Filmimaailm
Visconti “Ludwig” tema algkujul
Oma nn. saksa triloogia lõpuosa “Ludwig”
(1972) pühendas itaalia filmiklassik Luchino Visconti Baierimaa “hullule”
kuningale Ludwig II-le (1845 – 86). Ajaloost on teada, et ekstsentrikust
monarh (filmis Helmut Berger) kannatas paljude komplekside käes,
harrastas ja toetas kunste, kuid samas ei tundnud end eriti koduselt
rahaasjades. Ta polnud võimeline elama reaalsuses ning seda objektiivselt
hindama ning lõppkokkuvõttes hävitas see reaalsus tema. Paarikümne
valitsemisaasta järel tunnistati Ludwig II vaimuhaigeks ja tõugati
troonilt. Kuninga vähehaaval süvenev hullus ja tema muutumine
piltilusast naiselikust mehest degenereerunud isevalitsejaks oleks kui “Dorian
Gray portree omamoodi variatsioon”.
Neljatunnine suurfilm Baierimaa kuningast oleks võinud kujuneda kogu elu
produtsentide, tsensorite, kriitikute ja kultuuriametnike omavoli vastu
võidelnud Visconti (1906 – 76) peateoseks. Paraku polnud aristokraatlik
kineast arvestanud oma tervise järsu halvenemisega, mistõttu “Ludwigist”
demonstreeriti aastakümneid algvariandist märksa lühemaid versioone
(teatavasti oli filmi produtsent sõlminud levitajafirmaga
Metro-Goldwyn-Mayer lepingu, mis sätestas, et valmiv teos ei tohi kesta
üle kahe tunni).
Mõned aastad tagasi, kui “Ludwigi” kasutamata jäänud materjal läks
oksjonihaamri alla, ostsid Visconti kauaaegne kaasstsenarist Suso Cecchi D’Amico
ja tema mõttekaaslastest entusiastid unikaalsed filmilindid ühiste
jõududega ära ning üks suure meistri uhkemaid töid restaureeriti.
San Sebastiáni festivali varjutasid hiljutised
terroriaktid
20. – 29. septembrini San Sebastiánis toimunud
filmipeo põhi?ürii eesotsas prantsuse kineasti Claude Chabroliga
tunnistas tänavu Suure Kuldse Merikarbi vääriliseks tšiillase Orlando
Lubberti iroonilise komöödia “Takso kolmele”. Pruugitud Ladaga
taksot sõitev mees on sunnitud kahe jõhkardliku varganäo käsul olema
neile sohvri eest. Hiljem langeb röövsaagist midagi ka taksojuhile,
endistest peksjatest saavad ka pekstavad, kuna Lada osamaks tuleb ju
kuidagi tasuda. Parima re?issööri auhinna pälvis Jean-Pierre Ameris
oma realistliku draamaga “C’est la vie”, kus lootusetult haige
venelane satub haiglasse ning armub teda põetavasse halastajaõesse.
Parimaks naisnäitlejaks tunnistati hispaanlanna Pilar López de Ayala
(XVI sajandisse kanduvas eepikafilmis “Armuhullus”) ja parimaks
meesnäitlejaks türklane Duzgun Ayhan (poliitilist varjupaika taotlevast
kurdi perekonnast pajatavas draamas “Põgenemine Šveitsist paradiisi”).
Äsjaste terroritegude pärast jäid Baskimaale saabumata tänavused
elutööpreemia laureaadid Julie Andrews ja Warren Beatty. Küll aga oli
oma uue Ausschwitzi-filmiga “The Grey Zone” kohal selle produtsent ja
peastaar Harvey Keitel.
Lähiminevikus lahkunuid
Francisco Rabal (F. Valera, 8. III 1925 – 29. VIII), Paco,
hispaania teatri- ja filminäitleja. Olles filmindusega seotud 1942.
aastast ja teatriga 1947. aastast, jõudis ta näidelda ligi paarisajas
ekraaniloos. Rahvusvahelise tuntuse tõi edukas koostöö Luis
Buñueliga (“Nazarin”, 1958; “Viridiana”, 1961; “Päevane
kaunitar”, 1966).
Teisi filme: “Varjutus” (1962), “Nunn” (1965), “Che Guevara”
(1968; nimiroll), “Tatarlaste kõrb” (1976), “Taru” (1982), “Pühad
lihtsameelsed” (1984), “Goya Bordeaux’s” (1999; nimiroll), “Lazaro
De Tormes” (2001).
Pertti Pasanen (10. IV 1930 – 7. IX), Spede, soome
telemeelelahutuse pioneere, kelle populaarsuse kõrgaeg langes 1960ndaisse
ja 1970ndate algusesse. Sidus end ajaviitetööstusega juba 1950ndate
algul (pisirollid kinofilmides, raadiosketšide autor). Esimeseks
olulisemaks projektiks kujunes legendaarne episoodfilm “X-parun”
(1964). Spede esines umbkaudu poolesajas kinofilmis, tootis neist ise 30
ja lavastas 9. Tuntumaid filme: “Umbes seitse venda” (1968), “Mänguasjagangster”
(1969), “Speedy Gonzales – umbes seitsme venna poeg” (1970), “Uuno
Turhapuro” (1973), “Poodamatud” (1971), “Viu-hah hah-taja”
(1974).
AARE ERMEL
|