, juttu on olnud ka kirjade, päevikute ja dokumentide avaldamisest. Tõenäoliselt kaasatakse töösse keegi, kes on kursis Hermaküla Tallinna-perioodi lavastustega. Endal on mul pooleli Jüri Järveti materjali läbitöötamine ning Lilian Vellerand kogub materjali Voldemar Panso ja Kaarel Irdi kohta – suured isiksused kaasaegsete mälestustes.
“Teatrielu” ehk teatri aastaraamat peaks ilmuma regulaarselt iga teatriaasta kohta, kuid 1999. aasta kogumiku hilinemise tõttu peaks sel aastal neid ilmuma koguni kaks. Selle printsiibiks on artiklid, fotod, kroonikad, teatrite koosseisud ja muu esmainfo teatrite kohta. Tahame taaskäivitada ka “Teatriajaloo vihikud”, mis on vahepeal soiku jäänud. Need ei peaks olema kõvakaanelised kvaliteetväljaanded, vaid tavalised jäädvustused. Kokkulepe on lavakunstikooli juures professor Lea Tormise juhtimisel töötava teatriuurijate grupiga ja eesmärgiks on mälestused teatriajalukku jälgi jätnud lavastuste kohta. Ilmselt valmib esimesena Velleranna koostatud “Tants aurukatla ümber”.
“Teatriajaloo vihikute” alasarjana võiks tulla ka “vihikud” teatrikoolituse kohta. Selle kohta, mis koolid teatrihariduse andmisel üldse olemas on olnud, on üpris segane pilt. Ka sellest, kui kaua üldse teatrikoolitus Eestis kestnud on. Kunagi planeerisime, et iga kooli kohta võiks olla eraldi vihikuke. Sellega haakuvalt on küll valmimas Inna Taarna töö sõjaeelse konservatooriumi juures 1938 – 1941 tegutsenud Riikliku Lavakunstikooli kohta, kust väljusid Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Ellen Liiger, Heli Viisimaa jt. Maimu Valterilt on laekunud ka käsikiri sõjajärgse Eesti Riikliku Teatriinstituudi kohta, mis andis kolm lendu (Linda Rummo, Einari Koppel, Jüri Järvet, Eino Baskin, Lembit Eelmäe, Heikki Haravee, Kulno Süvalep jt.). Mõeldud on teistegi teatrikoolide peale, nagu GITISe eesti stuudio, Tallinna ja Tartu erinevad stuudiod, mida on teatrite juures peetud, ja lõpuks siis kõik lavakunstikateedri lennud.
Tuleb lisada, et teatriraamatuid ei anna välja sugugi mitte ainult teatriliit, vaid neid tuleb ka muudest kirjastustest. Tõstaksin esile Eesti Entsüklopeediakirjastuse eestvõttel ja teatriliidu abiga valminud Eesti teatri biograafilise leksikoni: baasraamatu, mille pealt üldse saaksid hakata kujunema isikumonograafiad ja faktide avamine. Kuna meil koondteatriajalugu ei ole, Tormise juures töötaval grupil on järgmine osa küll planeeritud, täidab ETBL mingil määral ka selle aset.
Muudest raamatutest on kiiduväärne, et ilmus Vahingu koostatud “Thespis” Ilmamaa kirjastamisel. Praktikutele on ilmselt mõistetav ka Schuttingute tõlgitud ning kommenteeritud “Teine teater”. See on pisut subjektiivne, kuid teadlikule lugejale XX saj. alguse reiireformide kohta ometi infot edastab. Eriti tänulikud oleme Ilmamaa kirjastusele, mis on ilmutanud nii Jaak Rähesoo kui Hanno Kompuse kogumikud ning kus Madis Kolgi koostamisel on kuuldavasti oodata ka raamatut Karl Menningust. Ka teistes kogumikes Luigast Laarmanini leidub teatrikaja. Aeg-ajalt annavad kirjastused välja ka näitlejate raamatuid: Endel Pärnast, Ruts Baumanist ja Lensi Römmerist, viimases vahendatakse ka pagulasteatrit Rootsis. Ka Estonia ooperilauljate saatusest sõja järel on Arne Mikk pannud kokku raamatu. Pärnus ilmus Leida Taltsi koostatud Pärnu teatri ajalugu, koos autori lubadusega teha sama ka Ugala kohta.
Mis vahe on teatriliidu ja teiste kirjastuste poolt välja antud teatriraamatutel? Julgeksin arvata, et mujal ilmunud raamatud vajavad vahel pisut asjatundlikumat toimetamist. Mõningad raamatud on jätnud ka mulje, et teatriraamatut saab välja anda odavalt, teatriliidus oleme siiski käinud seda teed, et teha seda soliidselt, koos tippkunstnikega (nt. Jüri Kaarma ja Kersti Tormisega), kes on raamatukujunduskonkurssidel auhindu pidevalt võitnud. Paneme rõhku foto- ja trükikvaliteedile. Tulles alguse juurde – kuna teater ise ei säili, võiks teatriraamat säilida pikkadeks aastateks. Ometi on hea meel, et teatrikirjandust ka mujal üllitatakse, olgugi et vahel harva tundub, et väljaantu seda justkui päriselt ei vääriks, olles näiteks eelnevalt teatriliidu poolt tagasi lükatud. See on aga demokraatiaga kaasnev paratamatu efekt, kus väljaanne ilmub üksnes autori vastutusel, eriti, kui on olemas ka mõne fondi abiraha. Kes soovib, see kirjastab.
Tagasi võidakse raamat teatriliidus lükata näiteks põhjusel, et see on tendentslik ning objektiivsele teatripildile mittevastav. Teine põhjus ilmneb sageli memuaaride puhul, mida kaldutakse samastama päevikupidamise, etenduste fikseerimise ja “kalamehejuttudega”.
Tulles tagasi haridusfunktsiooni juurde, võiks küsida, kas kõrgteatriteooriat eesti keeles välja anda ei saaks. Kindlasti see tuleb, Tartu ülikooli teatriteaduski peaks lõpuks säärase väljundini jõudma. Ometi peab hoolikalt eristama ühepäevateooriaid ning ajaproovile vastu pidanud teatrimõtet, esimene on pealegi võõrkeeles kättesaadav. Teooriagi puhul on küsimus teatrikultuuri prestiiis, sest lugejate horde selle taha ei saa. Teatriteooriahuvilisi on veel vähem kui teatrihuvilisi, kahtlen, kas praktikudki alati neid läbi lugeda viitsivad. Massitiraai vajadust ei teki mitte kunagi ega mitte kusagil.
Põhimõtteliselt võiksid teatrimemuaare kirjutada ka vaatajad. Olen sirvinud vastavasisulisi võõrkeelseid päevikuid. Kui kellelgi on selliseid ülestähendusi ka Eestis, tasuks nendega küll teatriliitu siseneda, tahtmata ärgitada praegu grafomaane, kellega meil ka aeg-ajalt tegelda tuleb. Subjektiivne lähenemine, mis on vaba tahtlikust halvustusest, tuleb ju ainult eesmärgile kasuks. Toimetaja on see, kes “tõlgib” kogu materjali arusaadavuse huvides lugejale loetavaks, loeb käsikirja professionaalse lugeja silmadega.
Teatriraamatute harva ilmumise peapõhjusi on kaks. Esmalt see, et teatriliidul on vaid üksainus toimetaja. Sellest olulisem on aga see, et iga raamatu trükkisaatmiseks tuleb Kultuurkapitalilt eraldi toetus taotleda. Raamatute puhul võivad need taotlused läbi minna ka alles teisel-kolmandal katsel või saadakse vajalik summa jaokaupa. See on arusaadav, sest olles ka ise sealse laua taga istunud, võin öelda, et raamatutaotlused on enamasti ühed kallimad ja üle ühe-kahe neid korraga läbi ei lähe. Kerjamisprotseduur võtab aega nagu ka toimetamistegevus. Oleme ise aeglased ja ka potentsiaalsete autorite võrk on väike. Kiidelda me oma teatriraamatute sagedusega ei saa, kuid tunneme rõõmu kõigi üle, kes selles vallas midagi ette soovivad võtta.

Reet Neimar
Vestluse kirjutas üles Madis Kolk