Põlisrahvad globaliseeruvas maailmas

 

Rääkides põlisrahvastest, peab eelkõige tunnistama, et sõnal “põlisrahvas” puudub täpne määratlus või definitsioon. “Eesti entsüklopeediast” sellist märksõna ei leia. Tihti ei anta endale aru, et maailma eri paikades on väga raske või diplomaatiliselt ebakohane nimetada kedagi põlisrahvaks. Seda siinsamas Euroopaski. Osa rahvaid on põlisrahva välja tõrjunud, assimileerinud või ammu hävitanud ja põlisrahvas on seda omakorda teinud eelmise rahvaga, kes end samuti põliseks pidas.
Ei saa üheselt öelda, et keldid oleksid Prantsusmaa ja Inglismaa põlisrahvas, sest ka enne kelte on neil aladel rahvaid olnud. Kaherahvuselises Belgias on niihästi valloonid kui flaamlased mitte päris eeskujulikult omavahel läbisaavad põlisrahvad ja kas kolmkeelses Šveitsis lugeda põlisrahvaks illüüsi ja keldi päritolu romaniseerunud reete ehk retoromaane, on šveitslaste asi.
Teame näiteid, kuidas põlisrahvas peale 2000 aasta pikkust laialipillutatust ja eemalolekut oma aladele tagasi tuleb ja iseseisva riigi loob – juudi diasporaa ehk hajumine teistesse riikidesse sai alguse VI sajandil e. Kr. ning jätkus eriti Rooma ülemvõimu ajal, aga 1948. aastal loodi Iisraeli riik, mis siiani ei suuda luua vastuvõetavaid tingimusi palestiina araablastega, kes end kah põliselanikeks peavad. Osa rahvaid, sealhulgas iirlased, lätlased ja eestlased, kaotas võimaluse iseseisvaks arenguks keskaegsetes vallutustes, samas aga balti naaberrahvas, leedulased, sai nautida omariiklust, et mitte öelda suurriiklust, kuni 1569. aastani. Tänu ulatuslikule migratsioonile, mille lõppu pole näha, võib nii mõneski Euroopa suurriigis edaspidi üles kerkida põlisrahva õiguste probleem.
Tinglikult nimetame me põlisrahvasteks juba XV sajandil alanud Euroopa suurriikide koloniseerimisprotsessile jalgu jäänud rahvaid, kui me ei võta arvesse koloniaalsõltuvusse sattunud rahvaste omavahelisi migratsioone, vallutussõdu, väljatõrjumisi ja genotsiide. Nii on näiteks Aafrikas tuntud Kameruni ning Nigeeria piirialadelt lähtunud bantude migratsioon lõunasse, mille all kannatasid bušmanid, pügmeed jt. Ka Ameerikas on teada näiteks kariibide, ironeeside, atapaskide jt. ekspanisioone, mis kutsusid esile sõdu ja teiste hõimude ümberpaigutusi.
Kui vaadelda ühel või teisel ajal ja viisil koloniaalsõltuvusse sattunud hõime ja rahvaid, õnnestub leida vähe neid, kes ei oleks kannatanud veriste koloniaalsõdade tõttu. (Tuletagem meelde Hispaania konkistadooride tegusid Ameerikas, Suurbritannia sõdu bantudega Lõuna-Aafrikas, Austraalia aborigeenide jälitamist ja tapmist). Kenaks näiteks on Hispaania piiskop Diego de Landa, kes nuhkis välja ja laskis põletada kogu maajade kirjavara, võttes seega inimkonnalt võimaluse uurida silmapaistva tsivilisatsiooni saavutusi ja ajalugu.
Jättes kõrvale füüsilised kannatused ja ajaloolised ning poliitilised arenguprotsessid, tuleks muutusi niinimetatud põlisrahvaste elus vaadelda eelkõige kultuuri aspektist, hoolimata sellest, et kolonisatsioonist tabatud rahvaste kultuuritasand on olnud ülimalt erinev, ulatudes pihukirve kasutamisest näiteks Uus-Guineas maajade komplitseeritud astronoomia ja matemaatikaga kõrgkultuurini.
Rääkides muutustest ja uuest suhtumisest peab tunnistama, et muutused on esile kutsunud omakordsed muutused kunagiste kolonisaatorite eneste euroopalikus, kohati globaalses kultuuris.
Kuidagi ei saa jätta tähelepanu pööramata faktile, et meil ei ole ühest definitsiooni ka kultuuri kohta. Ameerika teadlased A. Kroeber ja C. Kluckhohn loendasid viimaste aastasadade kultuuridefinitsioone ja said neid kokku umbes 250!
Just kultuuriprobleemid on viimastel aastakümnetel väga teravad. Kultuuriline enesemääramine pole olnud iialgi varem nii valuline. Kuidas ka ei oleks, aga just kultuur peegeldab ajalooetappide, majanduslike formatsioonide, rahvaste ja hõimude arengutaseme erilisust ja kordumatust. Kultuur on sotsiaalne mälu ja integraalne struktuur, mis programmeeritud kogemuste süsteemina loob võimaluse mingi etnose või ühiskonna edasiseks omanäoliseks arenguks. See on nagu kompass, mis näitab põhikurssi tulevikku.
Inimeste ideaalid, olmeharjumused, omavahelised suhted, viisid elamuid ja asulaid ehitada, kehakatteid valmistada, põldu harida ja teadmisi edastada on kultuuristereotüübid. Kultuur stereotüüpide kogumina võimaldab põlvkondade vaheldumises luua püsivuse ja järjekestvuse, mille puhul minevikukogemus määrab tulevikus arengu piirjooned. Me näiteks ei saa iial teada, milliseks oleks võinud areneda asteekide kultuur, kui Ameerikat poleks avastatud. Neil oli oma filosoofia, mis põhipunktides erines Vana Maailma filosoofiatest.
Kultuuristereotüüpide nagu traditsioonide, kommete ja rituaalide eluiga ilmselt lüheneb. Inimkonna arenguloo varasematel etappidel võisid kultuuristereotüübid püsida sadade põlvkondade jooksul. Meie ajal on sotsiaalne areng ja infolevi nii kiire, et enamik stereotüüpe ei ela üle 2-3 põlvkonna. Siiski on kultuur selline infokogum, mis kord omaks võetuna ja arusaadavana tekitab tahtmise seda elus hoida, arendada ja tulevikku kaasa võtta.
Paar sajandit tagasi oli eurooplase maailmapilt piiratud. Enamik inimesi ei jõudnud kaugemale kui lähimasse linna. Kaugematest paikadest ja võõrastest maadest tõid andmeid kaupmehed, sõdurid või meremehed. Kaugete maade kummalised rahvad ja nende kombed tekitasid võõristust ja olid tõendiks, et merede taga ei elagi päris inimesed. (Hiinlased ei oska inimese moodi süüa, neegrid on laisad sellepärast, et nende maal kukuvad banaanid ja apelsinid puu otsast ise suhu, indiaanlased mõtlevad aina sellele, et saaks ristiinimestel peanaha maha võtta, suurem osa “neist” on metslased, paganad ja inimsööjad). Vaid “meie” oleme inimesed.
Siiski on käesoleval sajandil tänu humanitaarteaduste ja kultuurantropoloogia arengule ning poliitilise mõtte edasiliikumisele hakatud väärtustama igasugust inimelu. Oma rolli selles on mänginud kataklüsmid, nagu maailmasõjad, natsistliku rassiteooria äärmuslikud ilmingud genotsiidide näol ja sama teooria kummutamine. Koloniaalmaades selgus ammu harimatu oritööjõu vähene tootlikkus. Rahvusvahelistes organisatsioonides hakati rääkima inimarmastuse puudumisest, rahvaste õigusest elada neile vastuvõetavas keskkonnas ja austusest väikerahvaste kui omanäolise kultuuri loojate vastu. Üha selgemaks hakkab saama, et teadusliku maailmapildi valgeid laike on põhjustanud puudulik inimesetundmine ning etnilise ja üldinimliku kultuuriloome seoste märkamata jätmine. Järjest rohkem tähelepanu pööratakse kultuuride üksteisemõistmise probleemidele. XX sajand on põlisrahvaste iseseisvumise ja enesemääramise sajand, aga hetkel ollakse sellega vaid poolel teel.
Kolonialismi palgejooned ei ole kunagi olnud sarnased. Nii erines Briti “jaga ja valitse” koloniaalpoliitika suuresti näiteks Venemaa poliitikast ja kumbki neist ei sarnane Ameerika Ühendriikide või Lõuna-Ameerika alul Hispaania, hiljem iseseisvunud riikide rahvuspoliitikale. Suurbritannia ei ole paljudesse asumaadesse paigutanud kolonistide masse, on püüdnud võimalust mööda valitseda kohaliku ülikkonna ja emamaal hariduse saanud kihistuse abil. Kohaliku kultuuri arengusse, olenevalt tasemest, ei ole vägivaldselt sekkutud. Paljude maade iseseisvumine on olnud valutu. Küll on põlisrahvaste kokkupõrked hoogustunud pärast vabanemist ja kestavad kohati tänini.
Venemaal on koloniseerimine olnud paiguti sama verine kui Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, olenevalt etnoste suurusest ja vastupanujõust, kui meenutada korjakkidega ja turkmeenidega peetud veriseid sõdu. Vallutatud aladele on traditsiooniliselt paigutatud kolonistide masse ja rakendatud sihikindlat venestamispoliitikat, mis on nõukogude ajal ulatunud mitte ainult rahvusliku kirja, vaid isegi nimede venestamiseni, seega kogu kultuurimälu kustutamiseni. Nõukogude rahvuspoliitika on viinud igal pool inimsuhete põlvkondliku kestvuse ignoreerimiseni ja vaimse uputamiseni majanduslikku determinismi, mille tipuks oli ühtse nõukogude rahva – mingi mõeldamatu etnilise jaburuse – vägivaldse tekitamise doktriin. Kuidas nõukogude teoreetikud kavatsesid üheks supiks keeta Kesk-Aasia ja Balti rahvaid, jääbki saladuseks, sest tingituna Kesk-Aasia kohaliku elanikkonna külakogukondlikust ja suguskondlikust elamisviisist ning selle vastupidavusest kõige tugevamatele uuenduspüüetele; aastatuhandetesse ulatuvatest kultuurijuurtest ja kinnistunud areaalimälust ei saa neist mõne aastakümnega või isegi saja aastaga teist rahvast teha.
Sama raske on seda teha Balti rahvastega, kelle euroopalik kultuur on piisavalt kinnistunud. Krimmitatarlased on suurepärane näide rahvast, keda on sunniviisiliselt ühest paigast teise asustatud ja lahutatud, kuid kes on säilitanud oma etnomälu. Kuid ehmatavam on keeleprobleem. Maailmas on päris palju rahvaid, kes on kaotanud keelelise autonoomsuse, kuid säilitanud etnomälu teises keeles. Mainigem iirlasi, Volga-äärseid soomeugrilasi, Prantsuse Põhja-Aafrika rahvaid, paljusid indiaanihõime ja teisi.
Tänapäeval on vähe ühiskondi, kus langevad kokku etno- ja riigipiirid. Ajaloolise või hiljuti toimunud immigratsiooniga peavad arvestama paljud valitsused. Etniliste stereotüüpide kokkusobitamine on kunst ja teadus, milleta tahes-tahtmata kaasnevad konfliktid ning tasakaalutu ühiskond.
Interetnilised, suhteliselt uued ühendused – Ühendriikide, Kanada, Mehhiko, India, Hiina ja kasvõi Šveitsi rahvaste elu ühe riigi piirides on teada ja eeldab etnopoliitiliste protsesside juhtimisaparaati. Samas on hästi teada, et need ühendused on kas suuresti vabatahtlikud või sügavalt ajaloolised, sisaldades ikkagi püüdeid paigutiseks iseseisvumiseks nagu frankokanadalaste püüe eraldada Kanadast Quebeci provints, või India sikhide autonoomiataotlus.
Põhja-Ameerika põlisrahvaste õiguslik olukord on tüüpiline näide muudatustest, mis on toimunud käeoleval sajandil. Ameerikas on tegemist maadega, kus nagu Venemaalgi või Austraalias ei saa varasest koloniseerimisest ja põlisrahvaste tollasest arengutasemest olenevalt iialgi loota maa vabanemist kolonisaatoritest. Niihästi Ühendriikides kui Kanadas võeti põlisrahvastelt maa kas lepingute või sõjaga ja jäeti nad elama reservaatidesse, ootamata mingit assimileerumist. Ühendriikide 1,5 miljonit indiaanlast elab siiani valdavas enamuses reservaatides, mille kogupindala on veidi suurem kui Balti riigid. Reservaatides on olemas hõimude omavalitsus kuni kohtu- ja politseiorganiteni. Kodakondsetena ei ole indiaanlastel reservaatides elamine sunduslik ja seepärast on paljud ammu integreerunud ühiskonda kõige mitmekesisematel elualadel, kaotades selle sammuga küll indiaanlase staatuse ja võimaluse saada föderaaltoetust.
Veel eeskujulikum on 1,2 miljoni põliselaniku seisund Kanadas, mis põhineb lepinguõigusel (treaty rights) ja pärismaisel õigusel (aboriginal rights). Mõlemad on ühendatud Kanada põhiseadusega. Põlisrahvasteks, kellele need õigused laienevad, on indiaanlased, innuitid ehk eskimod ja mestiitsid – prantslaste ja kriide segunemisel tekkinud oma kultuuri ja identiteediga rahvas Manitoba ja Saskatchewani provintsis ning loodeterritooriumil.
Innuitte on umbes 60 000, mestiitse 193 000 ja indiaanlasi 958 400, neist staatuseta 405 000. Reservaate, mis on USA omadega võrreldes väiksemad, on üle 600, sellele lisanduvad lepinguterritooriumid.

 

Lepinguõigused põhinevad Briti kolonisatsioonitraditsioonidel. Vallutused vormistati juriidiliste lepingutega, mille kohustused, tõsi küll, jäid vahel valgete poolt täitmata. Praeguseks on indiaanlased võitnud suuri lepinguprotsesse ja saavad nende maadel asuvatelt linnadelt, farmidelt ja vabrikutelt renti. Inglise krooni poolt sõlmitud lepingud tunnistavad põlisrahvaid algusest peale rahvusvahelise suhtlemise objektina. USAs otsustas aga Kongress 1871. aastal, et ükski indiaani rahvas, hõim või grupp ei ole pädev sõlmima lepinguid. Pärismaine õigus on vallata ja kasutada maad ja maast saadavaid hüvesid, õigus ennast valitseda ja järgida omaenese seadusi. Pärismaisest õigusest tulenevalt on Kanada indiaanlastel omavalitsus. Sellest hoolimata antakse föderaaleelarvest indiaanlastele raha, kusjuures ülikooliõpinguteks antakse toetust ka staatuseta indiaanlasele. Raha jaotamise otsustab hõimunõukogu.
Teistega võrdsed kodanikuõigused said Kanada indiaanlased alles 1960ndate alguses. USAs anti need 1925. aastal, aga Kanada indiaanlased pole neid õigusi eriti nõudnudki. Praeguseks on selge, et tänu reservatsioonisüsteemile ja põlisrahvaste eraldihoidmisele on saanud võimalikuks tohutu hüpe nende eriõiguste tunnustamisel ja rakendamisel. Reservaadid, mis isoleerisid põlisrahvaid, olid iseolemise, kaitse ja kultuuripüsivuse kindlaks tagatiseks.
Indiaani algupära omandab üha suurema praktilise tähenduse. Lisaks eriõigustele (jahi- ja kalapüügiõigused, maksuvabastused, tasuta keskharidus) eraldatakse põlisrahvastele kena summa föderaaleelarvest – 5,4 miljardit dollarit aastas. On tekkinud väga rikkaid kogukondi naftaleidude, maakompensatsiooni või ettevõtluse arvel.
Veel hiljuti kehtis kord, et kui indiaani naine abiellus valgega, kaotas ta staatuse; õiguse elada reservaadis, saada toetust ja staatust ei saanud ka lapsed. Nüüd saavad lapsed sellisest abielust pooleverelisteks indiaanlasteks, kellel on staatus ja hüved. Pooleverelise ja valge lapsed seda ei saa. Pooleverelise ja pooleverelise järeltulijad loetakse aga täisverelisteks indiaanlaseks! Pole ime, et indiaanlaseks tahtjaid on tänapäeval tublisti!
Indiaanlaste elu juhivad organisatsioonid nagu Esimeste Rahvaste Assamblee ja Põlisrahvaste Kongress oma 600 pealikuga. Inuittide ülekanadaline organisatsioon on Inuit Tapiiriksat Kanatami, mis on esindatud ka inuittide maailmaorganisatsioonis ja mestiitsidel on oma rahvusnõukogu. Põlisrahvaste esindajad istuvad ka parlamendis.
Reginas, Saskatchewanis töötab Ameerika esimene Indiaani Ülikool, mis võtab vastu õpilasi Ühendriikidest ja Kesk-Ameerikast. Peale muude ainete tutvutakse põhjalikult oma kultuuri ja ajalooga.

Kui vaadata näiteks Venemaa põlisrahvaste olukorda, on Kanada kogemustest midagi õppida. Regina ülikoolil on kavas võtta üliõpilasi Venemaa põhjarahvaste hulgast, aga seni on takistuseks halb keeleoskus. Indiaanlased maksaksid need õpingud kinni. Venemaa põlisrahvastel puuduvad seni igasugused lepingud, maatehingud ja eriõigused. Venemaa rahvusautonoomiate esinduskogud esindavad kõiki territooriumi asukaid rahvusest sõltumata ja paljudel juhtudel on jäme ots venelaste käes, kes teevad näo, et kaitsevad põlisrahva õigusi. Tundub siiski, et ka tänapäeva Venemaal hakatakse hüvitama põlisrahvaste maalt saadavaid loodusvarasid. Juriidiline alus selleks puudub.
Seda laadi pöördeid võib tänapäeval märgata terves maailmas, kus elab praegu ligi 2500 etnilist kooslust, kellest aga ainult 200-l on välja kujunenud rahvuslik eneseteadvus. Viimaste puhul on tegemist suurte rahvusrühmadega. Selgub, et 90 protsenti planeedi elanikkonnast on haaratud etnilise identiteedi ja kultuurilise enesemääramise vajadusest. Paljud põlisrahvad on saanud iseseisvuse või kultuurautonoomia.
Etnoste dialoog on aga võimalik soodsate sotsiaalsete olude, ühiste vajaduste ning eesmärkide olemasolu korral. Kultuuritraditsioonide vastastikust austamist ja üksteiselt õppimist ei saa korraldada administratiivselt. Edaspidi peavad kõik rahvad oma tähelepanu pöörama ülejäänud kümnendikule maailma rahvastikust, mis jaguneb 2300 etnilise rahvakillu vahel, kellest paljud pole oma kultuurilisest iseolemist teadlikudki. Nende väljasuretamine või otsene tapmine, nagu see juhtub veel Brasiilias, tuleb eelkõige kahjuks suuremate rahvaste eneste kõlbelisusele ja mainele.
Kultuurilise paljunäosuse taustal toimiv ülemaailmne kultuuriintegratsioon on nüüdisaegsete rahvaste päevaprobleem, sest sellega kaasneb heterogeensuse ja mitmekesisuse kustutamise ning ühtlustamise protsess. Globaalteadvuse üheks näotumaks ilminguks on massikultuur. Enamasti on see kõrge elatusstandardiga ja tehnoloogiaga ameerikaliku elulaadi pealetung kõikidel mandritel. Eriti hukatuslik on selle kultuuri import madala majandus- ning kultuuritasemega rahvastele nn. kolmandas maailmas, peale nende aga ka sosialismist vabanenud riikide rahvastele, kaasa arvatud eestlastele. Massikultuur on edukas katse luua metaetniline väärtuste hierarhia, mis seab eesmärgiks särava, aga lihtsakoelistel käibetõdedel baseeruva meelelahutuse. Selgub, et infoühiskonnas müüakse edukalt vaid infomüra.
Massikultuur on triikraud, mille tegemisse ja kütmisesse paigutatakse tohutut raha ja mis võib lõpuks olematuks triikida igasuguse rahvusliku eripära, mis rõhumisaegadel võis säilida paljast trotsist ning vastupanutahtest. Jõuame paradoksini – rahvuslikkuse küünal kustub vabaduse tuules.
Siin võivadki ära kuluda põlisrahvaste, nende rahvaste mõtted, suhtumised ja kogemused, kes on seda mõttetut raiskamist, lagastamist ja nüüd juba allakäiku pealt vaadanud. Indiaanlased on öelnud, et nad ei identifitseeri end massiühiskonnaga. Nad saavad suurepäraselt aru, et nad on kõrvalseisjad, põlglikud pealtvaatajad. Põhja-ameeriklased propageerivad intensiivselt oma kultuuri ja inim- ning looduskeskset mõtlemisviisi mitte ainult kodumaal, vaid ka Euroopas ega tee seda sugugi edutult.
Nad rõhutavad, et on võimalik elada teistmoodi, oma rahva kultuurilises järjekestvuses, arvestades, et põlvkonnana astutakse eelkäijate tööga tallatud kindlapiirilisel rajal, tunnetades end rahvana pikas ja katkematus kultuuriahelas. Elades säästlikult, traditsioone niihästi elulaadis, kunstides ja elukeskkonna kujundamises edasi arendades, on ka väikesel rahval võimalik seista võrdsena teiste kõrval või saada endast suurematele süvenevas kriisis teenäitajakski.
Need, kes oma elulaadi, kultuuri vaid järeleaimamisega asendavad, kaovad rahvana kiiresti ja nende kadumist ei nuta keegi taga. Kes sooviks meile sellist saatust?

Omar Volmer

Tekstis on kasutatud A. Aarelaiu kultuurikontseptsioone ja K. Kama artiklit “Kanada põlisrahvaste õiguslikust olukorrast” (Akadeemia 1997, nr. 8).

 


Mõjunud raamatud

sots1.jpg (15661 bytes)Valle-Sten Maiste:
Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan”
pluss “Mirabilia” sari – andsid mingigi
humanitaarse põhja kaheksakümnendatel, kui mu elu täitis üksainus suur soov – korvpalluriks saada.

Tõnu Trubetsky “Pogo” – ainus raamat, mis mul peas on. Oli juba enne ilmumist ja on püsinud tänini.

Dostojevski “Vennad Karamazovid” jt. romaanid – väärastasid mu sisemaailma keskkooli lõpuklassides, mis ehk kokkuvõttes polnudki nii halb.

Priidu Beieri “Tulikiri” – luule, mida mõnuga lugesin, kui kirjandus mulle veel ajaviide oli.

Vaino Vahingu “Sina” jt. jutud – esindasid alkoholismisegusel 90ndate algupoolel kõige lähedasemal kujul neid teemasid, millest olin nakatunud Dostojevskit, eksistentsialiste jms. lugedes.

Vaino Vahingu, Madis Kõivu “Endspiel: Laskumine orgu” – raamat, mida 80ndate lõpust tänini olen lugenud kümneid kordi, alguses erineval tasandil Vahingu ja hiljem üha süvenenumalt Kõivu teosena.

Martin Heideggeri “Sissejuhatus metafüüsikasse” – tõlge, mis võttis kokku selle vaimustuse, mis oli minus läbi ülikooliaja, kuulates igal aastal ühte või mitutki oma lemmikõppejõu Tõnu Luige loengut.

“Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemisel” jt. tõlked ning esseistika, mis on tulnud meie kultuuri Hasso Krulli töö läbi.

Ajakiri Vikerkaar ja Avatud Eesti Fondi sari, mis on korrastanud ja juhatanud ingliskeelseid lugemisi.

Robert Reichi “Piirideta maailm” – raamat, mis tekitas taas huvi ühiskondlike ja majanduslike küsimuste vastu, mille ajalooõpingud ülikoolis kaotada olid suutnud.