Mida rahvas loeb ja hindab?

Juba mõnda aega ilmub Sirbis rubriik “Mõjunud raamatud”, kus haritlased tutvustavad oma kirjanduslemmikuid. Raamatuaastal tasuks heita pilk ka teiste lugejate raamatueelistustele. Kui uskuda müügiedetabeleid, siis võib Märt Väljataga kombel kahtlustada, et lugemine on lakanud olemast mõnus ajaviide ning loetakse pigem utilitaarsetel ja informatiivsetel eesmärkidel (PM, Kultuur 24. XI 1999). Hästi lähevad müügiks teabeline lugemisvara, biograafiad, kõrgfilosoofiline kraam ja luuleantoloogiad, sekka vaid näpuotsatäis proosailukirjandust (EPL, Arkaadia 13. XI 1999).
Rahva ostu- ja lugemiseelistuste vahel on õige suured käärid. Eestlane on raamatuostjana valiv ja pragmaatiline, kõhna rahakoti juures ostetakse pigem midagi kestvamat ja soliidsemat – mis teeniks ka (lapse)lapsi, oleks aukohal koduriiulil või väärikas kingitusena. Jutukatele lihtsalt ei raatsita erinevalt varasemast raha kulutada.
Tegelikult pole rahva huvi juturaamatute vastu kuhugi kadunud. Tõestuseks piisab tipptundidel sisse vaadata raamatukogude laenutusosakondadesse. Tõsi, küsitlusandmeil on viimasel kümnendil hakatud raamatuid vähem lugema ning see puudutab nii aime- kui eriti ilukirjandust. Vastates küsimusele, mida siis rahvas loeb ja eelistab, toetungi järgnevas peamiselt RASi täiskasvanud elanikkonna küsitluste “Eesti 93” ja “Eesti 98” andmetele.

Populaarsed kirjandusliigid
Lugemiseelistuste põhjal on juturaamatud endiselt au sees. Loetud kirjandusliikidest domineeris 1998. aastal kindlalt traditsiooniline proosa (romaanid, jutustused), mida küsitluseelsel aastal oli lugenud 67 % küsitletuist. Sellele järgnevad kriminaalromaanid jm. põnevuskirjandus (56 %), mälestused ja elulood (33 %), ajaloo- ja ühiskondlik kirjandus (30 %) ning luuleraamatud (17 %). Naiste ja meeste maitse hargneb siin märgatavalt. Mehi köidavad enam põnevikud ja ajalooalane kirjavara, naisi aga traditsioonilised romaanid, sh. eriti armastuslood, samuti mälestused, luule ning eneseabikirjandus.
1990. aastate algusega võrreldes on kirjandusliikide loetavuse järjestus jäänud üldjoontes samaks, kuid mehed huvituvad varasemast enam põnevuskirjandusest, naised aga luulest, mille loetavus langes kümnendi algusaastaiks madalseisu. Mõlemast soost lugejaid köidavad praegu rohkem ka memuaarid, biograafiad ning ajalooline kirjavara.
Naiste hulgas on populaarsust võitmas mitmesugused eneseabiraamatud, mis moodustasid ligi poole neist aimeraamatutest, mida vastajad omalt poolt lisasid ankeedis loetletud kirjandusliikidele. Kasvavat nõudlust sedasorti kirjanduse järele (nt. Luule Viilma ja Gunnar Aarma raamatute erakordne menu) on omajagu mõjutanud süvenenud sotsiaalne stress ja kuhjunud elupinged, mis ajendavad naisi otsima oma probleemidele lahendusi igasugu käitumisjuhiste, “ellujäämisõpetuste”, salateaduste ja müstika abil.

Lugejate kirjanduse ideaalmaastik
Küsitluses “Eesti 98” tunti huvi ka selle vastu, millised raamatud on rahvale enam meeldinud ja sügavama mulje jätnud. Alljärgnev edetabel põhineb 868 eestlase vastustel, kokku nimetasid nad üle kolmesaja lemmikteose /-autori. Meeliskirjandus on lugeja aktiivne valik kättesaadavast raamatuvarast ning peegeldab sellisena kirjanduse retseptsiooni esmast, kõige üldisemat tasandit.
Nimetuste poolest on populaarne lugemisvara viimasel ajal suuresti uuenenud. Võrreldes näiteks 1993. aastaga, on säilinud lemmikkirjanduse esikümnes oma koha ja ajaproovile vastu pidanud vaid neli tollastest soosikutest: Tammsaare, Mitchelli, Undseti ja Rannetite menuteosed. Välja langesid Burroughsi “Tarzani lood”, Solenitsõni “Gulagi arhipelaag”, Puzo “Ristiisa” ning Kaugveri ja Sergo romaanid. Juurde tulid tõlkeautorid Brontë, McCullough, Remarque, Piibel ja ainsa kodumaise üllatusautorina Viilma.
Heaks näiteks selle kohta, kuidas erinevad meediumid mõjutavad üksteist, on uus esisoosik Charlotte Brontë “Jane Eyre”. Romaan oli muide ka 1960. – 1980. aastatel eesti lugejate seas väga soositud, kuid langes vahepeal meeliskirjanduse teise kümnesse ning tegi võimsa come backi paljuski samanimelise teleseriaali toel.
Naised, kes rohkem loevad, kujundavad õige oluliselt ka alltoodud keskmise lugeja valikut. Eelkõige tänu nende jõulisele eelistusele jõudsid lemmikkirjanduse esikümnesse populaarsete naiskirjanike Brontë, Mitchelli, Undseti ja McCulloughi bestsellerid, aga ka Rannetid ja Viilma. Meeslugejate kolm peamist raamatulemmikut olid igihaljad “Vahva sõdur Švejk”, “Tõde ja õigus” ning “Kevade”. Silma torkab meeste kirjandusmaitse oluliselt suurem killustatus naistega võrreldes. Nende maitse on individuaalsem, neil on vähem suuri, paljusid liitvaid lemmikuid.

Liigilt ja laadilt on lugejate hortus litterarum oma põhiosas püsinud kaua hämmastavalt ühesugune. Endiselt annab tooni tavapärase koega pikem proosa, enamasti realistlikus võtmes romaan. (Lemmikraamatu küsimus muidugi juba ise teatud määral soosib pikemat proosat, mis jääb paremini meelde kui näiteks novelli- või luulekogu.) Enamasti on tegemist vanema või siis taasavastatud vanema kirjandusega (Mitchelli, Undseti, Gulbransseni, Burroughsi teosed).
Eestlaste kirjandusootused on kaunis konservatiivsed. Lugejate kirjandust ilmestavad jätkuvalt eepilised panoraamteosed, sageli mitmeköitelised perekonna- (suguvõsa)romaanid, kus sündmustik areneb aeglaselt ja rahulikult, mis võimaldab süveneda olustikku ning pikalt kaasa elada omaseks saanud kangelastele (analoogia teleseriaalidega!). Enamasti kandub tegevustik kaugesse minevikku. Paljude menuraamatute tegevus kulgeb maal, talupojamiljöös, mis haakub ilmselt hästi eestlase vaimulaadiga. Oma miljöö, keskkonna, probleemide ja karakterite poolest on lugejate ideaalmaastik väga kaugel tänapäeva eestlast ümbritsevast reaalsusest. Seda maastikku ühendavateks sisulisteks dominantideks on pere ja inimsuhted, kõva töö, eluraskused ja nende ületamine, edasipürgimine.
Kas näha selles minevikuihaluses omamoodi turvapaiga otsimist raamatuilmast, kuhu pageda tänapäeva heitliku, pinnalise ja kõleda maailma eest, või on asi selles, et puuduvad eesti lugejaile samaväärselt vastu kõlavad ja neid haaravad nüüdiselu kajastused?
(Post)modernne stiili- ja vormiuuenduslik proosa ei leia laiemat poolehoidu. Teisalt aga ka puhtpõnevuslik ajaviitelektüür (krimkad, detektiiv- ja seiklusjutud jms.) – mida laialt loetakse – tõuseb harva meeldejäävaks lugemiselamuseks (kogu mainitud lemmikkirjandusest moodustas see vaid kümnendiku). Populaarne esteetika toetub Pierre Bourdieu’ sõnul reaalelu loogikale. Sellega kaasneb sisu (stoori) primaarsus vormi ees. Stiili- ja vormieksperimendid on sallitavad vaid niivõrd, kuivõrd need ei sega loo edenemist ega häiri stoori nautimist. Loole tuleb kasuks, kui selles pole liialt vastuolusid ja asjatut sümboolikat. Populaarsele maitsele on omane soov osaleda mängus, samastuda tegelaste rõõmude ja muredega (Distinction: A social critique of the judgement of taste, 1984, lk. 32-33).
Lemmikkirjanduses tervikuna domineerib lääne tõlkekirjandus. Kõigist meeliskirjandusele antud lugejahäältest moodustab algupärane kirjandus tubli kolmandiku, tõlkekirjandus kaks kolmandikku. Viimasest kopsakaima osa hõlmab ootuspäraselt anglo-ameerika kirjandus, millest omakorda briti päritolu autoritele langesid pooled lugejate häältest. Mandri-Euroopa tõlkekirjandus kogus 28 %, sh. vene autorid vaid 3 % häälte koguarvust.
Lemmikraamatud ei anna täit pilti autorite populaarsusest. Ühed koguvad lugejamenu ühe teose (Mitchell), teised paljudega. Kui liita kõik sama autori teostele antud lugejahääled, siis osutuvad populaarseteks eesti autoriteks Tammsaare ja Luts kolme ning Kross nelja teosega. Sama kolmik juhtis kindlalt ka sajandi eesti kirjameeste valikut. Tammsaare fenomen on tähenduslik selle poolest, et ta ühendab juba pikka aega, alates kuuekümnendate lõpust, omavahel eri lugejapõlvkondi ja -rühmi: mehi ja naisi, linna- ja maainimesi, vanu ja noori. Tammsaare on sillaehitajaks ka tavalise ja eliitlugeja vahel: Postimehe kirjandusinimeste usutluses (1992) tõusis ta populaarseimaks eesti kirjameheks, tema suurteos valiti aga eesti romaanide paremiku tippu läbi aegade (1998). Tammsaare fenomeni taga on teadagi tema kõrge rahvuskultuuriline sümbolväärtus ja loomingu mitmetähenduslikkus. Teda võib lugeda mitut moodi, mis ongi hea kirjanduse tunnus.
Jälgides eestlaste lemmikkirjanduse struktuurseid nihkeid, tasub mainida vähemalt kahte suundumust, mis on eriti süvenenud viimasel kümnendil – käsikäes raamatuturu vabanemisega. Esiteks on pidevalt kasvanud lääne tõlkeraamatute ja kahanenud kodumaise kirjanduse osatähtsus meeliskirjanduses. Teiseks, koos sellega on rahva kirjandusmaitse üha enam pihustunud ning suuri, paljusid köitvaid lemmikuid jäänud järjest vähemaks. Postmodernsele kultuuriseisundile omaselt on neid asendamas paljud väiksed. Lugemiskultuuri ühendav kodumaine põhi on küll veel üksikute kirjandusklassikute näol elujõuline, kuid seegi on hakanud murenema.
Raamat on mitmes mõttes suurt individuaalset vabadust pakkuv meedium, mistõttu ennustused selle väljasuremisest on enneaegsed. Vaatamata rahva lugemisharjumuse vähenemisele, on lugemine siiani üks enam levinud ja ühtlasi eelistatumaid kultuuritarbimisviise, millele soovitakse senisest enam pühenduda. Eks ole see märk sellest, et raamatuhuvi kestab ning lugemine pole Eesti ühiskonnas minetanud oma kõrget staatust.

Malle Järve,
TPÜ nüüdiskultuuri uurimiskeskuse
vanemteadur