Luule

Luis Bravo:

Turgatus

Turgatus on täht
lennul läbi närvide

Turgatus on kuuldamatu
aga niisama ette ennustatav kui välk
kui kiirtepild või valgusevool
hargnemas südame alt kõhukoopasse

Turgatus on kustutamatu märk
tähest mis langeb su jalge ette
sa tunnistad ta tähendust sääraseil sõnul:

“Sul kulub aastaid et jõuda kõrge kraatrini
et naasta pühalt mullapinnalt
süte sekka
ja iga tormi aegu
läbistab taevas su rinda
oma pärlmutterjate stalaktiitidega”

Turgatus
on sinu enese sisim hääl
mille tekitab täht lennul läbi närvide
Sellele häälele kuuletud sa
pimesi
otsekui käsulauale
milles elektrina säriseb usk


Tuletised turgatusest
1.
Turgatus on otsekui enne
millest sa ei saa enam vabaks
kui ta sulle kord oma käpa on peale
pannud

2.
Turgatused peegelduvad pealispinnal
paljukordselt
Ainult sügavas on turgatus ainus ja ehtne

3.
Mis asja see turgatus tahab
Kas tahab ta tahtmise pärast
või ihkab tõepoolest?
Kas ta tahab et see mis on kivistumas
endiselt edasi voolaks?

4.
Lõkendav liha
lõkendav süda
lõkendaja südameliha
lõkendava südame loodud liha

5.
Ma tahan jääda
ja ei taha ka
nagu pillikeel
mis puruneb helinal

6.
Aja ähmjas peatunnel hargneb
naudingusse või agooniasse

7.
Turgatusviivul peitub olevik
kitsa filmilindi taha
Sa pead end andma
keerise kesktõmbejõu meelevalda

paradoks kükitab kui veskikivi
keerise südames

sind tõmmatakse
võõrasse valda:
musta auku, nahavahetuspunkti,
kehade keemia kapriisidesse.

Jahilkäik

Naasis igal hommikul
samasse paika -
sinna varjulisse kaljulohku
Hirvekuju seal uuristas kivvi –
vaikne peitliga palvus taas ja taas.

Naasis igal hommikul
(sinna kaljulohku)
Ta oli otsekui niiskus mil on piirjooned
mis lööb välja ja närtsib
siin taas ja taas





Uuristas uskumatu hirve
Levib uurdes nüüd punane tint
Uuris tõrvikuvalgel
uuret samblases seinas
Taas uuristas seda hirve kivvi
Sekka kiiresti kinnitas keha

Nüüd on mille poole palvetada
siin talvises koopas
Palve lendab kui lind
läbi haihtuva metsa
millest kiiruga
pagevad rajad

Naasis igal hommikul
samasse paika
sinna kaljulohku
et näha ta silmnägu
et uuristada hirv seinavillu
Taevast kiiruga
pagevad pilved

Pärishirv jäljendab
lehtede sosinat
liigutab taamal
lehti ja puid

Mees naasis igal hommikul
sinna kaljulohku
(otsekui niiskus mil on piirjooned)

Ta jahtis hirvekuju
vaikses palves
Teenis tolle paiga jumalat

Tolle paiga jumalat teenis

Must mahl

Must mantel must hing must valgus
(gooti uksevõlvide all nähtamatu mina)
Must mantel must hing must valgus
Ma ei tunne puudust sinust vaid iseendast

Istun süsimusta klaasi ääre peal
Tahan uppuda su varju

Üks minu moodi elukas
joob mu öömusta verd
ja ma lagunen
tema universumi mahladeks

Must mantel must hing must valgus

Unistasin et vesi embaks
mu alasti ihu
Keegi oli enne mu ärkamist
ära joonud lindude laulu

Olen vagune
otsekui vesi kausis
Olen negatiiv Olen peegelpilt
päris-stsenaariumist
Selle silmnäo taga on peegel
mille ma puren puruks
Mu süda on süsimust hobuselakk
mis turjalt on vajunud rinda.

Must veri must valgus

Sa seirad autoromu
mis su oma musta mantli
käisetunnelist väja vupsas
Tühi käis kõlgub ukselingi küljes
otsekui ülespoodud kääbus

Mu juuresolek mis eirab
musta mantlit ja musta valgust
on silmipimestavalt valge
Mu juuresolek valendab
musta valgustähni all
Valguse karvu pidi
ripub selle tähni küljes
ihu hologramm

Ülevat laulu laulab hing
võõras ihus
Ihu trimpab hing laulab
Mõlemad on purjus
mustast mahlast
kõrges ja kiirgavas klaasis.

Gabriel Rosenstock:

Portree sulesepast  kui jälestusväärsest jetist

Mul on villand Himaalajast,
igatsen taga
Iiri koted¯it Connemaras,
(Räägitakse et lund seal ei saja) -
Õpiksin laulma iiri laule
sean-nósi stiilis,
Kannaksin koduvillast kampsunit, lööksin labida
Turbamulda, jooksin aamide viisi õlut, elaksin peost suhu.
Sir Edmund Hillary ütleb,
et mind pole olemas,
Aga mul on kavas ilmuda
Iirimaa gaelikeelsesse
Ringhäälingusse Raidió na Gaeltachta
Ja tõestada, et tal pole õigus.
(Sel ilgel inglasel!)

Mul on villand Himaalajast –
siin pole mul muid seltsilisi
Kui pühakud koobastes, (kes ajavad su hulluks oma jumalajamaga),
Kes aummanipadmehummitavad hommikust õhtuni
Mul on villand kosmilisest särast nende silmades
Ja jää sinkjast hiilgusest
Parem õpiksin selgeks iiri keele
Ja minust saaks ediesimene
Ja vidiviimane lumeinimene
Iiri Akadeemia – Acadaimh Rioga – ridades.

Kui jõuaksin mingi ime läbi
Selle suursuguse saare pinnale,
Kas nad peaksid siis mind omaks poisiks
Või teeks mõni hirmtähtis iiri ametnik
Mu karvkasukast endale valge vaiba?
Mul on villand Himaalajast – see on taevale liiga lähedal
Ja – oh häda! – taevast ka liiga kaugel.
Ma pole ei loom ega inimene ja mu ainus lootus on see,
Et kunagi kugistab taevas mu alla.

Parem petta

“Mina olen Tõde,”
ütles sufi Hallad¯
ja nad saatsid ta
surma.

Igasugune tõe ilmutamine
on juba iseenesest küllalt kardetav,
aga kui sa veel ise oled Tõde,
siis on küll parem
selle koha pealt
suumulk kinni hoida.

Ometi leiab
Tõde su silmade kaudu
väljapääsu.

Silmavalgusest saab
pühapaiste su pea ümber.
Laulvad lõokesed
saavad osa su helendusest.
Nad teevad pesa su habemesse
Ja sinust saab kuju Leari limerikust.
Parem on petta –
see on ohutum.


Pehmus ja kõvadus

Chang Zung
tegi suu lahti
ja küsis Lao Zilt:
“Kas näed?

“Näen küll,” lausus Lao Zi.
“Mis asja sa näed?”
päris Chang Zung.

“Ma näen su keelt,”
lausus Lao Zi.
Selle peale hüüdis Chang Zung:
“Hurraa!”

“Aga ma ei näe ainustki hammast,”
lausus Lao Zi.
“Vaesekene, sa oled neist
täiesti ilma.”

“Loomulik pehmus päästis su keele,”
ütles Lao Zi Chang Zungile,
“aga su hambad hävitas nende kõvadus.”
Chang Zung kostis: “Tõepoolest!”