Maha unustatud luule

kirjand3.jpg (24541 bytes)Jüri Kaldmaa. Passioon.
Huma, Tartu 2000. Lk. 80.

Algatuseks pakun ühe vana tuntud tarkusetera kulunud parafraasi: luuletajaks ei saada, luuletajaks sünnitakse. Ja harjutamine teeb mitte meistriks, vaid harjutajaks.
Jüri Kaldmaa näikse olevat sündinud luuletaja, ja isepäine. Sest kes teine ikka tahaks üheksateistkümneselt Kristjan Jaagu kombel jalgsi Tartust Riiga minna ning laulda selle maa keeles “lehkavast isamaast”. Vähemalt taolise jalgsimatka sooviga Kaldmaa kolmteist aastat tagasi, toonase Nooruse esimese trükiproovi aegu, esines.
Ma ei tea, kas Riia linna tuled paljasjalgsele (?) Kaldmaale ennast kunagi näitasid, kuid oma vagu Eesti luulemaastikul on mees kõik need kuraditosin aastat järjekindlalt ajanud küll. Aegamisi tõusis põlispärnakas targa Taaralinna parnassile. Ja sai, nagu meil öeldakse, 32selt hilisdebütandiks. Pole viga – autori “võitluskaaslane” Hannes Varblane raius oma värsid esmakogusse veelgi vanemana. Ning pälvis kohe Betti Alveri nimelise debüüdipreemia. Ega Kaldmaa sõbrast vist maha jäägi – sama saatus võib üsna tõenäoliselt tedagi seirata.
Kui heita pilk praegusele Tartu-Elva luuleparnassile, jätta kõrvale NAK, Erakkond ja muud “konnad” ning otsida iseolijaid, siis ega neid eriti leiagi – aeg niisugune. On ikka löögivalmis Beier, “ainuline erak” Vallisoo, trotslik “kivilinna bluusija” Varblane ja passionaarne Kaldmaa. Runnel on sukeldunud Eesti mõttelukku, Kaplinski laia maailma. Elav klassik Kaalep peatoimetab Akadeemiat. Aivo Lõhmus juubeldab esimest korda elus ja püüab juulikuu Loomingus olla “trendikas”, ent minu meelest ebaõnnestunult. Lembit Kurvits vaikib, kriitikuna tuntud Berit Selberg hoiab “õlekõrrest”, Kivisildnik jälle oma mässaja-imagost. Indrek Hirv tõlgib ja õiendab arveid iseendaga.
Antagu mulle andeks, kui kellegi loetelust välja jätsin (ja kindlasti jätsin, sest läinud sajandilõpul luule pähe pakutud salmipadrikus veatult orienteerumiseks ei piisa moodsast infotehnoloogiastki).
Ometi peab salapärane “Tartu vaim” Emajõe kallastelt tõusval luulehõngul jätkuvalt silma peal. Ja see “vaim” kipub kangesti Ants Orase poolt teele saadetud arbujate nägu olema. Saadab Kaldmaa “Passioonigi” Heiti Talviku “Kohtupäeva” vari, (kõrvalepõikena lisagem, et vana Taaralinn on näinud küll igasuguseid poeetilisi asukaid, kuid “Toomemäe pilvelüpsjat” nende seas ennem ei olnud. Nüüd on. Lugege Jüri Kaldmaa raamatust lk. 73).
Ent meil on nüüd Vabariik, kus “suuri surnuid ei austa keegi”. Arbujalik traditsioon on ühes emotsioonide meetrumi ja rangete stroofidega unustatud teeveerse kerjaja rolli. Nüüdse luuletrendi käsulaudu tuleb otsida pigem ühe teise klassiku värssidest: “Puhu pill ja lippki lehvi/ Kangelasi austa kehvi”. Lihtsus, argisus ja luulekeele rahvapärastamine, mida “vanade laadide destrueerimine” (M. Väljataga) 1990ndail luules kilbile tõstis, on siinilmas õigupoolest alati olemas olnud. Aga kunagi varem pole see tähendanud luuleta värsiraamatute buumi. Luule on lüürilise eneseväljenduse tormlemises maha unustatud.
Arvan, et siit leiame ka põhjuse, miks Kaldmaa alles nüüd oma esimese raamatu ilmutas. Ta teab, et uus on enamasti ammu unustatud vana, ning ootas õiget hetke. Uus aastatuhat ei sünnitanud eesti luulele küll millenniumibeebit, aga oma maha unustatud lapsi tagasi tooma saatis tema ometi.
Tegelikult ilm polegi nii hukas ning üsna asjatult püüab Hannes Varblane oma kiidukõnes Kaldmaale (Postimehe Arter 8. VII) teda Hasso Krulli suguste “euroopa modernismi limpsivate tekstoloogide” vastu välja mängida. Ütleb ju seesama Krull Loomingus käimas olevas mõttevahetuses selge sõnaga, et “totruse poolest ületab üheksakümnendaid vahest ainult stalinismi periood” (Looming 2000, nr. 7, lk. 1048). Ei, Kaldmaale ei taha keegi liiga teha ja traditsioonipärasus pole patt. Eks tertsiinide, triolettide jms. rangete stroofivormide või leema – kaema tüüpi riimide pidev viljelemine kuulu nüüdisajal samuti sinna kilda, mida Hasso Krull nimetab ainulisuse otsinguks.
Kuid mul on vist ülim aeg tulla “Passioonile” lähemale ning kõnelda luuletustest endist. Esimene tähelepanek Kaldmaa raamatu kohta ütleb, et peale musta, valge ja nendevahelise halli puuduvad siin värvid. Isegi raamatu koresinine kaas on hallivõitu.
Jah, Kaldmaa ei visualiseeri oma tekste, aga siit ei järeldu ometi, et autor on pime. Tema luule sisendusjõud seisneb kirjapandus endas, tundmuste ja hingeseisundite verbaalseis kirjeldusis. Toonimuutusi markeerib mõjusalt Piia Ruberi kujundus. Mida raamatu lõpu poole, seda enam kasvab süda oma tumeda taustaga kokku.
On selge, et Kaldmaa passionaarsus ei vii evangelistide ega kirikumuusika manu (kuigi ta ühes luuletuses suurt J. S. Bachi nimepidi nimetab). Kirge ja kannatamist (eks kusagil vilksata siin ka Jaan Oksa ainsa poeemi vari) aga on “Passiooni” kaantevahe äärest ääreni täis.
Raamatu algusosa, mis mahuldasa moodustab tervikust vähemuse, on täis mehelikku ihulist kirge. Pean siiski ütlema, et kuigi üksikuile luuletustele pole justkui midagi ette heita, mõjub Kaldmaa kirg mulle pikapeale monotoonsena. Kui küll küllale külla tuleb, siis lugeja väsib.
“Passiooni” teist poolt kannavad apokalüptilised meeleolud, nukrus (“mu kurbus kunagi ei kahane”, lk. 21), kaduviku heiastused (“surm hingab igas mu salmis”, lk. 28). Õigupoolest murrab kannatus Kaldmaa luulesse sisse juba enne, kui raamat poole peale jõuab ning kannatav Kaldmaa on kirglikust sugestiivsem. Kui palju mängis raamatu kokkupanul rolli Doris Kareva tasahilju suunav toimetajakäsi, ei oska mina mõõta.
Luulekogu lõputsükkel tüürib kristluse ja sakraalsuse suunas, jõudmata siiski päriselt kohale. Jumal hõljub luuletaja ärklis ja sosistab talle sõnu ette (lk. 66). Ka neid sõnu ristipuu all (lk. 58), mida juba on jõutud “kerjavaks kristluseks” tembeldada. Kuulu järgi olla “Passiooni” esitlusel Tartus Toome varemetes olnud üsna sakraalne münt. Kahju, et raamatus endas jääb sellest vajaka.
Ega Kaldmaa luule päris moetrendi vaene ka ole. Vähemalt allusioonide ja vihjetehnika osas. Tekstist teksti kanduvatele märksõnadele kuu, öö, uni, tähe(d) üles ehitatud kujundid viitavad eksimatult Indrek Hirve luulele. Samuti klassikaliste stroofivormide ning kindla meetrumi kasutamine. Lk. 9, 10, 19, 22, 26, 39, 42, 43, 49 69, 73 – see loetelu osutab Hirve silmanähtavatele satelliitidele Kaldmaa luules. Kord on siin Kaldmaa peal ja Hirv all, kord jälle vastupidi. Ja häda pole sest kõige vähematki.
Elegantseid vihjeid teeb “Passioon” veel noorele Merilaasile, Juhan Liivile, vahest veel kellelegi. Mis aga Kaldmaale üldse ei sobi, on vemmalvärss või jüriüdilik mänglevus. Luuletused lk. 34, 36 ja 56 miskipärast püüavad sinnapoole. Viimane neist meenutab otsekohe Üdi “Armastuskirjade” Kolla Koblat oma voblaga.
Aga ikkagi tervitan ma kaua oodatud Jüri Kaldmaad oma-raamatu-luuletajate seas. Tere tulemast! Kaua tehtud on vahel tõesti kaunikene.

Arno Oja