17. august
Nüüd nad mõtlesid välja, et võtavad ka intresside pealt 26 protsenti endale. Nad arvavad, et rahval on sama palju raha kui neil endil. Helistasin Siimu kontorisse, palusin edasi öelda, et minul küll nii palju ei ole. Mul kõik säästud, mis tekivad, lähevad kaardihooldustasuks.

18. august
Lugesin möödaminnes seinalt “Sa oled elus“ ja “Sa oled armas”. Tuli meelde, et viimati ütles mulle midagi niisugust Vilja. Kas sellest on tõesti juba kuu aega möödas? Ja ongi, täpselt kuu.
Milline võiks olla valitsuse poliitika selles asjas? Kõigile, kes seinu sodivad, kas grafiti või mõne muu sildi all, kõvad trahvid kaela. Trahvidest kujundada subkultuuride toetuseks Eesti Subkultuurkapital. Aga ei hakka mina selle ideega Signe kontorit tülitama. Ma tean, et valitsusasutusi on instrueeritud: projektidesse, mis kas või natukenegi meenutavad igiliikurit, mitte süveneda.

19. august
Looming seletab Uno meeleheaks Andrusele sõna “tibla” päritolu, aga teeb seda Uno meelepahaks valesti. Uno enda versiooni järgi, ja seda toetab oma autoriteediga vana “Eesti Entsüklopeedia”, pole “tibla” aluseks mitte sõnad “tõ bljad”, vaid I maailmasõja ajal Vitebski kubermangust Tallinna toodud ehitustöölised – “vitebljane”. Neist said eesti keeles esimesed “tiblad”. Nii et neile võiks kas või monumendi teha, kui linn Taunolt telliks.

20. august
Eesti taasiseseisvumise 10. aastapäeva peaproov.
Kõnelesin Pirital väiksemale rahvahulgale, aga ei tabanud päris õiget tooni. Püüdsin esitada Ülemnõukogu ja Eesti Komitee tegevust kui tookord ainuvõimalikku, aga publik ootas vist ikka ühe poole eelistamist. Ei saanudki aru, kumma. Ammu ei ole ka kõnelnud. Lõpus läksin vist liiga hardaks. Tegelikult ei oleks pidanud üldse minema.
See ongi tänane õppetund: peab õppima ka sõpradele ära ütlema. Elu ongi üks suur täiendusõpe.
Vene allveelaev ikka põhjas ja venelased on avastanud, et ka seekord ei ole riigi etteotsa saanud üliinimene, vaid lihtsalt tšinovnik. Uut pole siin midagi. Vassili Aksjonov rääkis TVs, kuidas ta pärast arstiks õppimist sattus mereväe meditsiiniteenistuses Kroon- ja Tallinna. Ja neis ringkondades oli pidevalt kuulda, et kogu aeg läks laevu põhja. Avalikult siis muidugi ei räägitud.

21. august
Kõhklesin kaua, kas osta Malcolm Kushneri õpetus avalikust esinemisest. Sellega on see oht, et hakkad kõne ajal meelde tuletama, mis on õige, ja takerdud hoopis. Hakkad mõtlema, kas minna lõpus pateetiliseks, kui enne oled niisama lahedalt lobisenud, või oli see MK meelest vale? Kaanel oli ka ebameeldiv viide: huumor on hea selleks, et “võita lisapunkte ja vähendada vasturääkivusi”. Nii et kõik, ka siirad emotsioonid edu teenistusse? Ei ostnud.
Eks neid well-made kõnesid hakkab nüüd olema ilma minutagi, ja need tunneb ju ära. Huvitav, kas Philip Van Munchingi õpik, kuidas nalju ja anekdoote meelde jätta, on juba eesti keeles ilmunud?
Raamatupoes tekib ka küsimus, kui palju erinevaid lugusid (stoorisid) on mõistlik eesti lugejale korraga pakkuda? Kus on see piir, kust algab tõlkekirjanduse ületootmine? Ja et müüki stimuleerida, oleks hea, kui oleks jälle tunne, et võib ka ilma jääda, kui kohe ei osta. Aga kuidas seda tekitada? Praegu ju jätab inimene ostmise palgapäevaks. Aga palgapäeval vaatab ta rohkem, mida suhu ja selga panna, ja sinna see romaan kõikevõitvast armastusest jääb.

22. august
Hea uudis: nad ei võtagi 26 protsenti endale! Halb uudis: avastasin, et ma ei saa aru, kuidas saab valitsus ajada ühte poliitikat, valitsusparteid teist.

23. august
Suve lõpuni jääb 30 päeva. Ootan väga sügist. Midagi peab ju muutuma.

Uku-Ralf Tobi