Filmimaailm

Visconti “Ludwig” tema algkujul
Oma nn. saksa triloogia lõpuosa “Ludwig” (1972) pühendas itaalia filmiklassik Luchino Visconti Baierimaa “hullule” kuningale Ludwig II-le (1845 – 86). Ajaloost on teada, et ekstsentrikust monarh (filmis Helmut Berger) kannatas paljude komplekside käes, harrastas ja toetas kunste, kuid samas ei tundnud end eriti koduselt rahaasjades. Ta polnud võimeline elama reaalsuses ning seda objektiivselt hindama ning lõppkokkuvõttes hävitas see reaalsus tema. Paarikümne valitsemisaasta järel tunnistati Ludwig II vaimuhaigeks ja tõugati troonilt. Kuninga vähehaaval süvenev hullus ja tema muutumine piltilusast naiselikust mehest degenereerunud isevalitsejaks oleks kui “Dorian Gray portree omamoodi variatsioon”.
Neljatunnine suurfilm Baierimaa kuningast oleks võinud kujuneda kogu elu produtsentide, tsensorite, kriitikute ja kultuuriametnike omavoli vastu võidelnud Visconti (1906 – 76) peateoseks. Paraku polnud aristokraatlik kineast arvestanud oma tervise järsu halvenemisega, mistõttu “Ludwigist” demonstreeriti aastakümneid algvariandist märksa lühemaid versioone (teatavasti oli filmi produtsent sõlminud levitajafirmaga Metro-Goldwyn-Mayer lepingu, mis sätestas, et valmiv teos ei tohi kesta üle kahe tunni).
Mõned aastad tagasi, kui “Ludwigi” kasutamata jäänud materjal läks oksjonihaamri alla, ostsid Visconti kauaaegne kaasstsenarist Suso Cecchi D’Amico ja tema mõttekaaslastest entusiastid unikaalsed filmilindid ühiste jõududega ära ning üks suure meistri uhkemaid töid restaureeriti.
 
San Sebastiáni festivali varjutasid hiljutised terroriaktid
20. – 29. septembrini San Sebastiánis toimunud filmipeo põhi?ürii eesotsas prantsuse kineasti Claude Chabroliga tunnistas tänavu Suure Kuldse Merikarbi vääriliseks tšiillase Orlando Lubberti iroonilise komöödia “Takso kolmele”. Pruugitud Ladaga taksot sõitev mees on sunnitud kahe jõhkardliku varganäo käsul olema neile sohvri eest. Hiljem langeb röövsaagist midagi ka taksojuhile, endistest peksjatest saavad ka pekstavad, kuna Lada osamaks tuleb ju kuidagi tasuda. Parima re?issööri auhinna pälvis Jean-Pierre Ameris oma realistliku draamaga “C’est la vie”, kus lootusetult haige venelane satub haiglasse ning armub teda põetavasse halastajaõesse. Parimaks naisnäitlejaks tunnistati hispaanlanna Pilar López de Ayala (XVI sajandisse kanduvas eepikafilmis “Armuhullus”) ja parimaks meesnäitlejaks türklane Duzgun Ayhan (poliitilist varjupaika taotlevast kurdi perekonnast pajatavas draamas “Põgenemine Šveitsist paradiisi”).
Äsjaste terroritegude pärast jäid Baskimaale saabumata tänavused elutööpreemia laureaadid Julie Andrews ja Warren Beatty. Küll aga oli oma uue Ausschwitzi-filmiga “The Grey Zone” kohal selle produtsent ja peastaar Harvey Keitel.
 
Lähiminevikus lahkunuid
Francisco Rabal
(F. Valera, 8. III 1925 – 29. VIII), Paco, hispaania teatri- ja filminäitleja. Olles filmindusega seotud 1942. aastast ja teatriga 1947. aastast, jõudis ta näidelda ligi paarisajas ekraaniloos. Rahvusvahelise tuntuse tõi edukas koostöö Luis Buñueliga (“Nazarin”, 1958; “Viridiana”, 1961; “Päevane kaunitar”, 1966).
Teisi filme: “Varjutus” (1962), “Nunn” (1965), “Che Guevara” (1968; nimiroll), “Tatarlaste kõrb” (1976), “Taru” (1982), “Pühad lihtsameelsed” (1984), “Goya Bordeaux’s” (1999; nimiroll), “Lazaro De Tormes” (2001).
Pertti Pasanen
(10. IV 1930 – 7. IX), Spede, soome telemeelelahutuse pioneere, kelle populaarsuse kõrgaeg langes 1960ndaisse ja 1970ndate algusesse. Sidus end ajaviitetööstusega juba 1950ndate algul (pisirollid kinofilmides, raadiosketšide autor). Esimeseks olulisemaks projektiks kujunes legendaarne episoodfilm “X-parun” (1964). Spede esines umbkaudu poolesajas kinofilmis, tootis neist ise 30 ja lavastas 9. Tuntumaid filme: “Umbes seitse venda” (1968), “Mänguasjagangster” (1969), “Speedy Gonzales – umbes seitsme venna poeg” (1970), “Uuno Turhapuro” (1973), “Poodamatud” (1971), “Viu-hah hah-taja” (1974).

AARE ERMEL