Kaur Kender. ebanormaalne. Eesti Keele
Sihtasutus, 2000.

Esimene asi, millest ma tahaksin Kenderi “ebanormaalse” puhul rääkida, on romaani ruumilisus. Selline termin torkas mulle pähe mõned päevad pärast seda, kui “ebanormaalne” oli läbi loetud. Võrdlesin ja leidsin, et ka kõik kolm Õnnepalu romaani on ruumilised, samuti on seda näiteks Mati Undi “Öös on asju”, Toomas Vindi “Nädalavahetusel. Mängides”, Tammsaare “Tõde ja õigus”. Kõik romaanid ei ole ruumilised, mis ei tähenda kaugeltki seda, et need on viletsad romaanid. Ruumilised romaanid on sellegipoolest klass kõrgemal kui mitteruumilised (mitteruumilisust ei tohiks siinkohal mõista jäigas tähenduses, vaid nii, et ruumilisust on ainult pisut). Kenderi kaks esimest romaani on suurepärased, kuid ruumilisust neis veel eriti ei ole. “ebanormaalses” on ja võimsalt.
Muidugi tuleks nüüd selgitada, et mis ma selle “ruumilisuse” all silmas pean. Siinkohal liikus mu mõte Italo Calvino “Ameerika loengutele”, ta ütleb: “Carlo Emilio Gadda püüdis kogu elu jooksul kujutada maailma puntra või segadiku või lõngakerana, püüdis kujutada seda nii, et ei vähendaks üheski asjas tema lahtiharutamatut keerukust, õigemini paljude samaaegsete heterogeensete elementide hulka, mis määravad ära iga sündmuse tekke” (lk. 112). Tsitaat pärineb loengust “Paljusus”. Ses loengus on veel nii: “Mis tahes lähtepunktist alanud jutt avardub ja hõlmab üha laiemaid horisonte, ja kui nii võiks jätkuda, areneks see laiali igas suunas ja haaraks enda alla terve universumi” (lk. 113). Elu selliselt kujutada – see on väga raske ülesanne. Totaalselt ei õnnestu see muidugi kellelgi, kui õnnestuks, läheks lugeja peast segi. Maailma paljusust, mille kohta mina tahaksin siis öelda “ruumilisus”, saab paberile panna ikka kuni teatud doosini. Kenderi uues romaanis on ruumilisuse – paljususe protsent väga kõrge. Ma arvan aga, et kui siinkohal liialdama hakata, mis muidugi näitab meisterlikkuse taset, muutub tekst kaoseks, seda on väga raske jälgida, lugeda on sellist piinav, pealegi tunned ennast lollpeana, kes ei saa millestki aru. Tulevad meelde Väljataga tõlgitud ja Vikerkaares ilmunud katkendid Joyce’i “Ulyssesest”. Mina võin olla loll, aga kindlasti ei ole loll Gombrowicz, kes oma “Päevaraamatus” kirjutab: “Ühel päeval saame ehk teada, miks meie sajandil paljud suured kirjanikud kirjutasid nii palju raskesti loetavaid teoseid. Ja mis ime läbi need raskestiloetavad ja läbilugemata teosed mõjutasid sajandit ja said kuulsaks. Tõelise imetlusega, teesklematu tunnustusega olen pidanud pooleli jätma lektüüre, mis mind üleliia tüütasid” (lk. 86). Otseselt viitab Gombrowicz küll nii öeldes Kafka “Protsessile”, kuskil hiljem oma päeviku lehekülgedel võtab umbes samasuguse hoiaku Prousti suhtes. Joyce’i kohta ei ütle ta paraku otseselt midagi, jääb minu kapsaaeda, et ka Joyce’i raskestiloetavate autorite nimekirja lülitan. Miks ma räägin sellest kõigest, justkui asjasse mitte puutuvast asjast Kenderi puhul? Sellepärast, et Kender kirjutab inimesele, mitte üliinimesele (sealhulgas kirjandusteadlastele). Seejuures ei kirjuta ta kindlasti lihtlabasele inimesele, esmajoones, ma mõtlen, kirjutab ta iseendale, naudinguga, see on üks põhjustest, miks ta on teistelegi nauditav. Kenderi uue romaani ruumilisus või paljusus ei ületa taju vastuvõtupiire, romaani arhitektuur on keeruline, kuid mitte nii keeruline, et see välistaks romaani ilu ja mõtte “koos ja korraga” tabamise. Kerge on lugeda. See ei tähenda, et oleks lihtne. Lihtne ei pruugi kerge olla ja vastupidi.
Kõigele vaatamata on Kender oma kahes eelmises romaanis saavutanud kohati niisuguseid asju, mida ta selles uues romaanis samaväärse ilmekusega ei saavuta. Pean silmas teravaid vastandusi, kõrvutusi ja sellest sündinud, ütleme, emotsionaalseid plahvatusi lugejas. Tooksin kaks näidet “Iseseisvuspäevast”. Raamatu lõpus lahutavad Karl ja Marks oma meelt Pääsküla rabas prügikastiinimesi maha kõmmutades. Marks: “Keegi neid ei otsi ja kedagi ei huvita, kuidas nad surevad”: See on Marksi tekst. Kuid kui lugeja ei ole päris rumal, siis tajub ta siinsamas kõrval ka autori teksti. See on täpselt sama, kuid öeldud absoluutselt teise tooniga. Ja see võtab südamest jõnksu läbi. Kas me saame rääkida mingist inimlikust ühiskonnast, kui sellised asjad on võimalikud? Nimelt see, et on hulganisti inimesi, kelle saatus ei huvita absoluutselt mitte kedagi. Teine näide puudutab peategelast Karli. Võib rahulikult öelda: ta on tõeline pätt ja aina pätimaks romaani edenedes läheb. Seesama pätt aga pakub Leningradi vaksalis, teel sõjaväest koju, ühele hulkuvale äranälginud koerale just ostetud pirukat, olgugi, et ta endagi kõht on väga tühi ja pirukas on ostetud viimase raha eest. Ning näeb unes Moonikat, prostituuti, kellesse ta on armunud, näeb, kuidas nad, kuskil vihmametsa kohal kahekesi lennukis lendavad, kaasas draakonipojad, keda nad tahavad ära päästa, vihmametsade kohal vabaks lasta. Nad mõtlevad kukutada draakonipojad hästi kõrgel olles lennukist alla: kukkudes saavad need lendamise selgeks, pääsevad vabadusse, pääsevad oma ainuõigesse keskkonda. Esiteks on siin ülivõimas metafoor kõikide elavate olendite kaitseks, kes hukule määratud. Teiseks aga räägib unenägu sellest, missugune on Karli tegelik olemus. Meile jääb võimalus mõtiskleda selle üle, miks on Karl reaalelus enamasti hoopis teistsugune tüüp. ”ebanormaalne” mu arust nii teravaid mõttepingeid ei paku, kuid samas oleks absurdne nõuda ühelt raamatult absoluutselt kõike.
Juba üks antiikfilosoof ütles: inimene on inimesele hunt. Mida see tähendab? Sugugi mitte ainult vallutusi, sõdu, viimase sõja koonduslaagreid, see tähendab ka (ma ei tea, miks kipun nii lihtsat asja üle seletama), et üks inimene kasutab teisi oma huvides ära – noh, edasi võib lugeda juba Marxi teostest. “Huntlust” kogedes võib noor inimene valida mitmete risti vastupidiste käitumisstrateegiate, elusuundade vahel, kõik oleneb muudest kaasamängivatest asjaoludest, konkreetsest keskkonnast, konkreetsetest läbielamistest, konkreetsetest kaasasündinud isikuomadustest. Vaatleksin praegu kaht valikut, mis on esil Kenderi romaanides. Esimene on Karli valik või tee (temasarnaseid ei pea ühiskond muide ebanormaalseteks, eriti, kui need “karlid” on jõudnud juba nii kaugele, kui Kenderi Karl “Iseseisvuspäeva” lõpus – seejuures võib paljude “karlidega” olla nii, et neil pole ka varjus seda inimlikku tuuma, mis on Kenderi tegelasel), teine on Claude’i tee. Claude’id on kahtlemata kõikide ühiskondade “ebanormaalsed”. Arvate kindlasti, et nüüd tuleb jutt kirjanikest, kunstnikest, filosoofidest. Nii ongi, kuid mitte ainult neist. Vahest oleks õige aeg lasta rääkida Claude’il endal:
“…ja sulle tundus, et kõik oskavad õnnelikud olla, ainult mitte sina.” (Lk.47.)
“Sa oled kohutavalt üksik.” (Lk.65.)
“Sa tahad nii väga kuuluda ja nüüd, selline asi! Kes tunneb ennast ära, see tuntakse ära.” (Lk. 83.)
“… kõige andekamad märkavad uut. Seda, mida veel ei ole. Või on hoopis nii, et kõige andekamad loovad uut. Uut nägemist, mis näeb uut maailma.” (Lk. 84.)
“Sul on austajaid ja sul on vaenlasi, kuid sa ei jäta ükskõikseks. Kui sa midagi ütled, siis kostub kõmakas. Ja asjad ei ole enam nii nagu enne ütlemist.” (Lk. 86.)
“Sa tahad jätkata k õ i g e kirjapanemist.” (Lk.124.)
“Jälle tuli minusse see ürgne jõud, jälle esitasin ma väljakutse igavikule.” (Lk. 153.)
“Aga ma naudin täiel rinnal seda ainsat tõelist luksust: inimliku avameelse suhtlemise luksust.” (Lk. 160.)
“Vaatasin lapsi. See on sõbralik maa. Inimesed tahavad elada ja elu anda. Siin on võimalik. Siin ei ole niipalju kurjust. Seal on. Siin on õhku. Seal on vähe.” (Lk. 169, arvustaja märkus neile, kes ei mäleta enam konteksti: siin tähendab Ameerika Ühendriike)
“Ma olen väsinud neist suhetest, kus ma osalen 5-10 protsendiga endast. See on nii koormav.” (Lk. 169.)
“Sa ei suuda tööd teha, sest sa teadsid alati, et selle tööga ei saa midagi peale ellujäämise, kuid milleks elada, kui see elu selline on.” (Lk. 198.)
“Kas sa oled vaene lindprii rikaste maailmas? Või oled mõtlev lindprii mõttetus maailmas?” (Lk. 248.)
“ebanormaalse” puhul võiks veel paljust rääkida, kuid teen hästi lühidalt. Võis jääda mulje, et romaan on mingi ülitõsine monstrum. Nii ei ole. Päris vastupidi. “Iseseisvuspäevas” ja “Yuppiejumalas” kogetud Kenderi huumorisoon ei ole sugugi kehvem, mu arust on see isegi parem, veelgi rafineeritumaks muutunud. Võiks rääkida kindlasti armastusest, natuke Kenderit kritiseerida, et ta naised on seekord natuke ebareaalsed: liialt head, uskumatult ilusad. On selliseidki, nagu ka – väga harva – tõelist ja puhast kiindumust, aga…noh, hea küll, et ilus ja puhas, oleks ikkagi võinud natuke maisemalt. Igatahes minule mõjus kõige rohkem Claude’i lugu Michelle’iga, teised tema armulood jäid mulle veidi ebausutavaks (ma ei välista, et siinkohalgi loob Kender seda “uut maailma”, seda, mida veel õieti ei ole, aga mis saab rohkem olevaks tulevas). Tahaks rääkida ka romaani lõpust, mis on mu meelest üks andekamaid romaanilõppe eesti kirjanduses ja mis tegelikult neutraliseerib ka selle ehk suts liiale läinud sentimendi armastusasjade koha pealt. Ja miks me kuuleme ses romaanis nii palju “Stepihundist”? Ma arvan, et üks põhjus on see, et isik, hüüdnimega Stepihunt oli samuti “ebanormaalne”, samuti lindprii ses hullumeelses maailmas.
Tegelikult oleks Kender mind ära teinud ka üheainsa väikese lõiguga, muu tekst oleks võinud olla, no lihtsalt hea, mitte väga hea, nagu ta praegu on, ja ikkagi oleksin romaanist sisse võetud. See tekstikoht on selline:
“Aaron, ütled sa mõttes ja silitad kassi. Mjäu, ütleb ta, ja sul on tunne, nagu räägiks ta sinu keelt. Sa naeratad.”