Kust tuleb valgus ja kuhu kulgeb?
Endla teatri vormiuuendustest ja püüdest muuta ja muutuda

teater2.jpg (12797 bytes)

Irma (Ireen Kennik) ja Eedi (Ranet Rees) saamise-olemise valguskiires.

on tahtmine taevariik
ja saamine riigi piir
selle maapealse paradiisi
pikk viltune valguskiir

J. Üdi

Eks ole imelik, et kõige tavalisem valgus (päikesevalgus) paistab tuppa ikka üldjuhul aknast. Valgus on vajalik. Pimedas ei näe midagi teha või olla. Võib komistada, kukkuda. Igasugune maja ilma akendeta on pime karp. Ka teatrimaja.
Aga teatrisaal? Pole seal ju avasid, kust päevavalgus sisse paistaks? Ei saagi olla, kuna teatris tahetakse päeval ka ööd mängida. Aeg liigub kiiremini, teises tempos, rütmis. Naturaalvalgus on isegi ebamugav. On ju teada, et kui etendus käib ning siis mõni hilinenud pealtvaataja saali püüab hiilida, vilksatab ukse vahelt valgusvihk, mis tihti ülejäänud publikus pahameelt tekitab. Keegi võõras oleks justkui tunginud suletud ringi.
Teatris on omamoodi valgus. Tehisvalguse kõrval ka üks teine valgus. See on rohkem nagu valguskiir, näitamaks teed kuhugi poole, millegi suunas. Aga milline see kiir on ning kust tuleb, kuhu läheb?
“...ta (saamine) on küll “valguskiir”, aga “pikk” ja “viltune”, seega kas koidiku või loojangu oma, igal juhul mitte keskpäevapäikese kiir...” (H. Krull)

Kiirelisusest
Saamine on sama mis olemine, sest see, mida me saame (kogemuste, läbielamiste, suhtlemise jms. kaudu), see me oleme. Samuti on teatriga. Teater on oma teatriinimeste nägu, publiku ja maja nägu. Jääb ainult küsimus, kui pikk ja kui viltu on see saamise-olemise valguskiir.
Endla teatri kiirelisus peitub vormiuuenduses ja püüdes muuta ja muutuda. Räägime näiteks lavastustest nagu “Elu ja armastus”, “Taevariik” ja “Küüni täitmine”. Oleks vale öelda, et need on täiesti suvalised Endla lavastused. Tegu on siiski Endla parimate ja väljapaistvamatega. Kõik need (“Küüni täitmine” teistest siiski vähem) hakkavad eelkõige silma sellega, et on lõhutud tavaline saali-lava piirjoon ning/või publiku ja näitlejate vaheline suhe. Publik haaratakse rohkem või vähem mängu. Mängitakse ruumilahendustega, kasutades ära saali suurust, tehnilisi võimalusi jms.
“Elu ja armastuse” puhul istuvad vaatajad ümber mänguplatsi, täpsemalt selle sees. Et mängitakse väikses saalis, siis on kontakt publikuga vahetum, näitlejad võivad pealtvaatajaid puudutada, kui soovivad. Publik näeb miimikat, ¯este, ilmeid – kõike lähedalt. Tajume tegelaste emotsioone, suhteid endi keskel. Lava ei ole mingi kauge paik, kus toimub midagi ning meie ainult vaatame. Peale selle, et publik näeb, näevad ka näitlejad publikut silmast silma. Üsna harjumatu, ei tea kuhu silmi peita, kuidas käituda. “Taevariigi” puhul on nii vaatajad kui ka lava kaheks jaotatud. Nii, et üks osa pealtnägijaid istub ühel pool lava poolitavat seina, s.t. laval, ja teine osa teisel pool, s.t. saalis. Vaheseinas uste kaudu on pealtnähtavatel võimalik liikuda nii suvila sees kui väljas. Saalis istujatele on “Taevariik” tavalise distantsiga suure saali etendus, laval istujatele intiimne ja intensiivne väikese saali etendus.
“Küüni täitmises” on mänguruumina kasutusele võetud ka orkestriauk, kus publik näitlejaid peaaegu ei näegi, kuuleb küll. Orkestriauku veerevad heinapallid, sealt kostab Aadama hääl kui “Jumal taevast”, et tehke tööd. Antud juhul võib sellist tegelast pidada ka lavastajaks. Teda me ju ka ei näe laval kui isikut, vaid näeme tema osa loodud tükis, aimame tema näpunäiteid. Ka kavalehel on öeldud, et see on rohkem kui üks heinategu ja heinaküün. Kui “Taevariigis” on näha ruumijaotust visuaalselt, siis “Küüni täitmise” puhul on ka tegelikult olemas veel selle küüni kõrval üks teine, palju suurem ruum.

Kiire viltususest
Selle kiire viltusus seisneb aga eesmärgis panna publik end halvasti tundma. Eestlane vajab teistega suheldes distantsi. Üldjuhul ei lähe me ka teatrisse osa võtma, vaid osa saama. Suurem osa meist läheb siiski lõõgastuma. On see siis nii kahjuks või mitte. “Elus ja armastuses” aga ei lasta meil rahulikult pingil istuda. Näitlejad ja vaatajad on väga lähestikku ning see tekitab ebamugavust. Näitlejad pöörduvad oma monolooge esitades ühe konkreetse vaataja poole. See on reeglite lõhkumine – või on see reetmine? Vaataja ei saa enam jälgida üht lugu, vaid ta on selles osaline, talle on räägitud. Selliste reeglite lõhkumise tipuks “Elus ja armastuses” on lõpustseen, kus osa näitlejaist hakkab teistele aplodeerima. See on küll reetmine! Vaataja kohmetub.
“Küüni täitmises” tekitab ebamugavust eelkõige vaheaja sisse- ja väljajuhatus. Esimese vaatuse lõpul ei järgne eesriide sulgumisele ja tulede süttimisele uste avamist. Publikut ei lasta saalist välja – ei saagi kohvikusse ja jalutama. Publik on pahane. Enne teise vaatuse algust juhtub vastupidine – publik ei ole veel saaliski, kui kostab juba J. Rekkori madalahäälset juttu.
“Taevariigis” pannakse laval istuva pealtnägija kannatus proovile, kuna viis minutit etenduse algusest kuuleb ta vaid kuuldemängu. Publik pole rahul (hääl tagareast: “Kaua me seda tühja seina veel vaatama peame?”).
Ebamugavuse tekitamist ja tundmist ning mänguruumi lõhkumist võib pidada ka positiivseks nähtuseks: see hoiab publiku meeled ärkvel. Ustest ja akendest “Elus ja armastuses” on uste taga see, mida teatrikülastaja ei näe, lavatagune, samas ka sündmuspaigaks (Rudolfi tuba, pulmaöö stseen). “Küüni täitmises” on uks (värav) kinni, heinad ette aetud. Tahetakse välja, kuid samas kardetakse tuuletõmmet, mis võib küünis sädeme tuleks laiali kanda. Lõpuks värav siiski avaneb. Paistab valgus, teispool lõõmav tuli. Ka “Elus ja armastuses” tekitatakse tuuletõmme, avades hetkeks kõik uksed.
Publik tunneb jahedat õhku, mis tuletab meelde, et nad on samuti osalejad. Samas on see ka puhastustuul, mis püüab umbset ruumi pingelistest suhetest tuulutada. Uste kaudu tullakse ja minnakse. Uksi paugutatakse, suletakse ja avatakse.
“Taevariigis” on need ühenduslüliks suvila sees ja väljas aset leidvate sündmuste vahel, näidates, kuidas kõik on seotud (seesmine välimisega ja vastupidi).
“Taevariigis” põgenetakse pingelistel hetkedel tuule kätte (suvilast välja, s.t. publiku jaoks teise või esimesse vaatusesse) värsket õhku hingama. Lõpustseenis on uksed avatud. Kogu publik näeb ühte ja sama tegevust (Tryggvi kasutab isegi akent sisse-välja käimiseks).
Tuul tungib tuppa, lämbe, paks õhk kaob. Publik kohtab publikut. Etendus lõpeb. Peale valguse võib tulla ka tuul akendest ja ustest.
“Akendest” ja “ustest”
Valguskiir peab ju kuskilt sisse tulema, näiteks kavalehe kaudu. “Elu ja armastuse” kava sisaldab lõike varem kirjutatud artiklitest romaani ja selle dramatiseeringute kohta, andes ülevaate suhtumistest, arusaamadest, tõlgendamistest eri aegadel. Kava on kui faktide ja piltidega toimik, mis vihjab antud lavastuse seotusele varasematega. On kasutatud samu mänguvõtteid (mäng saalile) ja stseenide lahendusi (Rudolfi abieluettepaneku teevad koomiliseks Anne tädi veiderdused), mis on kavalehel ära toodud.
“Taevariigi” kava võiks nimetada terviseleheks, ¯anrimääratlus on antud diagnoosina (skisofreeniline komöödia). Ilma selgituseta tunduks etendus lihtlabase jandina, millel puudub põhjendus. Kavaleht selgitab tagamaid. Tegelaste käitumine tuleneb nende hirmudest, salatungidest, tegelikkusest ja illusioonidest. Ilma kavata oleks see paljudele publiku seast üks haiglane lugu põhjakäinud noortest.
“Küüni täitmise” kavalehel on oluline koht lavastaja eessõnal, mis võimaldab lugu haarata suureplaanilisemalt kui lihtsalt ühte heinategu. Üheks võtmeks, ühenduslüliks, on ka laulusõnad, mis moodustavad otsekui laululehe, mis eeldaks ehk publikult sõnade jälgimist, võibolla isegi kaasalaulmist.
Kava on üks osatäitja, ta on definitsioon, selgitus. Mõned loevad teda enne etendust, mõned vaheajal või üldse kodus. Antud lavastuste kavad ei ole lehed, millele märgitud sponsorid ning tegelaste-näitlejate loetelu, vaid kui sümboltekst, andmaks vihjeid, mis tegelikult toimub, milles lugu seisneb.
Ilma kaval seisva lisata oleks etendus poolik, lõpetamata. Kava on uks ja on ka aken. Teeme ta lahti, näeme, mis toimub. Avame ta, pääseme sisse. Valgus tuleb tuppa. Kuid kui kiiresti täitub tuba valgusega pärast selle süttimist? Ning kuhu ta edasi kulgeb ja kas sirgjooneliselt? See on tulevikujutt. Võib-olla jääbki selleks alati. Ei tea.

TAILE PALM
KATRIN RUUS