Maha unustatud luule
Jüri Kaldmaa. Passioon.
Huma, Tartu 2000. Lk. 80.
Algatuseks pakun ühe vana tuntud tarkusetera kulunud parafraasi: luuletajaks ei
saada, luuletajaks sünnitakse. Ja harjutamine teeb mitte meistriks, vaid harjutajaks.
Jüri Kaldmaa näikse olevat sündinud luuletaja, ja isepäine. Sest kes teine ikka tahaks
üheksateistkümneselt Kristjan Jaagu kombel jalgsi Tartust Riiga minna ning laulda selle
maa keeles “lehkavast isamaast”. Vähemalt taolise jalgsimatka sooviga Kaldmaa
kolmteist aastat tagasi, toonase Nooruse esimese trükiproovi aegu, esines.
Ma ei tea, kas Riia linna tuled paljasjalgsele (?) Kaldmaale ennast kunagi näitasid,
kuid oma vagu Eesti luulemaastikul on mees kõik need kuraditosin aastat järjekindlalt
ajanud küll. Aegamisi tõusis põlispärnakas targa Taaralinna parnassile. Ja sai, nagu
meil öeldakse, 32selt hilisdebütandiks. Pole viga – autori “võitluskaaslane”
Hannes Varblane raius oma värsid esmakogusse veelgi vanemana. Ning pälvis kohe Betti
Alveri nimelise debüüdipreemia. Ega Kaldmaa sõbrast vist maha jäägi – sama saatus
võib üsna tõenäoliselt tedagi seirata.
Kui heita pilk praegusele Tartu-Elva luuleparnassile, jätta kõrvale NAK, Erakkond ja
muud “konnad” ning otsida iseolijaid, siis ega neid eriti leiagi – aeg niisugune. On
ikka löögivalmis Beier, “ainuline erak” Vallisoo, trotslik “kivilinna bluusija”
Varblane ja passionaarne Kaldmaa. Runnel on sukeldunud Eesti mõttelukku, Kaplinski laia
maailma. Elav klassik Kaalep peatoimetab Akadeemiat. Aivo Lõhmus juubeldab esimest korda
elus ja püüab juulikuu Loomingus olla “trendikas”, ent minu meelest ebaõnnestunult.
Lembit Kurvits vaikib, kriitikuna tuntud Berit Selberg hoiab “õlekõrrest”,
Kivisildnik jälle oma mässaja-imagost. Indrek Hirv tõlgib ja õiendab arveid iseendaga.
Antagu mulle andeks, kui kellegi loetelust välja jätsin (ja kindlasti jätsin, sest
läinud sajandilõpul luule pähe pakutud salmipadrikus veatult orienteerumiseks ei piisa
moodsast infotehnoloogiastki).
Ometi peab salapärane “Tartu vaim” Emajõe kallastelt tõusval luulehõngul
jätkuvalt silma peal. Ja see “vaim” kipub kangesti Ants Orase poolt teele saadetud
arbujate nägu olema. Saadab Kaldmaa “Passioonigi” Heiti Talviku “Kohtupäeva”
vari, (kõrvalepõikena lisagem, et vana Taaralinn on näinud küll igasuguseid poeetilisi
asukaid, kuid “Toomemäe pilvelüpsjat” nende seas ennem ei olnud. Nüüd on. Lugege
Jüri Kaldmaa raamatust lk. 73).
Ent meil on nüüd Vabariik, kus “suuri surnuid ei austa keegi”. Arbujalik traditsioon
on ühes emotsioonide meetrumi ja rangete stroofidega unustatud teeveerse kerjaja rolli.
Nüüdse luuletrendi käsulaudu tuleb otsida pigem ühe teise klassiku värssidest:
“Puhu pill ja lippki lehvi/ Kangelasi austa kehvi”. Lihtsus, argisus ja luulekeele
rahvapärastamine, mida “vanade laadide destrueerimine” (M. Väljataga) 1990ndail
luules kilbile tõstis, on siinilmas õigupoolest alati olemas olnud. Aga kunagi varem
pole see tähendanud luuleta värsiraamatute buumi. Luule on lüürilise eneseväljenduse
tormlemises maha unustatud.
Arvan, et siit leiame ka põhjuse, miks Kaldmaa alles nüüd oma esimese raamatu ilmutas.
Ta teab, et uus on enamasti ammu unustatud vana, ning ootas õiget hetke. Uus aastatuhat
ei sünnitanud eesti luulele küll millenniumibeebit, aga oma maha unustatud lapsi tagasi
tooma saatis tema ometi.
Tegelikult ilm polegi nii hukas ning üsna asjatult püüab Hannes Varblane oma
kiidukõnes Kaldmaale (Postimehe Arter 8. VII) teda Hasso Krulli suguste “euroopa
modernismi limpsivate tekstoloogide” vastu välja mängida. Ütleb ju seesama Krull
Loomingus käimas olevas mõttevahetuses selge sõnaga, et “totruse poolest ületab
üheksakümnendaid vahest ainult stalinismi periood” (Looming 2000, nr. 7, lk. 1048).
Ei, Kaldmaale ei taha keegi liiga teha ja traditsioonipärasus pole patt. Eks tertsiinide,
triolettide jms. rangete stroofivormide või leema – kaema tüüpi riimide pidev
viljelemine kuulu nüüdisajal samuti sinna kilda, mida Hasso Krull nimetab ainulisuse
otsinguks.
Kuid mul on vist ülim aeg tulla “Passioonile” lähemale ning kõnelda luuletustest
endist. Esimene tähelepanek Kaldmaa raamatu kohta ütleb, et peale musta, valge ja
nendevahelise halli puuduvad siin värvid. Isegi raamatu koresinine kaas on hallivõitu.
Jah, Kaldmaa ei visualiseeri oma tekste, aga siit ei järeldu ometi, et autor on pime.
Tema luule sisendusjõud seisneb kirjapandus endas, tundmuste ja hingeseisundite
verbaalseis kirjeldusis. Toonimuutusi markeerib mõjusalt Piia Ruberi kujundus. Mida
raamatu lõpu poole, seda enam kasvab süda oma tumeda taustaga kokku.
On selge, et Kaldmaa passionaarsus ei vii evangelistide ega kirikumuusika manu (kuigi ta
ühes luuletuses suurt J. S. Bachi nimepidi nimetab). Kirge ja kannatamist (eks kusagil
vilksata siin ka Jaan Oksa ainsa poeemi vari) aga on “Passiooni” kaantevahe äärest
ääreni täis.
Raamatu algusosa, mis mahuldasa moodustab tervikust vähemuse, on täis mehelikku ihulist
kirge. Pean siiski ütlema, et kuigi üksikuile luuletustele pole justkui midagi ette
heita, mõjub Kaldmaa kirg mulle pikapeale monotoonsena. Kui küll küllale külla tuleb,
siis lugeja väsib.
“Passiooni” teist poolt kannavad apokalüptilised meeleolud, nukrus (“mu kurbus
kunagi ei kahane”, lk. 21), kaduviku heiastused (“surm hingab igas mu salmis”, lk.
28). Õigupoolest murrab kannatus Kaldmaa luulesse sisse juba enne, kui raamat poole peale
jõuab ning kannatav Kaldmaa on kirglikust sugestiivsem. Kui palju mängis raamatu
kokkupanul rolli Doris Kareva tasahilju suunav toimetajakäsi, ei oska mina mõõta.
Luulekogu lõputsükkel tüürib kristluse ja sakraalsuse suunas, jõudmata siiski
päriselt kohale. Jumal hõljub luuletaja ärklis ja sosistab talle sõnu ette (lk. 66).
Ka neid sõnu ristipuu all (lk. 58), mida juba on jõutud “kerjavaks kristluseks”
tembeldada. Kuulu järgi olla “Passiooni” esitlusel Tartus Toome varemetes olnud üsna
sakraalne münt. Kahju, et raamatus endas jääb sellest vajaka.
Ega Kaldmaa luule päris moetrendi vaene ka ole. Vähemalt allusioonide ja vihjetehnika
osas. Tekstist teksti kanduvatele märksõnadele kuu, öö, uni, tähe(d) üles
ehitatud kujundid viitavad eksimatult Indrek Hirve luulele. Samuti klassikaliste
stroofivormide ning kindla meetrumi kasutamine. Lk. 9, 10, 19, 22, 26, 39, 42, 43, 49 69,
73 – see loetelu osutab Hirve silmanähtavatele satelliitidele Kaldmaa luules. Kord on
siin Kaldmaa peal ja Hirv all, kord jälle vastupidi. Ja häda pole sest kõige
vähematki.
Elegantseid vihjeid teeb “Passioon” veel noorele Merilaasile, Juhan Liivile, vahest
veel kellelegi. Mis aga Kaldmaale üldse ei sobi, on vemmalvärss või jüriüdilik
mänglevus. Luuletused lk. 34, 36 ja 56 miskipärast püüavad sinnapoole. Viimane neist
meenutab otsekohe Üdi “Armastuskirjade” Kolla Koblat oma voblaga.
Aga ikkagi tervitan ma kaua oodatud Jüri Kaldmaad oma-raamatu-luuletajate seas. Tere
tulemast! Kaua tehtud on vahel tõesti kaunikene.
Arno Oja
|