Grupiportree silmade ja kõrvadega

Alice Kase näitus “Oleks Poleks” Vaala galeriis 2. juunini.

7a.jpg (20371 bytes)

Vertikaalne horisontaal. 2001.

Alice Kase näitus Vaalas on Eha Komissarovi pressiteate kaudu sissejuhatatud kui taas üks Magritte’i interpretatsioon (vt. uudis 18. V Sirbis). Kask on kindlasti midagi Magritte’ilt võtnud, aga ta on ka edasi liikunud: pärand on läbipaistev ja loomulik nagu voolav kevadvesi, mille abil saab soovitud suunas edasi liikuda.
Sürrealism on jätnud kaasaegsesse kunsti lohutu ning tohutu pärandi. Aastakümneid on see imetlusväärne kunstivool pakkunud ainest suurematele ja väiksematele kunstnikele. Praeguseks peamiselt väiksematele, kes juhinduvad oma ideaalides Salvador Dalí vaimsest pärandist. Igas kunsti- ja käsitööpoekeses võib märgata pilte, millel on kujutatud keerukaid ja ülevoolavaid alateadvuse visioone, mille juured on kunstniku tumedas sisemuses ja vaadatud Dalí albumites.
Teise suure sürrealisti, Magritte’i pärand on märksa raskemini märgatav. Magritte’i looming on visuaalselt minimalistlikum ja lähtub pigem superegost kui idist. Magritte on intellektuaalne, ta tekitab rohkem mõtteid kui tundeid. Tegelikult on Magritte kindlasti üks kolmest kontseptuaalkunsti toetavast elevandist, kuigi välimiku hindamisel ei pruugi see alati meenuda.
Magritte’i ja Kaske ühendab peamiselt oskus üksikut üldistada, anda loomulikust keskkonnast väljarebitud detailile nihestamise kaudu laiem tähendus. Peamiselt on näitusel kaht päritolu motiive: inimeselisi ning esemelisi. Inimeselised on märksa huvitavamad ja keerukamad. Esemelised motiivid on rohkem vormistuse teenistuses. Mitmed Kase tööd on maalitud vanadele ehitus- või mööblidetailidele, ka maalimise tehnilises mõttes on kasutatud palju võtteid, mille algne koht võiks olla siseviimistluse varasalves (pahteldamine, lakkimine, erinevad värvikihid). Mitmete nippidega on ta seal, kus vaja, andnud maalritööle vanunud välimuse – ikoonivõltsijate trikiarsenal on monumentaalse maalikunsti teenistusse rakendatud. Ehitusdetailid kui kujutised, mitte kui materjalid (“Siiber”, “Uks”) on eriliselt loomutruud, küll maalitud, kuid paistavad tänu modelleeritud faktuuridele nagu ready-madeid. Neid ümbritseb ehitisele mitteomane, sürrealistlik tühjus, mis toob meelde metafüüsilise maalikunsti. Esemeline mälu on siin kahtlemata teemaks, kuid märksa sisukama inimkäsitluse taustal paistavad ehitusdetailid siiski tehnikaharjutustena. Tehnika on aga jõuline Lille, Rausi, Ole, Elkeni, Nageli jt. materjali- ja faktuurimeistrite teoseid meenutavate nippide mix. Imetlusväärne on Kase väljapeetus tehniliste oskuste teoste sisu teenistusse rakendamisel, oskus kasutada iga asja just seal, kus vaja, ja erinevaid võtteid mitte liiga kokku kuhjata.
Kase figuraalsus on mitmetahuline. Maalid näivad olevat inimese kui sellise suhtes äärmiselt iroonilised. Individuaalsus on välistatud, ette on võetud mõiste “inimene”, see kujustatud, detailideks lahutatud ja detailidega meelevaldselt manipuleeritud. Detailidel on oma tähendused. Enimkorduvaks motiiviks on kõrvad, tahes-tahtmata hakkab kummitama piiblifraas “kel kõrvad on, see kuulgu” – paras moto igasugusele mõtestatud kunstile. Silmad, kitši emotsionaalsete tasandite peamine väljendusvahend (nõiduslikud, võrgutavad, hüpnotiseerivad silmad) on taandatud sürrealismi mängukannideks. Vaatajat põrnitsev silmapaar pole tegelikult üldse paar, vaid üks ja seesama silm. Suugi pole suu, vaid ainult pool suud ning selle peegeldus.
Vaala rõdul eksponeeritud joonistustes avaldub Kase peidetud inimlik, kaastundlik ja sensitiivne pool. Kohati meenutavad need väikesed joonistused Eesti karikatuuri kuldaega 1970. – 80. aastatest, kui lisaks nõukogude korra tümitamisele oli ka kõrgetasemelist graafikat ja eksistentsiaalseid üldistusi tegevat laadi (Mati Kütt, Priit Pärn). Kohati lähevad tegelaskujud müstika valdkonda, Tolkieni mängumaadele. Ja jällegi, nagu ka maalides, on faktuur sisu teenistuses. On omaette kunst tekitada pisiformaadis ja joonistuse baasil nii palju erinevaid pindu, mängides nii paberi enda modelleeritavusega kui kasutades abistavaid olluseid.
Kase näituse puhul on hämmastav seegi, et nii vormilt kui aineselt, tehnikatest ja formaatidest rääkimata, küllaltki erinevad tööd moodustavad terviku, mille elementidest moodustub ühtne, ladusalt leotav tekst.
Alice Kask ei ole üksi. Viimastel aastatel on EKA maaliosakonnast tulnud teisigi huvitavaid ja tugevaid maalijaid (Margit Joonas, Allan Tõnissoo), ja ka nende mõttemaailmas on midagi ühist. Praegu on Raatuse galeriis üleval Tjika Rebase ja Tiiu Poomi näitus “Realism”, nemadki on samast koolkonnast. Ka “Realism” ühendab sujuvalt sotsiaalse tundlikkuse eneseirooniaga, kasutades seejuures maalikunsti vahendeid. Rebane on leidnud meie igapäevareaalsusest maalilise elemendi – nimelt kirjakorrektori, mis lubab kõik olnu kustutada ja jätta endast maha lüngad, mida saab täita või täitmata jätta. Selles valguses koostab ta eemalt vaadates abstraktseid nimekirju, kõigest, mida ta teab, tunneb, kardab jne. Lüngad on küll täitmata, aga värvid nende ümber räägivad iseenda eest. Poom on ette võtnud tõelise reaalsusel põhineva teema, perfektsed vormid, mida ka Laur Tiidemann on käsitlenud, ehk siis paksud naised. Autobiograafiliste sugemetega uurimus suhtub teemasse erinevalt rahvahulkade seas levinud kompleksidest vabalt.
Sel maalijate põlvkonnal on tekkinud oskus loomuldasa vormile orienteeritud maali lisada aktuaalne, vormist sõltumatu, kuid vormi kaudu edastatav sisu, mis pole pintslivarrest välja imetud, vaid on kujunenud orgaaniliselt.

MARI SOBOLEV