Normetimärdi Eestimärdi

teater1.jpg (17364 bytes)

Aadam (Janek Joost) ja Maret (Eva Püssa).

Hugo Raudsepp. “Mikumärdi”. Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Esti Kittus. Esitavad Margus Prangel, Eva Püssa, Tambet Tuisk, Tarmo Prangel, Kersti Heinloo, Andres Mähar, Ingrit Vaher, Katrin Pärn, Janek Joost, Piret Simson, Ranet Rees, Maarja Jakobson.
Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli XIX lennu bakalaureusetöö. Esietendus 16. aprillil Vanemuise suures majas, Tallinna esietendus 22. mail Vene Draamateatris.

Ajatuultes hakkab mõni näidend äkki uudselt kõlama! Siis on lavastaja ning trupp ajastunärvi tabanud. Tegelikult on siin koos kaks partiid, mis ei kisu küll laval silmatorkavalt irdu, aga on siiski eraldatavad – mida lõpupoole, seda rohkem. Aga alguse ja keskpaiga ühiskondlike paroolide ja satiiri lõbu ning groteskne hoog annavad näitlejapoolse kindluse ja hingestuse ka lõpu puisemasse ja psühholoogitsevasse suhetevõrku.
Kui probleemid väljaspool teatrisaali kattuvad nendega, mis laval, siis annab see vaatajatele äratundmisrõõmu ja näitlejatele tuge, eriti kui viimastel pole veel suurt elutunnete ja -mõtete kooli, mille najalt laval edasi luua. Nüüd saavad nad mängida nende intonatsioonide pealt, mis neile igal tänavanurgal vastu löövad.
Ühelt poolt on laval vaimukas paralleel tänapäevaga. Kuigi talu ei ole praegu säärane jõukuse sümbol kui toona, on seda kerge firma või panga kontuuri asetada. Rikaste ja vaeste vahekorrad ning ideoloogiad oma häbituses ja alastuses pärineksid nagu golfiklubi kuluaaridest ning vaeserahva kirjadest päevalehtedele. Sekka parteiläilust ja isamaaäri. Raudsepp polnud mingi vasakpoolne ja naeris niihästi peremehe praalimist kui popsi vingerdamist. Saunarahvas (Tarmo Prangel ja Kersti Heinloo) pole vaesuses võrsunud rahvatarkuse või puhaste tunnete kandjad; peremeheks saades oleksid nad veel enam peremees kui vana Jooram praegu. Viimane (Margus Prangel) on väga tüüakas tegelane, mis paneb osatäitja sünniaastas kahtlema. Ta võiks olla küla-Köögertal, aga äratab kohati sümpaatiatki. Ka teised tegelased, näiteks vanatüdruk Maie, on grotesksusele vaatamata mitmeplaanilised ning nende kuju peen läbitöötatus pakub naudingut. (Eks ole ju maailmakirjandusest teada, et vanatüdruku koomilisevõitu armukired lõpevad eriti traagiliselt).
Lausgroteskselt on esitatud tõusikud, kel puuduvad eeldused, Mimm (Ingrit Vaher) ja sulane Ants (Ranet Rees).
Tagantjärele lausa kummaline, kuidas mängiti “Mikumärdit” vene ajal, kui kõigel puudus vähimgi reaaleluline kate? Kas tõesti tuli kogu nali dramaturgi osavusest üldinimlike suhetega mängimisel? See on siis teisest “partiist”, kemplemisest perenaise ümber, kus vastanduvad eri tüübid ja iseloomud. Ka see on hea tempo, pinge ja head sorti lavahuumoriga esitatud. (Avastasin siit enda jaoks teisendi “Suvest”. Peretütar Maret rajateeletseb, valides peigmeest. Jüri kehastab niihästi Tootsi kui Kiire visadust, aga Kiir ise on Aadamana saanud Arno Tali jooni.) Eva Püssa Maretina näeb välja kui egiptuse Aida. Tsitaadina lummav on hetk, kui mõrsjaks ihkav Mimm on rahva jalule ajanud, nood mööduvad killavooris, eeslavalt aga vaatavad Maret ja Jooram seda nagu Vergilius ning Beatrice Doré kuulsalt illustratsioonilt.)
Raudsepp ei ole teab mis sügav autor, aga ennäe, lavale sugeneb eksistentsiaalne või saatuslik mõõde, kui Aadam ja Maret vestlevad inimtüüpidest (meenusid Pedajase “Soo” kaunimad hetked). Aadami kuju on õnnestunud, sest mis oleks lihtsam, kui tast lihtsalt karikatuur teha. Aga praegu tundub, et veel natuke lavastuse aktsente nihutades võiksime siit saada tõsise Põhjala peremehesaaga.
Kuigi mõnel pool räägib maarahvas siiani väga lopsakalt, on säärane kokkupanu stilisatsioon. Sellest läheb Vene Draamateatri laval osa algul kaotsi, kuni vallanduv tegevus teksti oma harjale tõstab. Kujundite tüütavastki voolust on näitlejad osanud siin-seal tundlikult markeerida mõne repliigi (“Ilus Jüri!)”, mis otsemaid kogu külajanti nõks võõrandab.
Joorami armuelu oleks võinud sitkemate keeltega mängida ning finaali voorimistel pinge veidi langeb. Muidu on lavastus tervik. Ei laulda ega tantsita, küll on siin mitmeid metafoori piiri peal liikumisi. Etendus tekitab rõõmsa ja kerge tunde, kuna on tehtud vabadusega. Kogu selle lennu lõpuetendustele mõeldes tahaksin Frommi meenutada, et on neid, kellele loomuldasa meeldib elav asi, ja neid, kes seda olemuslikult ei mõika. Elusolemine ja selle kaifimine on teatritunnetuse, -tajumise ja -õpetamise eeldus. Normeti selles lennus seda on.

Mihkel Mutt