Tiia Toomet, Jaan Tammsaar, Vana aja koolilood. Varrak, 2001.

Alustaksin vanast ajast, ühest pisikesest tüdrukust, kes kangesti kurvastas, et pidi üles kasvama ajal, mil mitte midagi ei juhtunud. Sõjad olid möödas, kangelaspioneeride fotod rippusid punanurgas ja vaatasid vastu raamatutest. Igal aktusel käis mõni sõjaveteran kõnelemas omaaegsetest tõelistest, põnevatest, hinge kinni võtvatest sündmustest. Iseasi, et need enam ei kõlanud. Tüdrukud kudusid kannatlikult kassikangast, poisid vedasid omavahel sosinal kihla, mitmendal minutil legendaarne naisveteran seekord nutma puhkeb.
Ja siis, ühel tavalisel koolipäeva varahommikul taevasse vaadates ja trammi oodates, sai see tüdruk aru, et iga aeg on erakordne ja mõnekümne aasta pärast, kui see tüdruk pole enam tüdruk ja vanad puud trammipeatuse ümber on maha võetud, lagunevad majad ümber ehitatud, kui tuulgi lõhnab juba teisiti ja mitte kuidagi, mitte ühelgi moel ei saa endisse aega tagasi, tundub seesama aeg, mil mitte midagi ei toimunud, salapärase ja ihaldusväärsena. Ja kui sellest uutele lastele kõnelda, et tea, kas nad saavadki aru, mis märkamatult ikkagi toimus, mida see aeg tegelikult tähendas.
Ometi, ühel päeval palju aastaid hiljem tuli välja raamat, mis kirjeldas sõnas ja pildis just neidsamu asju. Sussikottide loopimist ja kriidist koolipõlle, erinevaid sulgi, mis tindipotti kastes jätsid erineva jälje, sukatrippe, millest sai teha näpukaid, külmapühasid ja portfellil liu laskmist. Kõik need nii tavalised vana-aja asjad olid omandanud ebatavalise väärikuse, esitatud otsekui nikerdatud muuseumiraamis, kuhu aja kullatolmu pisut peale tuisanud. Aga lapsed, kes raamatus toimetasid, olid just niisamasugused nagu alati, nagu igal pool – mõni kaebas, mõni kakles, mõni ei jõudnud edasi, mõni jõudis enneaegu mööda…
Tiia Toometi mäletamise täpsust ja edasiandmise selgust olen ma ikka imetlenud. Just sellistes raamatutes, nagu omaaegne “Vana aja lood” ja praegune “Vana aja koolilood”, talletub see tabamatu fluidum, millest mõtles too pisike tüdruk trammipeatuses taevast ja puulatvu silmitsedes. Statistika väidab, et praegugi olevat pea kahe kolmandiku laste lemmikraamat “Kevade”. Olgu sellega, kuidas on, küllap leidub neidki lapsi, kes viitavad klassikale, kuna muud pole nad lihtsalt lugenud. Aga kindlasti on enamuse jaoks ennekõike ahvatlev siseneda teise kooliaega, elada seda isiklikult läbi, kogeda teisi elusid arusaadaval, lähedasel viisil.
“Vana aja koolilood” on pooleldi teatmeteos, õhuke raamat kõvade kaantega, Dorling Kindersley stiilis väga kaasaegselt kujundatud. Millest on vaatamata esinduslikkusele natuke isegi kahju, sest omaaegse raamatukujunduse markeerimine, arvuti osa kahandamine oleks ehk raamatu omapära veelgi ilmekamalt esile tõstnud. Seda enam, et Jaan Tammsaar on üks Eesti kõige jõulisem, väljapaistvam ja isepäisem illustraatorianne.
Nii või teisiti, “Vana aja koolilood” on väärtuslik pereraamat, mis elustab mälestusi ja kutsub eri sugupõlvi üheskoos uudishimulikult üle lehekülgede kummarduma – sest nagu omal ajal salmikutesse kirjutati: mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. Kooliaja kogemus on ühtaegu universaalne, seega kergesti jagatav, ja ainulaadne, seega alati rikastav. Omamoodi kahju, et kaante vahele mahtus ainult õhuke osa tolle aja õhustikust, napilt algkooli-osa – aga võibolla tulekski murdeiga, komsomoliaastaid ja koolipidusid käsitleda mõnevõrra teistsuguses vormis.
“Vana aja koolilood”, kargelt kirjeldav, ilma mingite vanale ajale omaste tunderõhuliste paisutusteta, samas neid siiski selgesti paista laskev, on igati nutikas raamat – hariv ja huvitav. Selliseid võiks rohkem olla, teadagi miks. Kunst on parim õpetaja.

DORIS KAREVA