Läämi Tartto Jaani kaima ehk Mida aknas(t) näeb

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses olnud lugeda ägedat poleemikat Tartu Jaani kiriku uute vitraaakende üle. Kirjutisi on ilmunud Eesti Kirikus (26. I, 8. III), Eesti Ekspressis (26. I) ja kõige rohkem Tartu Postimehes (16. II). On suurepärane, et käima on läinud enneolematult mahukas töö kiriku taastamiseks, kuid uute akendega on liiga palju lahtisi otsi ja küsitavusi, ka on arutelu mittetartlastest lugejaskonnale detailsemalt tundmata.
Igas mõõdus aknaid on Jaani kirikul 42. Selline tellimus oleks mis tahes meistri elutöö, mis antakse teha oma ala kogenumaile, paremaile tegijaile, jäädvustades nii nende oskused ja tõekspidamised loodetavasti sajandeiks. Eestis leidub praegu vähemalt kümme ennast näidanud ja tõestanud klaasimaali tegijat. Jaani kiriku aknad on antud teostamiseks aga noorele kunstnikule Urmo Rausile, kes on küll tunnustatud maalikunstnik ja graafik, kuid kes vitraaide alal pole veel proovinud.
Tellija?
Tellijat on äärmiselt raske välja selgitada, sest kirikul pole ametlikult isegi valdajat/haldajat. Mõnede väidete kohaselt andnud tellimuse Eesti riik ja muinsuskaitseamet, kuid kuidas ja kes täpselt, seda ei teata isegi Tartu linnavalitsuses. Muinsuskaitseameti endine juhataja Jaan Tamm teaks rohkem, kuid tema on ametist lahkunud. Teised ei leia lepingupaberit kusagilt. Vägisi jääb mulje, et omavahel on kokku lepitud salaja ning suuliselt, teistele asjast hingamata, kuid mida kellele mille eest on lubatud, jääb hämaraks. Selline seis tingib vaid oletusi. Aga mis teha, kui asja uurides tuleb maabuda üha uuesti samasse punkti: udu on läbitungimatult paks, keegi ei tea midagi täpselt või on teadjad tummad. Riiklikud tellimused aga peavad seaduse järgi olema tehtud avaliku konkursi alusel.
Töömaksumus?
Ajalehtedes avaldatud arvu 8 miljonit Eesti krooni ei saavat päris tõsiselt võtta. Korrektset arvutust ja põhjendatud lõpptulemust pole aga esitatud! Kuludel on kombeks kasvada. Mängumaa missugune! Esimene keskmise suurusega üles pandud aken olevat maksnud 150 000 Eesti krooni. Tagasihoidlike arvutuste järgi on see vähemalt kolm korda nii palju, kui Eestis valmistatud aknad maksma läheksid. Pealegi ringleks see raha siis siinses majanduses. Andke teistelegi võimalust pakkuda!
Pariisist toodi sealses klaasikojas valmistatud valgest klaasist medaljon, keskaegse vitraai tõmmis, mis on paigutatud valgest mattklaasist tahvlite sisse. Suurt tööstusklaasi pinda on jätkatud nii, et tahvlite vahekohas on lai pragu. Akna kavandis polnud see niimoodi ette nähtud ning mõjub ebaprofessionaalselt. Kirikus on nähtav vaid suur vaskne rõngas, millega medaljon on aknasse monteeritud. Tulemas olla siiski veel teinegi ühevärviline klaas, millega see kõik kaetakse. Miks mitte teha aknasse seletamatu jäljendi asemel originaalne kunstitöö?
Kelle raha?
Esimese akna kulud kandvat prantsuse annetaja(d). Ülejäänud miljonid on seni veel leidmata. Uued aknad aga on tegemisel, küllap on nad varsti kohalgi ja esitatakse ka arve, kuid kellele? Kui tellijaks on tõesti Eesti riik ja muinsuskaitseamet, siis tuleb raha maksumaksjate taskust. Kes tuli mõttele, et olukorras, kus kiriku hädavajalikemate ehituskulude tarvis korjatakse raha rahvalt, tassida miljoneid Pariisi? Muinsuskaitseameti aastaeelarve on 3,5 miljonit Eesti krooni. Sellest peab kandma organisatsiooni kulud ja tegema hädatarvilikke hooldus- ja taastustöid kogu Eestis. Ja järsku aknad Pariisist!
Miks ikkagi Pariisist?
Seal saavat paksu klaasi paremini lõigata ja mastaapseid tõmmiseid teha, kunstnik Raus elab ka Pariisis. Ja üldse peaks ajast-arust tinaraamides värvilise klaasi tükid möödunud millenniumi jätma: teha tuleb moodsat kunsti, Pariisist! Kuuldavasti olevat aga ainuüksi telefonikõned esimese akna kohaletoomise organiseerimiseks maksnud terve varanduse, mis siis veel rääkida transpordikuludest mitme tuhande kilomeetri tagant. Kuid see kõik on alles algus.
Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa leiab, et valminud aken ei arvesta kiriku arhitektuuri ega väljakujunenud reegleid, niisiis pole mõtet kunstilist külge lähemalt arutadagi. Pealegi on mõttetu kulutada raha kunstilistele akendele, kui elementaarsetegi tööde jaoks alles otsitakse raha. Enne ikka kuub, alles siis kirjatud vöö! Puuraamiski lihtaknad võib seniks ette panna. Enamiku teistegi asjatundjate arvamus valminud töö kohta pole kiitev. Rausi kavandi seletus on veenev ja põnev, kuid teostus sobiks märksa paremini uue arhitektuuriga.
Kuidas edasi?
Tõeliselt hea tulemuse saamiseks tuleks korraldada avalik arutlus, kuhu kaasataks võimalikult paljud spetsialistid, nii Eestist kui mujalt. Selleks tuleks kutsuda kunstnikud, vitraaimeistrid restaureeritud kirikuga tutvuma, makstes neile pileti ja tasudes päevaraha. Ka vabatahtlikud ideekavandid on üks tee mõistliku lahenduse suunas. Kuid hädavajalik on korraldada ideede ja pakkumiste konkurss, selles pole mingit kahtpidi mõtlemistki. Esimene töö konkursile on juba saabunud, Pariisist!

Veikko Kiiver