Kolmveerandtuhandese Pernova filmirindel muutusteta

Pärnu linn tähistab tänavu 750. sünnipäeva. Mark Soosaar tegi oma festivaliga algust mõnevõrra hiljem, kuid tänavu 1. – 8. juulini toimunu kandis juba numbrit 15. Seega oli tegemist juubelihõngulise Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivaliga, nagu kõlab ametlik nimetus.
Mõned kuud tagasi peeti Tallinna Kinomajas eesti dokumentalistikale pühendatud konverentsi või sümpoosioni. Tollal tuletas Soosaar kokkutulnutele meelde, et Pärnu festival jubileerib ning kutsus kõiki sinna sõitma. Ühtlasi teatas ta, et on leidnud üle mitme aasta ühe eesti dokumentaalfilmi, mis tema festivali konkursiprogrammi tasemele küünib – nimelt Arbo Tammiksaare “Macbethi”.
Kuid ega tema üleskutset kuigi tõsiselt võetud. Pärnu võib pidada end küll suvepealinnaks, ent tundub, et filmipealinnana tegijad teda veel tunnistada ei taha. Staaikamaid filmimehi Pärnus näha ei olnud, nagu üldiselt varasematelgi aastatel. Kuid see ei näita festivali taset. On ju teada, et teatud tasemeni jõudes ei vaata meie filmitegija enam oma kolleegide töid, rääkimata mujal laias ilmas tehtust. Tõeline looja pidavat ainult omas mahlas praadima. “Noorklassikuid” vilksatas festivalilt siiski läbi. Jaak Kilmi ja Andres Maimik olid kohal, nende “Suur õde” ja “Päkapikudisko” jooksid võistlusväliselt. Poisid jõudsid kohale viimasel hetkel ja siis oli akrediteerimine juba lõppenud, nii nad siis ostsid oma filmi vaatamiseks pileti. Minult pärisid nad, et kus saaks öösel olla? Ütlesin, et ühel aastal panin Chaplini hoovi üles telgi, enne seda aastat magasin kõrkjates. Soovitasin neilgi viimast võimalust, sest tänavu lämm missugune! Järgmisel päeval ma neid enam ei näinud, ju nad kõrkjatesse jäidki.
Viisteist aastat on ühe festivali ajaloos küllalt pikk aeg. Balti riikidest on aasta kauem kestnud vaid lätlaste Arsenâls, kuid varem peeti seda üle aasta. Nüüd nad on selle unustanud ja loevad, nagu oleks nende filmifoorumit peetud igal aastal.

Soosaar ja noored
Mis on siis nende aastate jooksul Pärnus muutunud? Muidugi on enamik festivali korraldajatest vahetunud, välja arvatud pealik Mark Soosaar. Sel aastal ei jõudnud festivalile ühepuulootsikute ja karupeiede filmilindile jäädvustamisega rahvusvahelist tuntust leidnud Lennart Meri ega ka Pärnu muuseumi kauaaegne direktor Omar Volmer. Esimese tegemised on teada, teine olevat vist indiaanlaste juures. Soosaare praeguses meeskonnas paistsid silma tütred Marie ja Tuule, Chaplini raamatukogu juht Veiko Edur ja tema põhikoolis õppiv noorem vend videotehnika käsitlejana ning tõlgina näitleja Rein Laos. Seega ilmselt Euroopa festivalide noorim juhtkond.
Sel aastal näidati Pärnus 80 dokumentaalfilmi, olnud seni mahukaim programm. Festivali nädalase kestusega ollaksegi ilmselt piirini jõutud. Võimalusi on aga valiku tegemisel. ürii liige Mati Põldre arvas, et võrreldes esimeste aastatega on programm suhteliselt ühtlane ja heatasemeline. Mõnedel vahepealsetel festivalidel pole ta kohal olnud. Pärisin Põldrelt, kas ta ise ka filmi teeb. Põldre ütles, et on Pärnus pensionil ning proovib lavale aidata stsenaariumi Georg Otsast, millest 90ndatel püüti filmi teha. Siis suri aga legendaarne filmidirektor ja produtsent Raimund Felt, kukkus vene rubla ja kõik jäi soiku.
Hetkel on aga eesti filmitegemises nii, nagu see on. Paljud filmimehed väidavad, et siin maal pole filmi käivitamisel veel kunagi sellist bürokraatiat olnud. Et sentigi saada, peab puudade viisi pabereid vormistama ja siis ei öelda ikkagi kuude viisi ei ega jaa. Kuid tulevat kohaneda, bürokraatia elab iga võimu ajal oma reeglite järgi ja see ei sõltu riiklikust süsteemist.

Tase on aastatega tõusnud
Teine ürii liige, Austraaliast pärit Tim Curtis väitis, et võistlusfilmid olid küllalt erineva tasemega. Nõustuda võib nii Põldre kui Curtisega. Kahtlemata on festivali tase algusega võrreldes kõvasti tõusnud, dokkide tohutus laviinis tundub sõel ikkagi päris tihe olevat. Samas võis rahulikult vähemalt pooled filmid vaatamata jätta, tükki küljest see ei võtnud, lükka ükspuha mis hetkel lahti Discovery või Arte ning näed hulga paremaid dokfilme.
ürii otsusega võib üldiselt rahule jääda. Peaauhinna võitnud soomlase Jouko Aaltoneni “Kusum” tundub igati vastavat festivali deviisile – dokumentaalne ja antropoloogiline. Pealegi paras jagu teispoolsust, šamanismi, transsi ja ilma ravimiteta ravivat meditsiini, mis praegu hästi peale läheb. Ning tõepoolest, 14aastase hindu tüdruku naiseks saamise vaevad, õe surm samas vanuses ja pidev alatoitlus on soomlase poolt hästi lindile jäädvustatud. Kuid eks Maa ole vanem kui maa peal kõndijad. Nii tegi televaatajatest koosnev suur ürii, kes nädala vältel eetri kaudu Pärnu festivali paremikust osa sai, tunduvalt erapooletuma ja kunstipieteetlikuma otsuse ja andis oma auhinna Agnčs Varda filmile “Järelnoppijad ja mina”. Teatavasti saab ürii auhinna alati mõni kohalolija. Varda ei ole meile jõudnud või ei olegi teda siia kutsutud. Üle kümne aasta tagasi juhtusin tema pressikonverentsile Moskva filmifestivalil. Siis ta esitles oma viimast filmi just hiljuti surnud abikaasast, prantsuse muusikafilmide tipptegijast Jacques Demyst. Varda oli prantsuse uue laine üks suuri tegijaid, siis vajus ta teiste suurte varju, ja võib öelda, et just pärast prantsuse hitte produtseerinud abikaasa Demy lahkumist on ta uuesti üles tõusnud. “Järelnoppijad” on ääretult tihe film, pooleteises tunnis sedavõrd palju erinevaid kaadreid meie videoajastul eriti ei näe. Ühtpidi autoportree, kuid mitte Varda loomingu ülevaade, ja samas ühe teema – järelnoppijate ja selle, mis on põllule pärast koristust jäänud – süvakäsitlus, kujutavast kunstist lähtudes läbi aastasadade.
Kuid nüüd ise. Kellele annaksin 80 filmist auhinna. Kahtlemata üks tippe oli cinéma vérité tunnustatud vanameistri Chris Markeri “Üks päev Andrei Arsenjevitši elus”, mis näitab Tarkovski elulõppu Pariisi vähihaiglas ligi viisteist aastat tagasi. Filmiks monteeriti see aasta eest. Või siis Pekka Lehto “Tõeline McCoy” soome mustlasrokkarist – film, mida ürii pidas kuuldavasti fiktsiooniks, teadmata, kes Andy McCoy tegelikult on! Lehto on muidugi anre ja filmiliike purustav ning kokkuliitev tegija, tema viimaste filmide puhul hajuvad tõepoolest piirid, kus on dok, lavastus, multiplikatsioon, muusikavideo – nüüd tahab ta meil samamoodi kokku panna vendade Voitkade metsasaaga, mis tõsistes tegijates on esile kutsunud siira meelepaha.
Kellele aga siiski annaksin auhinna? Kindlasti lätlanna Una Cįlma filmile “Muna-daam”, mis sai ka ürii eripreemia. “Muna-daam” kujutab vana naist, kes iga päev kolmkümmend aastat järjest koksib tordivabrikus katki 3000 muna ja eraldab rebu valgest. Viimased kümmekond aastat on tema ainuke lohutus kokkusaamine vanglas kolmteist aastat istuva, mõrva eest süüdi mõistetud pojaga. Munade koksimine on ilus ja rahulik töö; filmi lõpp on küll pisut kurb – teatatakse, et naine saadeti pensionile, sest munaplägu hakati Eestist sisse tooma. Näe, milleski oleme ikkagi lätlastest ees. Una Cįlma on muide üks järjekordne rahvusvaheliselt läbilöönud läti filmitegija, kelle mängufilm “Järgne mulle” kogus Rootsis 6000 vaatajat; ma ei usu, et ainult sellepärast, et reissöör on rootslasega abielus.

Pärnu festival tänu telele maailma suurim
Festivalide ajaloos loetakse üldiselt viieteistkümnendat aastat stagnatsiooni alguseks. Mis on Pärnus viimasel ajal muutunud? Soosaar väidab, et tema festivali vaatajaskond on maailma suurim. Tõsi, viimasel kolmel aastal jõuavad põhilised võistlusfilmid festivalinädala ajal ka teleekraanile. Seda ei ole vist tõepoolest kusagil mujal. Lisaks näidatakse Pärnu festivali filme aasta ringi mitmel korral ETVs, seega jõuavad nad tõesti iga huviliseni. Sama taktikat kasutab viimastel aastatel ka soomlaste “Armastus ja anarhia” (küll mitte festivali ajal) ja nüüd ka meie Pimedate Ööde filmifestival.
Ei saa öelda, et Pärnu filmifestival oleks väga radikaalne, kui võrrelda näiteks eelnimetatud “Arsenâlsi” või “Armastuse ja anarhiaga”. Kuid eks ju visuaalantropoloogia, nagu festivali nimetus varasematel aastatel oli, peagi hinnas hoidma dinosaurusi. Alati on festivalil üks nael või magnet. Mullu Annabel Chongi sportlaslik maailmarekordi püstitamise tahe – kas tegelikult ongi see üldse tähtis, millist kehaosa seejuures kasutatakse? Tänavu kutsus esile sensatsiooni ja skandaali veeklaasis Arbo Tammiksaare paari aasta tagune “Macbeth”, mis portreteerib pornofänni Aivar Palumäed. Tammiksaar on praeguseks, tänu oma saunastseenile, kahtlemata eesti filmiajalukku kuldsete tähtedega söövitatud, isegi kui ta enam ühtegi filmi ei tee (tal on muide diplomitöö valmis). “Macbethi” on kohendanud ja lõiganud nii Kanal 2 kui ETV. Põhjenduseks süütute piigade ärakasutamine filmitegemise huvides. Samas on mõlemad kanalid ära unustanud tegelaste näo, mille järgi võiks neid idenfitseerida, varjamise, kuid südamed või rastri peale pannud intiimsemaile kehaosale. Ja üldse, kuivõrd tõsiselt saab seda saunastseeni võtta? Paari viimase aasta eesti dokumentalistikasse on juba juurdunud mõisted fake-documentary ja mockumentary, st. võlts-, pastišš- või parodeerivat dokumentalistikat. Selles võtmes on tehtud mitmed uuemad eesti dokfilmid. “Macbethis” tõuseb ju Palumäe tildo õige tihti taeva poole ja ketšupit valatakse kosena, vahest saunagistseen on lavastatud. Vaevalt tasuks ringhäälingu nõukogul, mille funktsioon on mulle alati ähmaseks jäänud (saan aru, et glavliti ja tsensuuri asemele peab teisenenud ühiskonnas midagi võrdväärset välja mõtlema), pead murda porno (mis igas arenenud ja arenemata riigis loomulik) ja kunsti ning eetika vahekordade üle.

Arenguruumi jätkub
Pärnu festivali puhul peab ütlema, et arenguruumi on veel piisavalt. Selge see, et igal festivalil on tippude kõrval täiteks rohkesti ballasti. Küll aga tasuks igal aastal võtta tähelepanu keskmesse mõne meistri loomingu põhjalikum esitlus, vahel neid oligi, näiteks Stefan Jarli retrospektiiv. “Macbethi” kui eesti viimase aja enim käsitlust leidnud ja skandaalseima dokfilmi odüsseiat arvestades oleks vahest enneaegne välja pakkuda itaallase Gualtiero Jacopetti dokkide läbilõiget – tema olevat lasknud aafriklastel üksteist koguni maha koksida, et oma filmi materjali kätte saada.
Küll sobiks meile praegu Werner Herzog, kelle tihti fiktsiooni ning dokumentalismiga segi paisatud filme paaril korral Pärnus ka näidatud. Herzog võitleb kõigest hingest kaduvate kultuuride säilimise eest, samas kaasnesid tema “Fitzcarraldo” tegemisega kohtuprotsessid – reissööri süüdistati selles, et võtetel olevat surma saanud Amazonase indiaanlasi. Muidugi ei suudetud seda tõestada – püüa tuult väljal või loe indiaanlasi Amazonase dunglis.
Iraanlase Abbas Kiarostami avastas eestlaste jaoks juba Pimedate Ööde filmifestival. Kuid järgmisel aastal viiekümneseks saav Burkina Faso (endine Ülem-Volta) tippreissöör Idrissa Ouedraogo on meile tundmatu, hoolimata Veneetsia, Berliini ja Cannes’i festivalidest. Sarnaselt Herzogi või Kiarostamiga on Ouedraogo loomingus fiktsioon saanud üheks dokumentalismiga.
Vahest aitab meile neist iga-aastastest šamanismi õppetundidest, kus Euroopast tulnu meelitab suure raha eest rituaali meelde tuletama botastes aborigeeni. Ja vast saaks ehk näha Ouedraogo juba klassikaks saanud töid nagu “Yam Daabo”, “Yaaba” ja “Tilai”, mis pole kruiisi-filmimehe ühepäeva mulje, vaid pärismaalase nägemus oma maast, mida ta armastab.