Mäng piiril

Kuigi ma nägin vaevalt pooli “Talveöö unenäo” külalislavastusi, oli Kama Ginkase “K. I. kuritööst ja karistusest” kindlasti festivali tipphetki. Seda tunnistas valdavalt teatriinimestest koosnenud publiku kestev püstijala-aplaus. Jääb määratleda tolle tavatu kunstielamuse omapära. Selleks osutub järelemõtlemisel katkematu ja painav piirilolek. Osutub ehk üllatavaltki, sest lavastus ei kasutanud lausa tavamõistelisi šokivahendeid. Ometi oli selle aluseks vaataja asetamine olukorda, mida võib ehk võrrelda viibimisega hullumaja patsiendi demonstratsioonil. Ilmselt sisendati toda seost teadlikult juba mänguruumiga – tühja, kõleda, valge, kliinilisega –, kuhu vaatajad pärast väikest “eeletendust” koridoris juhiti. Teiseks ja harjunumaks võrdluskogemuseks oleks mõne peojoodiku jauramine, mida kainemad külalised peavad piinliku ebalusega taluma. Omal moel oli see üsna agressiivne etendus.
Paratamatult meenus Antonin Artaud’ “julmuse teater”. Ma ei kasutaks küll Artaud’ kujundit pähe kukkuda ähvardavast taevast. Viitaksin pigem sellisele unenäokogemusele, kus pind kipub reetlikult jalge alt kaduma ja tunned end langevat sügavikku. Iseendast polnud mänguvõtted üldse artaud’likud. Pealtnäha oli meie ees kõige järjekindlam mänguline realism. Ent antud aine, materjaliga seotult oli sellel tavalisest realismist hoopis erinev, võõritav toime. See teadvustas, kui tinglikult vaimusegadust teatris üldiselt mängitakse. Niisuguse naturaalsuse puhul hakkas nüüd kiusama peaaegu sündsusetusetunne – osa laiemast ebamugavustundest. Tuli ka mõte, kas tohib üldse näitlejalt, noorelt näitlejalt pealegi, nõuda sellises rollis sisseelamist või ümberkehastumist või mis-ta-ongi’t. Kas ei hakka see teda psüühiliselt traumeerima? See kõhelus süvenes muide, kui hiljem kavalehest lugesin, et lavastust on mängitud juba kuus aastat. Kui nooruke pidi too Oksana Mõssina siis alguses olema?
Veel teravamalt asetas sama küsimuse laste rakendamine lavastuses. Kõigepealt juba tõik, et neid üldse pandi lähikontakti olukorraga, millest lapsed reaalelus tavaliselt eemale viiakse. No ja siis lisandusid veel need sakutamised ja poolpaljaks kiskumised. Ehkki esimesed, nagu iga teatriga natuke tuttavam inimene teab, olid kindlasti rohkem näilised kui tõelised. Ja poolpaljas oli ainult poolpaljas. Kuid ikkagi oli häirivus viidud peaaegu piirini ja siis seal täpselt tagasi hoitud. Sama kehtis publikuga suhtlemise kohta: võis tajuda ühelt poolt ohtu ja teiselt poolt seda, et publikust ajutiselt välja kistu jääb passiivset ootusseisundit säilitades puutumata. Nii intiimse kogemusvalla puhul ei tahaks ju rääkida lavastuse tehnilisest teostusest, ent muidugi eeldab just intiimsus äärmist tehnilist täpsust ja maitseotsustuste kindlust. Sest siin mindi “keelatud territooriumile” hoopis sügavamalt sisse, kui seda teevad praeguses teatris nii sagedased ropendamised ja muud pealispinnalised taburikkumised.
Veel ilmsemalt nõudis suurt tehnilist täpsust lavastuse pikkus – umbes poolteist tundi. Sest see peaaegu monoetendus oli ju läbinisti staatiline, ilma areneva loota. Nendele, kes “Kuritööst ja karistusest” üldse midagi ei teadnud, võttis olukorra selgumine ehk pisut aega – sedavõrra oli siis “tunnetuslikku dünaamikat”. Meeleoluliselt oli nihet ainult nõnda palju, et algselt koridoris valitsenud kerge (kuigi ebalev) naer asendus päris mänguruumis tarretunud jälgimistõsidusega. Motiivid, mis tolle tegelase, Katerina Ivanovna Marmeladova (märksa tuntuma Sonja ema) segases jutus esile ujusid, olid ammu selgeks saanud, jäi nende piinav kordamine. Tõepoolest jõudsin etenduse vältel mõelda, kaua see veel peaks kestma. Tavaliselt oleks see lavastusele mingisuguse luhtumise märk. Aga siin taipasin, et laiendatud mõttes – kaua selline kogemus, selline elu peaks kestma? – kuulub too küsimus ilmsesti ettekavatsusliku vaatajareaktsiooni sisse.
Mis siis sundis saalitäit inimesi toda pikka piina lausa hüpnotiseeritult taluma ning pärast innustunult plaksutama? Ilmselt tunnistamine, et teater oli seekord võimaldanud kokkupuudet millegi äärmiselt olulise, elementaarsega. Nimelt tajumusega, kui hapral pinnal seisab inimelu; tajumusega, kuidas too pind tõesti iga hetk seletamatult võib hajuda. See oli kohtumine millegi ürgse, ähvardava ja tundmatuga. Kohtumine, mis kunstivallas on turvalisem ja suuremat vaatlusselgust võimaldav kui päriselus. Päriselus püüavad seda tõrjuda juba seltskondlikud konventsioonid. Kunst muidugi kaldub seda kohates enamasti samuti konventsioonidesse, tinglikkustesse, sümboolikatesse, mis koovad kogemuse ette varjava võrgu. Sellest siis tolle iseendast lihtsa, staatilise, arenguta vaatlusseisundi haruldus ja väärtus. Neis asjust kõnelesid ka lavastaja lühikesed, aga väga sisukad märkused kavaraamatus.
Sealsamas kriitikute tsitaatides pakutud märksõnadest tundusid mõned hoopis küsitavamad. Oli näiteks juttu kaastundest, Dostojevski puhul enam-vähem juba rutiinselt. (Dostojevski oli antud etenduses küll peaaegu see kõnekäänuline telefoniraamat, mida reissöörid aeg-ajalt ähvardavad lavastada. Kindlasti oli see üks ebaliteratuursemaid teatrielamusi.) Aga kaastunne nõuaks siinkohal vähemalt täiendsõna “abitu”. Sest muidugi äratas Katerina Ivanovna kaastunnet ning muidugi võiksime selle tõukel (kui oleks tegu reaaleluga) teda ja tema lapsi toita ja katta, aga aru see talle vist tagasi ei annaks. “Abitus” oleks siin sünonüüm tollele teatritava kaudu vaatajale peale surutud passiivsusele, sekkumisvälisele vaatlejaseisundile, mida see etendus maksimaalselt kasutas ja meile teadvustas.
Sõna “katarsis” neistsamadest tsitaatidest tundub mulle veel kahtlasem. Katarsis tähendaks siin mingit lahendust, õigustust. Seda on otsitud niisugustele kannatustele peamiselt religioonist; otsis Dostojevskigi. Tavaliselt räägib religioon siis, et nende kannatuste otstarve on teiste inimeste äratamine. Kuid vähemalt kõikvõimsaks postuleeritud jumala puhul kipub seepeale sigima nördimus, kas tõesti ei leia ta oma pedagoogiliseks tööks “viisakamaid” vahendeid. Praeguses lavastuses oli lõpetuseks tooni ju pisut tõstetud, lisatud emotsionaalsemat, masseerivamat muusikat ning lastud näitlejal redelit pidi üles ronida, mis muidugi seostub taevaminemisega. Samas oli selles kujundis omajagu ambivalentsi, sest redel seisis “tühjalt” õhus ja ronijale tuli lagi vastu. Igatahes oli see vaid hädalahendus: lõpetama kuidagi ju pidi. Kuivõrd lavastaja pole teps kõikvõimas, võib teda vabandada. Kuid etenduse tuum polnud lõpus, vaid tolles pikas, painavas, lahenduseta kestuses endas. Ja kuna see oli lahenduseta, siis jääb nüüd vaevama küsimus, mida pärast kergendavat plaksutamist tolle kogemusega ikkagi peale hakata. Me seisame jätkuvalt piiril.

JAAK RÄHESOO

Festivali teemal ka järgmises Sirbis.