Sõnaga “raadioteater” seonduvad esmalt lapsepõlveaegsed kella kolmesed kuuldemängud pühapäeviti. Räägid ehk alustuseks, mida see mõiste ehk laiemalt audiokunst eneses üldse sisaldab ja millised on konkreetselt Eesti raadioteatri sõnastatud taotlused ja eesmärgid nende nähtustega sammupidamiseks?
Audiokunstil laiemalt on palju erinevaid ¯anre, nii et üldiselt vastata on üsna keeruline. Tema põhiväljund on meie ettekujutustele vastavalt olnud tõepoolest nädalalõpu kuuldemäng. Omal ajal, kui stereoheli alles tuli, korraldati näiteks üle-eestilisi demonstratsioonesinemisi külakultuurimajades – selgitamaks, mida stereoheli üldse tähendab. Seegi oli üks esimesi katseid tutvustada audiokunsti tehnilisi võimalusi. Kuid lisaks tehnilisele küljele tuleb tähelepanu pöörata siiski sisulisele poolele. Kui need kaks asja käivad käsikäes, tekib omaette semiootika ehk audiokeel, mis nagu teisedki kunstiliigid loob märke ja annab publikule võimaluse neid tõlgendada, lugeda sinna kodeeritud sõnumit.
Audiokunsti alaliikideks kõige laiemas mõttes on näiteks dokumentaalkuuldemängud, mille kohta mujal maailmas käibib mõiste feature, tulenedes ladinakeelsest sõnast factum. See tähendab üheaegselt nii üht konkreetset kujundit, mille ümber jutt käib, teisalt aga ka loovust just käsitöö mõttes. See kasutab nii dokumentaalvõtteid kui lavastatud fiktsionaalset materjali, ekspertkommentaare, ajaloolisi ülesvõtteid, helitaustu erinevate atmosfääride loomiseks jne. Hulk erinevaid vorme ja ¯anre. Teine osa on nn. kunstiline kuuldemäng ehk see, mis põhineb puhtalt fiktsioonil. Tänapäeval tegeldakse maailmas väga palju sellega, mida raadiodraama (radio drama) mõiste endas kätkeb ja kas see väljend enam üldse kehtib. Üks võimalus ongi rangelt määratleda selle järgi, kas tegemist on radio fictioni või radio documentaryga. Üldiselt ei saa aga eristada nii, et kui on nt. dokumentaalvõtteid 60 protsenti, siis on feature, kui aga 40 protsenti, siis radio drama. Nagu mujalgi, kasutab ka audiokunstis iga looja neid suhteid oma äranägemise järgi. Reeglina ei ole seda ehedust ja ilu, mis tekib dokumentaalsalvestustes, võimalik korrata; pseudodokumentaali eesmärgid on siiski teised, nt. huumor või kuulaja tahtlik eksitamine. Jättes traditsioonilised kategooriad kõrvale, on piirid ¯anride vahel siiski hägustumas ja üha rohkem kogub elujõudu feature laadis asi.
Põhjuseks on ka raadio kui meediumi teisenemine: osa audiokunstist on esitatav raadiolainete kaudu (kaasa arvatud digiraadio, mis on pisut teine tehniline skeem), teine variant aga arvutivõrkudes ehk real audio. Nii kaobki vajadus hoida ¯anrierinevused rangelt puhtad.
Audiokunsti teine väga laialt viljeldav pool, millele meie võimalused veel paraku eriti ei vasta, on levivahenditeta “siin ja praegu” antud ruumis audioetendused. Selleski on haaratud kõik eelloetletud elemendid, kuid esitatakse konkreetses keskkonnas, nt. luuakse hämaras ruumis või sisemaises looduses illusioon mererannast ning kõikvõimalikke muid heliinstallatsioone. Sealgi mängitakse ühe visiooni raames ning ei tarvitse olla verbaalset teksti. See on võrreldav kunstinäitusega, kus seintele riputatud maale on võimalik tajuda lihtsalt värvilaikude või ruumikujunduse elemendina, nende sisusse süvenedes võib aga saada väga konkreetse elamuse. Nii võib ka ruumi heliline kujundus mõjuda nii taustana kui loona. Meie tegime viimase sellise katsetuse, avaliku salvestuse koos publikuga 1998. aastal, kui raadioteater sai 70aastaseks. See ei olnud just lausa surround soundi näide, kuid midagi sellelaadset. Teine selline töö oli heliinstallatsioonina üleval “Jazzkaare” fuajees, rahvusvaheline EBU raadioteatrite koostööprojekt “Lennuõnnetus” (“Crashing aeroplanes”), millel samuti eesmärk luua ruumiline atmosfäär.
Mõistagi on olemas kõikvõimalikud vahe¯anrid ja väikevormid, nagu raadio-ooper ning “kõlakunst”, mis tegeleb ainult helipiltide loomisega. Kõigi nende eesmärk on sama, mis kogu muulgi kunstil, avardada meie tunnetust, vastavalt sellele, mida rikkamad ja vastuvõtlikumad me oleme. Mida laiemalt me argisemiootika “ribasid” loeme, seda suutlikumad oleme ka audiokunsti tajumisel. Helidega võib põhimõtteliselt kõike teha, kuni piinamisviisideni välja. Kõiki teaduslikke avastusi rakendatakse ju esmalt sõjatehnikas, kuna seal on raha nende katsetamiseks. Ruumi saab suunata kõrg- või madalsagedushelisid, mida me muidu ei kuule, kuid mille mõjul meil hakkab kas halb või hea. Samuti on helidega võimalik lausa füüsiliselt mõjutada, nt. rockkontserdil, kus tunneme basside õhuvõnkeid, kuigi siin pole semiootika ja audiokunstiga just palju seost. Valdkond on piiramatu. Kuna audiokunst saab mängida korraga väga paljude ¯anridega, võib sellest mingil hetkel saada alus ka mõnele uuele ¯anrile. Näiteks Ivar Trikkel on meenutanud, et nemad said algimpulsi otsereportaa¯ideks sündmuskohalt seeläbi, et kuuldemängude helitaustu hakati lindistama stuudiost väljas, autentses lokatsioonis. Samuti on ju uudisteprogrammid tänapäeval teatraliseerunud.
Oled ise Tallinna Pedagoogikaülikooli raadiore¯ii magistrant. Millised on õppimisvõimalused selles valdkonnas, nii “pühapäevaste fiktsioonide” kui eelloetletud audiokunsti alaliikide osas. On see Eestis üldse võimalik või tuleb kõike omandada kirjandusest ja rahvusvahelistel workshopidel?
Mina olen selle kõik omandanud lihtsalt praktilisel moel. Minu ajal seda koolis ei õpetatud. Kuna mu diplomitööks oli kuuldemäng, sattusin ma raadiomajja. Ma ei söandaks täpselt kommenteerida praegust pedagoogikaülikooli baasharidust, kuid raadiomajas saavad tudengid väga hea pildi sellest, mida raadiotegemine üldse tähendab, põhjaliku tehnilise ettevalmistuse. Iga hea re¯issöör peab oma vaimsetest eeldustest ja erihuvidest sõltumata orienteeruma neis vahendites, mis tal kasutada on. Audiokunsti moodsamaid vorme muidugi koolis hetkel õppida ei saa, see pole ka kooli eesmärk. Olen ise lugenud kursust, milles püüdsin ühendada raadioteatri dramaturgilist ja re¯iilist poolt. Ise käime end regulaarselt täiendamas EBU raadiodraama workshopidel, kus toimub uuema audiokunsti esitamine ja diskussioonid, koguni sel pinnal, et kas selliseid uusi äärmusvorme üldse tarvis on. Samuti külastame järjepidevalt “Prix Europa” festivali Berliinis.
Millega Eesti seal esinenud on ja kuidas on teil seal läinud? Räägi lähemalt sealsest hindamissüsteemist?
Eesti on festivalil osalenud alates 1993. aastast. Iga maa saab ühes kategoorias esitada kuni poolteist tundi teoseid ning välja panna kaks delegaati, kellest moodustub ¯ürii (oma riigi poolt mõistagi hääletada ei saa). Iga päeva lõpus on avalikud arutelud, mis on praegu parim objektiivne kriitika, mida selles valdkonnas on võimalik saada, kohati julm ja valus, kuid see-eest aus, kuna puuduvad väga isiklikud suhted. Delegaadid hindavad kümnepallisüsteemis, millest võetakse aritmeetiline keskmine, ja pingerida moodustub esimesest kümnest sõelale jäänud teosest. Osaleb seal praktiliselt kogu EBU liikmeskond, seega on igal festivalil umbes 30 riiki ja 40 tööd, konkurents on üsna kõva. Diskussioonid toimuvad enne hääletamisi ja nii on võimalik hindajail oma esmamuljet ümber hinnata, juhul kui kõiki aspekte kohe ei tabanud, ning ka autoritel oma kontseptsiooni selgitada ja kaitsta. Alates 1995. aastast on Eesti seal tugevalt silma jäänud, meil on siiski küllalt pikk raadioteatri traditsioon, mis on loonud tugeva põhja ka kaasaegsete arenguteede jaoks. 1995. aastal pälvis “Koera sünnipäev” (Viivi Luik, lav. Aare Toikka) seal 8. koha, 1997. aastal sai “Haug” (Madis Kõiv, lav. Tamur Tohver) 6. koha ja 1999. aastal oli “Õhtueine Emmauses” (Ervin Õunapuu, lav. Tamur Tohver) 5. positsioonil. Kuna eestlastel on kombeks iga oma saavutust ikoonistada, et oleks midagi, millesse uskuda, on needki tulemused meile küllalt innustavalt mõjunud, kuigi igal aastal ei suuda me paratamatult sellele seltskonnale orienteeritud sisutihedat repertuaari pakkuda. See pole ka eesmärk. Tänavu läheme sinna Madis Kõivu “Järvega” (lav. Vahur Keller) ning Ervin Õunapuu “Väikesele palveraamatule” tugineva kuuldemänguga “Domini cane” (lav. Tamur Tohver). Siinkohal tahaks muidugi tänada kultuuriministeeriumi, kes on meid kaks korda toetanud, sest oma vahenditega poleks me suutnud selliseid sihttellimusi teha, nagu oli “Emmause” lugu ja sel aastal rahaeraldis koostööks Mati Undi, Madis Kõivu, Jaan Unduski ja Jaan Tättega. See on oluline, kuna seda võiks nimetada Eesti otseseks “kultuuriinvasiooniks” Euroopasse. See festival on samamoodi turg nagu iga filmifestivalgi. Muidugi ei maksa sealt oodata otseseid tellimusi, sest suurriikides on igal aastal tuhandeid algupärandeid ja eesmärk polegi nendega rinda pista.
Kas oskad sõnastada oma laiemat kultuurilist missiooni raadioteatri juhina? On see inimeste raadiokuulamisharjumuste ümberkujundamine?
Kindlasti mitte ümberkujundamine, vaid kujundamine. Me esindame kõige odavamat kunstiliiki ja tänu teostuslihtsusele suudame ühiskonnas toimuvatele muutustele reageerida kõige kiiremini. Tänu sellele on meil ka natuke teistsugune ülesanne. Ühest küljest kahtlemata hoida ja säilitada traditsioone, me ei tee ju ainult kõrget ja ülevat kunsti ega eksperimente, vaid ka täiesti tavalisi “igapäevakuuldemänge”, mida tuleb aastas umbes kaksteist tükki. Arvestada tuleb päris paljude teguritega. Tavaline teater võib kergekaalulisi koguperelavastusi orienteerida konkreetsele sihtgrupile, saamaks raha, et tuua välja kunstinõudlikke asju, mis midagi sisse ei too. Meie selliselt kalkuleerida ei saa ja seetõttu peame tootma nii-öelda natuke ajast ette, olema kiiremad ja aktuaalsemad, pakkudes samas üheaegselt erinevatele auditooriumikihtidele, kuna olles avalik-õiguslikud, on see meie üks kohustusi. Publiku maitse kujundamine on kindlasti meie üks missioon.
Teine suur valdkond on töö noortega. Kuna meie endi maitse on ära rikutud teatud perioodiga nõukogude ajast, võib see kasvatuslik missioon kõlada imelikult, kuid paraku see nii on. Ka teatri- ja filmitegijail on kasvatuslik missioon, me väärtustame ja mõtestame pidevalt eetikat ja moraali muutuvas ühiskonnas.
Raadioteatri operatiivsuse kohta väärtushinnangute kujundamisel võiks tuua sellisegi näite, et kui televisioonis on alles nüüd avastatud eutanaasia kui probleem, oli see teema Euroopas õhus juba viis aastat tagasi, mil Kõiv oma “Haugi” kirjutas ja millega raadioteater “Prix Europa’l” osales.
Kujundamine on see ka selles mõttes, et oleks naiivne loota, nagu peaks inimene end mingis eas nt. Sky Plusi jaoks liiga vanaks ja saakski automaatselt “Vikerraadio” kuulajaks. Näiteks ka kuuekümnendatel üles kasvanud inimeste maitse nii muusikas kui riietumisstiilis kuulub üldjoontes siiski nende kujunemisaega, püütagu väliselt näida nii noortepärased kui tahes. Kõik me elame oma noorust pidevalt uuesti läbi, põhi jääb aga kuhugi algusse. Nii püüame raadios olla siiski küllalt avatud ja propageerida lisaks eetrisseandmisele ka audiokunsti teisi külgi.
Nii et kõigele eelkõneldule ja su erihuvidele vaatamata ei kao ka traditsioonilised nädalalõpu kuuldemängud audiokunstist kuhugi?
Raadioteater ei tooda muidugi ainult kuuldemänge, vaid ka järjejutte, mis on eetris tööpäeviti igal hommikul ja õhtul. Lisaks sellele toodab raadioteater ka “Ööülikooli” sarja, mis on hetkel väga populaarne ja ennekõike vajalik avatud õppevorm, mis lisaks kõigele ju ka arhiveerub. Niisiis hõlmame seinast seina nii hariduslikke kui ka vanuselisi gruppe, soost rääkimata. Meie ajad on laupäeval 19. 05 “Vikerraadios” ja pühapäeval 15. 05 “Klassikaraadios”, seega pole need pühapäevased kuuldemängud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt kanalit vahetanud.
Räägi mõne sõnaga ka lähiajaplaanidest, nii fiktsiooni poolel kui muudes valdkondades?
Vaadates tänavust repertuaari, ei saa unustada, et oleme tunduvalt rohkem eetris, kui toota lubame. Suur osa rikkalikust fonoteegist käib eetrist korduvalt läbi. See on oluline juba selleski mõttes, et saada kontakti suurepäraste kadunud näitlejate-lavastajatega, ning ka selleks, et puutuda kokku problemaatikaga, mis oli aktuaalne nii siis kui ka tänapäeval, seda enam, et peale kasvavad noored kuulajad.
Lisaks eelöeldule on Tartu Teatrilaborisse planeeritud kaks avalikku etendust, kuuldemängu kuulamist, mille akustilised lahendused saavad olema tavapärasest pisut erinevad ja millest vähemalt üks toimuks loodetavasti koos valgus-foto-installatsiooniga.
Lõbus workshop “Putukate klubi” toimus koos Sally stuudioga, kus lapsed joonistasid esmalt koomiksi, seejärel vormisid need looks, seejärel ise ka esitasid ja kujundasid helitausta. Plaanis oleks ka mõnest tänavuse kooliteatrite festivali lavastusest kuuldemäng teha. Lähitulevikus tahaks teha mõne noorteseriaali, mis oleks võimalikult aktuaalne, puudutaks näiteks nädalasündmusi.
Konkreetselt on sel aastal tehtud Tennessee Williamsi “Elamiskõlbmatuks tunnistatud” (lav. Eero Spriit) ning Tarjei Vesaasi “Linnud” (lav. Heidi Sarapuu). Jätkates koostöötraditsiooni välislavastajatega, sündis Petri Salini “Rännukutse” (lav. Solveig Mattson). Valmimas on Pille-Riin Purje debüütlavastus Tammsaare “Noortest hingedest”. Merle Karusooga koos peaks aasta lõpu poole tulema üks sotsiaalse ainestikuga dokumentaallavastus ning Jaan Tootsenilt feature Linnateatri “Silla” teemadel. Ise instseneerin ja lavastan kümneosalisena Gailiti “Ekke Moori”, mille eesmärk on just rahvusliku pärandi jäädvustamine, seda enam, et televisioonis on Tammsaare projekt senini seisma jäänud. Idee tasandil on ka üks nii-öelda raadio-ooper Aino Kallase “Reigi õpetaja” teemal ning üks eksperimentaalne lühilavastus paralleelselt nii teles kui raadios, kuid sajaprotsendilist garantiid kõikvõimalike katsetuste kohta muidugi veel ei ole.

Küsis
MADIS KOLK