Marko Kompus

kuuskümmend päeva ootavad
lõokesed valget laeva, teekannud tantsivad,
ümber lambipirni ohverdab ennast valgusele
lepatriinu, kaugel remmelgaladvas keskpäeva
päikesest väga heledad harakatilgad.

ajast õhtupalvus. kollane erakmunk, põses
unine komm, teine pihus. tema käpiku all
limpsab unetus üle lapse klaassilma,
naksatab naises ja mehes.
21. 01. 2000

***

punasest kollaseks
küpseb tõusva päikese õun.

sulasel põllul ärkab roostelõhnaga tera –
pime maapõuelaps –, ehkki temasse kaeverdab
üha käike unehaiguse valge uurits, kuna
ronga kujul lendab üle mälestus möödunud
suve kannikesehirmust.

ei kuluta raamatuhaakide paatinakorda
väikese poisi kohmetu käsi, ei lange pildiga
lehele takjanupuga salk;
üksnes tühjad astjad kogujast noolivad rõõmu,
üksnes üksiti kuuskede all kõnnib
halastuse roheline õde,

kollasest punaseks
küpseb loojuva päikese õun.
15. 01. 2000

***

Poolde raudrohukõrde ulatub lumi
aha hämaras inimeses kasvatab roheline
võsu uuele punga.
Eks ju, tema rõskel suulael talvitub
sõnu nagu liblikaid keldrilael;
kannatlikke, peaaegu lakanuid elamast,
sulgenuid oma otsatus vaikimises.

Siiski: kollane puuvili – hapu mängutoos
teemaja laual. Sisse astub sinise piibuga
linnuteemees.

Siiski: toonelast eluvalda lendab lepatriinu,
meri keele all, meres hari, harja sees hing.

Siiski: südaöö metsade vahel laulab oma
rõõmulaulu ülestõusnu kohmetu suu.
Tema järelt inimese lapsed nopivad Kristust.
03. 01. 2000

***
Siin, minu jahedas kambris elab
vaikne hüatsint – valge pagulane.

Külma ja kuumaga leigeks tembitud õhtu.
Otsekui pime, kes peseb kulda, pesen sõnu,
kuulan loba ja vaikuse loksumist pannil,
kuulen sõnu: kõhn lumi, sadakond immortelli,
roheline rästas, arlekiinlehtla.

Õhtupuhang. Hämara tihniku
hämar inimene. Midagi minus lehitsevad
ta ilmsüütud käed enne kolmekuningapäeva.
05. 01. 2000

Livia Viitol

Turaida lossi
vastremonditud muuseumisaalis
peetakse kohut.
Pika laua taga istuvad vahakujud,
keskel liivlaste vanem Kaupo,
kahel pool
veel kaks Liivimaa meest.
Vahakujude näod on surmtõsised
nagu viimasel kohtupäeval.
Fotoaparaatide välkvalguses
viirastuseks muutunud turistid
uurivad eurovitriinide põhjas
lebavaid vanu münte ja odaotsi,
nagu teaksid need kogu tõde,
kuni klaaside kiiskavas peeglis
omaenese silmade asemel
märkavad teisi –
varivanu ja võnnuvõõraid,
ootamas protsessi lõppu.

***

Kõrvalkambris elektrikamina ees
istub mustajuukseline mees,
põrnitseb tulijaid üle õla,
pilgus helklemas
põlgus ning ajalooviha.
Turistid tarduvad
lävele vahakujudeks.
Keegi noor neiu
surub karjatades peo suule,
jõuab veel sosistada,
enne kui tardub:
“Arvasin, et ta elab.”
Kambrihämaruses
kahisedes õhku tõuseb
linnutiibu –
surmahirm ja eluiha
vahetavad kohti Ruumis.

***

Riia – Tallinn kiirbuss
sõidab septembriööl
üle Koiva silla.
Kuu vari veepinnal,
liivlaste varjud
tasa-tasa ümber kuupeegli
söövad lesta ja rüüpavad õlut,
räägivad liivi keelt.
Hommiku saabudes muutuvad uduks,
istuvad siniste hobuste selga,
tasa-tasa sõidavad Riiga,
Vabadussamba all kinni peavad,
hobud sääl
tagajalgele tõusevad üles,
otsekui küsides
merekuninga enese nimel
naiselt, kes taevaemana
tähed pää kohal tõstnud on üles,
varjude sisse elu ja hingi.

***

Kõik need läti luule liivi linnud
lendavad minust läbi nagu bumerang.
Lahkuvast kurekolmnurgast silmapiiril
vari jääb talveks silmade pääle.
(Võpatan, kui vari puudutab
südant ja hinge.)
Varjulinnud ehitavad varju sisse pesa,
varjupojad kooruvad pimedas,
laulavad varju laule.
Laulavad tuule puhuma,
tuul tõukab valgust edasi,
kuni bumerang tagasi pöördub.

***

Nemad on tuulepuhang,
vaikus, eimiski, hingeäng.
Meelekohas ja randmeil
nemad muutuvad puudeks,
oksad põimuvad vastastikku,
ladvad sirutuvad valguse poole.
Mitmed rahvad on jätnud
oma jälje mu verre.
Nemad on sisu,
mina nende vorm.
(Või olen mina nende sisu,
ja nemad mu vorm?)
Kütt, kalur ja külvaja
elavad mu soontes edasi oma salaelu.
Kaks esimest püsivad varjus,
kolmandalt ihkan ma küsida,
kes koristab
vihuviimase saagi –
või viivad linnud
viimased viljaterad endaga õhku?
Mina lähen koos lindudega,
sõrmed surutud sügavale
vana metshane kaelasulgedesse –
alustan igal sügisel lendu
iseenda ja pärisekssaamise poole.