Rõõm ja mure käivad käsikäes. Eesti spordile nii eduka aasta viimase päeva koidik viis meie hulgast andeka, mitmekülgse ja suurte organiseerimisvõimetega teleajakirjaniku, abivalmis kolleegi ja hea sõbra Toomas Uba.
Eesti Televisooni spordisaateid on juhtinud kaks entusiasti – esilagu Heino Mikkin ja tema järeltulijana alates 1973. aastast Toomas Uba. Toomas Uba suutis täielikult haarata spordimaailma terviklikkust kodukandi ja -kooli võistlustest kuni ülemaailmse spordipeo olümpiamängudeni. Oma vahedate kommentaaridega tõi ta meieni sündmused 11 olümpialt. Omaette julgustükk oli tuua 1974. aasta suusatamise MM-võistlused Falunist otseülekannetena ja koguni eestikeelsete kommentaaridega meie ekraanile. Eesti Televisooni spordikommentaatorina sai Toomas Uba paljude kohalike võistluste algatajaks ja eestvedajaks.
Toomas Uba ajakirjanikutegevus avaldus mitmel alal – reporterina, kommentaatorina, noorte kolleegide õpetajana. Osalemine ülipopulaarse “Naapurivisa” sarjas Eesti võistkonnas alates 1967. aastast tõi Toomas Uba pikaks ajaks mälumängijate perre.
Toomas Uba tööd ja tegevust tunnustati 1988. aastal teenelise ajakirjaniku aunimetusega, Eesti telekorüfeede reas on Toomas Uba ka Valdo Pandi nimelise preemia laureaat. Toomas Uba saavutas kõrgvormi ja taseme, mida on raske ületada. Viimast tunnustust, Rahvusvahelise Olümpiakomitee elutöö auhinda Toomas Uba ise enam ei näinudki.
Lahkus mees, kes viimase hetkeni mõtles tööle. Elupõline optimism ja piiritu tahtejõud jäid karmile reaalsusele lõpuks alla.