Arvo Valton. Leidik. SE & JS, Tallinn 2000. 236 lk.

Arvo Valtoni romaani “Leidik” läbi lugenud, tulid mulle meelde Mait Ando Rauna dokumentaalromaan “Wake up. Naiivseid mälestusi ajaloost 1987-1988” (SE & JS, 1998) ja sardooniline, konkreetseid eesti poliitikuid nimetav värssdraama “Kuningas Arnold” (Akadeemia Trükk, 1999). Tegelikult ma tean, et poleks pidanud meenuma, et see on vale, sest Valtoni teos on ta enese poolt rõhutatult fiktsiooniks nimetatud nii ees- kui järelsõnas – selle olemasolu on iseenesest küll kuidagi imelik. Kuid teisalt on ju ilmselge, et suur osa romaani tegelastest (eriti kõrvaltegelastest) tegelikult ei ole fiktsioon ja selle väljamõeldud poolega on ka vist midagi lahti.
“Leidikus” asetleidev toimub aastatel 1986 – 1988, peamiselt nn. fosforiidisõja ajajärgul, kuhu aga otsapidi jäävad juba ka MRP-AEG ettevõtmised, Hirvepargi miiting ja Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine, Loominguliste Liitude Nõukogu, Noortefoorumi ja Rahvarinde asutamine ja vist ka Kodanike Komiteede aktsioon. Niisiis poliitiliselt kihav ajajärk. Ja Valton laseb kõrvaltegelastena vilksatada tolle ajajärgu avaliku elu tegelastel Karl Vainol, Bruno Saulil, Indrek Toomel, “ohverdatud” Rein Ristlaanel, Jaan Krossil, Lennart Merel, Edgar Savisaarel, Ignar Fjukil, Mati Undil, Juhan Viidingul, Jaan Kaplinskil, Arvo Valtonil, vist ka Enn Vetemaal jne. Valton kasutab eranditult eesnimesid ja kõiki ei taipa ju identifitseerida või ei mäleta neid enam. Väga hästi ära tuntav on akadeemik Endel Lippmaa paroodia, mis ka laialt käibib folklooris ja mida Valton on kirjanduslikult küpsetanud, kuid andnud parodeeritavale ka täiesti uue nime. Tolle aja kontekstis oluliste teadlaste kohta ei tea ma midagi, kuid nende hoiak on niigi selge. Täpselt ei julge fikseerida ka ajakirjanikke ja keskkomitee tegelast, kelles märkan nii Toomas Leito kui Olaf Uti jooni, ning ka naisi ja dissidente ja nö. tegelasi rahva seast. Võibolla on mingi võimalus viidata näiteks Klara Hallikule koos tema vahepeal traagiliselt hukkunud tütrega kui omamoodi vastanditele iseloomuühtsuses. Üldiselt siiski kaldun arvama, et identifitseeritavate nimede kõrval esitab Valton ka üksjagu koondkujusid.
Valtoni peategelane kannab nime Olte, milles on selge vihje alter egole. Samas ajab Valton oma ees- ja järelsõnas painavat juttu kirjanikust kui väikesest jumalast – ja ei ole seda ise mitte küünemusta jagugi. Ta on väga isiklik, arvustav, noriv ja vist isegi ajuti õel. Ei taju jutustaja üleolekut, küll aga mingit isemoodi kammitsetust ja distsiplineeritud inimese tooni. Küll Valton alles ironiseerib, eksponeerib nukker-hella tagasivaataja naeratust, võtab tagantjärele tarkusest loobuja poosi. Seesugune imelikult viril iroonia ja sarkasm, vist ka kibestumine ehk pettumus on ju omane ka Raunale. Kas see jääbki nii? Igavene allasurutud rahulolematus? Paistab, härrased, et need kuumad ajad ei lähe iialgi mööda, jäävad igavesti pindu ajama ja ärritama. Miks siis mitte öelda otse, minna kui jumal konkreetsete inimeste ligi? No kui läheb untsu või valesti – mis siis? Siis oleks mõistukõne väikesest jumalast tõesti abiks. Muidugi kaitseb ka vaimukas loovus. Aga niimoodi poolikult, et kes teab niigi, saab aru, ja kes tunneb end puudutatuna, ei ärritu oma perekonnanime nägemisest, ja kes aru ei saa, on ... Milleks, oo väike jumal? Selles mõttes on Raun otsekohesem ja mõjuvam.
Ma olen kindel, et Valton räägib tõtt niipalju, kui see on tema võimuses. Ta kirjeldab minu meelest üsna täpselt ajajärgu õhustikku, ehkki minu maitse jaoks veidi liiga üldistatult, jämedates joontes. Kõik on kuidagi liiga tüüpiline, olgu tegu punkari, vene tänavalapse, dissidendi, ärika või elujulge naiskunstnikuga. Vaatenurgad on kenasti proportsioonis ega lase nähtavaks saada mingilgi kummalisusel ega erakordsusel. On ridamisi huvitavaid episoode, näiteks keskkomitee sekretäri kohtumine kolme toonase tippajakirjanikuga, kellele kalgilt küünilises vormis anti korraldus asuda rohelise liikumise etteotsa. Kes need olid? Kuidas selle liikumisega siis on? Näete – usud küll, et täpselt nii oli, kuid lugu on nii ümmargune nii ümmargune. Selliseid näiteid võib hulgi tuua.
Neid ridu kirjutades hakkasin arvama, et Valtoni romaanis väljamõeldis tegelikult üldse puudub. Ka peategelase armuseiklused, liigutavalt traagiline venelasest leidlapse lugu, ülepea kõik on Valtoni mälus olemas tegelike faktidena, millel nüüd on paber vahel. Ah et nii ongi alati? Kuid kus on loova fantaasia sära, miks seda tunda pole? Ilma selleta saab faktist lihtsalt sile pool- või justnagu tõde, umbes nagu harjukeskmine lastejutt. Minu meelest oleks võinud võtta jõulise dokumentalistihoiaku ja säilitada seda ka siis, kui mälu kinnitavat dokumenti käe all polegi. Või kirjutada avalaid memuaare. Kahju küll, aga romaani oli igavavõitu lugeda ja tervikkujund ei tööta.

Peeter Künstler